Müürilehe filmikriitika konkursi 3. koht.

„Kurt Cobain: Montage of Heck” (2015, USA). Režissöör-stsenarist Brett Morgen, osades Courtney Love, Tracey Marander, Wendy O’Connor jt. 145 min.

„Kurt Cobain: Montage of Heck” plakat

Tuleb tunnistada, et sarnaselt paljude teiste (tehtult) rahulolematute tiinekatega ostsin minagi kaltsukast ühe või kaks triibulist-lotendavat kampsunit, sest Kurt nägi nendega kuidagi cool välja. Salvestasin VH1-st Nirvana videoid ja vaatasin neid andunult õhtusöögi kõrvale; otsisin netist mitteametlikke helisalvestisi, demosid, intervjuusid, mida iganes. Jah, põhimõtteliselt fänn. Minusuguste rõõmuks jäi Cobainist maha üüratu heli-, pildi- ja tekstimaterjalide varamu. Ja omal kohal on muidugi ka seniajani poleemiline diskussioon „enesetapp või mõrv?”. Tundub, et mehe surmast ei jõua mööduda järjekordset kahte-kolme aastat, ilma et antaks välja mõni antoloogia, uusi juhtlõngu harutav surmauurimus, kogumik valitud päevikusissekandeid või värske, seninägemata materjalidega dokumentaalfilm. Kõik see rahuldab igihaljast ja -laienevat lojaalsete ja maksevõimeliste fännide kogukonda ning toob Universal Music Groupi, erinevate kirjastajate ja lese Courtney Love’i lauale üksjagu leiba. Varem avaldamata materjali lubatakse ka uusima filmiga Nirvana kaanonis – „Kurt Cobain: Montage of Heck”. Ent sedapuhku on märkimisväärne, et Courtney Love, kes on Cobaini pärandi kiiva kaitsjana pärssinud varasemate dokumentaalide väntamist, võimaldas seekord filmitegijatele täieliku ligipääsu kogu luku taga hoitud loomingule. Peamiselt võib selles tänada staažikat ja dokumentalistina tunnustatud Brett Morgenit, ent kõigi osapoolte omavaheliste jageluste neutraliseerimisele aitas oluliselt kaasa ka peretütre Frances Bean Cobaini kaasamine tegevprodutsendina.

Erinevalt oma eelkäijatest ei pööra film liialt tähelepanu Nirvana mõneti veidrale, vastuokslikule eduloole ega pretendeeri iidoli surma üle vaagimisele, vaid püüab kasutada pigemini Cobaini külluslikku portfooliot, et luua kinolinal visand keerulisest, enesega pahuksis indiviidist. Blondist potisoengust ja õnnelikust lapsepõlvest kasvas välja poiss, kes triivis pärast vanemate lahutust aina hämaramatele vetele. Teismeea ängi antakse edasi intervjuude vahele pikitud tumeda stiiliga animeeritud väljavõtete abil Kurti päevikutest, mis on pädevate montaaži- ja efektikätega elama-hingama võlutud. Filmi teises pooles, mis kätkeb albumi „Nevermind” väljastamisele järgnenud perioodi, pälvivad enim ekraanipinda vastabiellunud rokkarite filmitud koduvideod. Nüüd on fookuses bändi ootamatu ja isegi vastumeelne kuulsus, Kurti ja Courtney’ heroiiniprobleemid, hapud suhted meediaga ja muidugi väikese tütre kasvatamine selles hektilises kaoses. Lavastaja on kanaldanud Cobaini massiivset arhiivi väga asjatundlikult – ja napilt mitte liiga (grunge)romantiliselt –, seda vähemasti peavoolu rokidokumentaali kohta. Erinevate meediumite ja allikate koostöö on sedavõrd ladus, et peaaegu ei panegi tähele, kuivõrd professionaalsed ja detailitundlikud on filmi tehnilised lahendused. Tänu sellele on „Montage of Hecki” huvitav vaadata isegi siis, kui lugu on juba tuttav. Olen nüüdseks põhimõtteliselt sama vana, kui Cobain oli oma elu lõpus. Triibulised kampsunid on viidud tagasi kaltsukatesse ja muusikaliselt on külastatud palju teisigi tandreid, aga eks mingi ohkav magusmõru mälestus ikkagi oli alles. Vaatamata ülevaatlikule loomusele suudab „Montage of Heck” maalida üllatavalt sissevaatliku portree. Kahtlustan, et nii mõnelegi võib see osutuda just vajalikuks initsiatsiooniks Cobaini ülejäänud kaanonisse ja fenomeni.