60. Veneetsia biennaali – kunstimaailma suure ühendaja ja lõhkirebija –, avamisnädal on seljataga ja nüüd on ilmselt hea aeg lühidalt kõike meenutada.

Tänavuse biennaali pealkirjaks sai „Võõrad kõikjal”. Biennaali esimene Lõuna-Ameerikast pärit peakuraator, brasiillane Adriano Pedrosa laenas selle kunstikollektiivi Claire Fontaine teoselt. Sellega sai määratud ka biennaali laiem suund, mille järgi paljud rahvuspaviljonid ja satelliitprojektid end sättisid. Peamisteks võitlusväljadeks ja probleemideks said identiteet, postkolonialism, etnilised ja muud vähemused, rahvus ja ekspluateerimine. Tegelikkuses on need muidugi teemad, mis rahvusvaheliselt nii teoorias kui ka kunstis ammu püramiidi tipus istuvad ja millest paljudel on küllap ka pisut kõrini. Teisalt on need muidugi lood, mille rääkimine on vajalik, isegi kui see tekitab teadlikumas publikus didaktilise kägistamise tunnet.

Endiste koloniaalriikide ja koloniseeritute, rõhujate ja rõhutute süüpesu või, vastupidi, süüosutus kunsti vormis ei näita hääbumise märke, sellega tegelesid hispaanlased, hollandlased, taanlased, britid, nigeerlased, austraallased (kes võitsid ka Kuldlõvi), ameeriklased jne. Iseenesest on kõik okei ja igaühel on õigus tegeleda uurimuse ja väljendusega, mis teda põletavad ning kõige akuutsemad tunduvad, aga suuremas plaanis on see muidugi groteskne, et samal ajal kui biennaalil indulgentse lunastatakse, käib globaalsete kulisside taga sama globaalse lõuna (ja seal sees omakorda järgmiste astmetena) maavarade ekstraheerimine, finantsorjus ja kliima või migrantide represseerimine sama hooga edasi nagu ikka. Gazas oma hävitussõda jätkava Iisraeli paviljon proovis ka ennast PR-spinniga välja vingerdada – see tehti valmis, aga uksele pandi silt, et enne ei avata, kui saabub vaherahu, aga ukse kaudu sai siiski vähemalt üht videoteost vaadata. Paljud kunstimaailma prominendid tegidki Instasse postitusi stiilis „huhh, nüüd kõik ikka koššer”, et näete, õiglustunne võitis, las värsked massihauad Gazas olla. See on muidugi kena bullshit, mida endale ühe klikiga osta. Rialto sillal ja mujalgi toimusid mõned päris protestid, mis Palestiina küsimusele tõsiselt tähelepanu tõmbasid. Islandlased ja iirlased vinnasid oma avamispeoks lakke aga suure Palestiina lipu, et oma seisukohta väljendada. Sama pidu, kuhu kõik üritasid pääseda aga eelkõige seepärast, et Björki DJ-setti kuulata.

„Ja kus kurat Ukraina lipp on?” küsis mu sõber õigustatud pahameelega. Tõesti, Ukraina oli sellel geopoliitilisel mänguväljakul põhimõtteliselt pildilt kadunud, kui vaid jätta välja suurepärane Poola paviljon, kuhu oli installeeritud militaarkaraoke, kus külastajaid kutsuti venelaste rakettide ja relvade hääli järele tegema. Ma ei näinud kedagi, kes oleks seda julgenud! Lihtne ja mõjus. Samas ma ei suuda ikkagi ära imestada, ja pean selle ka välja ütlema, kui pagana minevikuline oli tänavune peanäitus. Selline tunne, nagu oleks sulgutud mingisse museaalsesse kapslisse, kus eksisteerib ainult kunsti kaudu tajutav õiglast vaadet ja ajaloolist revisionismi igatsev maailm. Nagu see masin, mis sinu peopesast kuskile serveriparki pilte saadab, ja seda ümbritsev poliitiline tehnokapital ning kõik muu akuutselt maailma raputav oleks lihtsalt kuskile lõuendi alla pühitud. 

Ja muidugi üldse, mis kuradi poliitika. Michèle Lamy, kes on muu hulgas tuntud kui Rick Owensi partner in crime, peab oma 80. juubeli reivi Lido lennuväljal, see on ju see, mille pärast on tegelikult kohale tuldud – hardstyle-mutandid, kriidipulber, vähemalt üks hea stoori, networking, Spritz o’clock till u drop.

Aga eks sellise kaliibriga rahvusvaheline sündmus ongi kui läbilõige skisofreenilisest tänapäevast, kus iga sinu samm on pungil vastuolusid. See on absurdne, sürreaalne ja kahtlemata vähemalt meemivääriliselt groteskne viiepäevane maraton, mille jooksul õgitakse kunsti, pitsat ja teisi inimesi sellise kiirusega ja sellises koguses, et pärast aitavad ainult sanatoorium ja tilguti. Kui upume, siis juubeldades. Vaeselt pannakse pidu odavaimas baaris ja rikkalt suurte palazzo’de suletud uste taga; nähtust moodustatakse edetabeleid ja uusi hitte, püütakse oma karjäärile kütust sisse süstida ja kellegi omast seda ka välja pumbata. Aga nii see on, armastus ja vihkamine käivad iga biennaali juurde, traagiline FOMO ja rind punnis JOMO armatsevad Veneetsias alati intensiivselt. Ja tegelikult on see kõik muidugi kunstnike suhtes mingis mõttes ülekohtune, sest enamik hoolikalt valitud töid ja projekte peab võitlema selles massis tähelepanu eest ja tekitama ammu normaalse vastuvõtmisvõime ületanud külastajas mõtteid ja tundeid.

Aga selles ookeanis helendas „Hora lupi”

Kui panna sellesse kunstipoliitilisse ja kirjusse konteksti tänavune Eesti paviljon, väljus Edith Karlsoni „Hora lupi” (ehk „Hunditund”) sellest orkaanist väsinu, aga säravana. (Pikemat lugu Edith Karlsonist ja paviljonist saate lugeda siit.) Cannaregio kanali lõppu ja Veneetsia ajaloolise geto servale Santa Maria delle Penitenti lagunenud kirikusse installeeritud näitus on liigutav ja heas mõttes ka monumentaalne, ei suru, aga kutsub. Kuigi astusin sealt enne mitmeid kordi läbi, siis pärast avamist, kui väljas puhus külm tuul ja valgus oli hall, sain lõpuks seal üksi ja segamatult istuda. Kuulata Karlsoni Henry Purcelli ooperist „Kuningas Artur” pärit pala „The Cold Song” ümbertöötlust (mille inspiratsiooniks oli omakorda Klaus Nomi ümbertöötlus) ja kõndida mööda kiriku eri ruume, kuhu olid omakorda istutatud Karlsoni loodud eri skulptuurigrupid. Lein ja hävingu eelaimduse jahe hingeõhk, inimesed, poolinimesed ja loomsed jäänused, mütoloogilised mereelukad ja toonela valged kured ning see kõik ühe tükkideks pudeneva katoliku kiriku rüpes, mille kadunud hiilguse ja varjatud vägivalla säilitamisega enam toime ei tulda. Mida draamat ja emotsioone jahtiva hinge jaoks veel vaja on? Kullast sarkofaagi? Üleelusuurust mansetinööpi? 

Manifesteerivalt poliitilise või tõrjutu tagasitulekut pühitseva biennaali keskel oli see laguuni servale jõudnud paviljon kui valuvaigisti, mis eufooriat tekitab. Eestlased otsivad alati tunnustust ka väljastpoolt, et kuulge, meie siin perifeerias, kas loovutate meile ka oma aega? Tänavune paviljon on saanud põhjusega kiita nii rahvusvahelistelt väljaannetelt, kuraatoritelt kui ka kunstnikelt. Aga eelkõige muidugi neilt külastajatelt, kellele Karlsoni looming on ammuilma tuttav. Sissevõetud paistis tõepoolest olevat enamik neist, kes näitusele jõudsid, sealhulgas kultuuriminister Heidy Purga. Mõistagi võib säärane reaktsioonide ühetaolisus ja haip tekitada ka arusaadavaid vastureaktsioone, mis oleksid põhjendatud, kui kunstnikku saaks kahtlustada „ebapuhtas” manipuleerimises. Õnneks aga kumab „Hora lupist” läbi, võib-olla ka tänu teoste paljususele ja nende käsitöölikkusele, et kunstnik on koos kümnetest inimestest koosneva tiimiga tõesti oma vere ja hinge sinna sisse pannud ning suutnud selle ka tähenduslikuks ja heas mõttes efektseks tervikuks siduda, mille dramaturgiline kaar muutub iga näitusekülastusega. Ning loomulikult sai see Karlsoni ja kuhtuva pühakoja sümbioos teoks tänu sellele, et nii riik kui ka eratoetajad andsid seekord rahaliselt suurema panuse, sest selle kokkupanek on tõsiselt loco.

Kas midagi lõpetuseks ka?

Ars longa, pidu brevis, nagu öeldakse. Ka leedukate, keda esindasid biennaalil seekord kunstnikeduo Pakui Hardware ja postuumselt Marija Teresė Rožanskaitė, näitus toimus kirikus. Rožanskaitė kliinilise kehaõuduse piiril maalid ja Pakui põletikuline futurism töötasid samuti väga tugevas sümbioosis ning kommenteerisid põletikukujundi kaudu eri kriisitasandeid, kust nüüdisaeg end leiab. Hiljuti toimus Kumus ka näituse „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė” vestlusring Pakui Hardware’iga, kelle artikulatsioonivõime ja mõtteselgus oma loomingu vahendamisel on muljetavaldavad. Tänavune tähistamine toimus biennaalil ka Eesti ja Leedu ühispeona, kus esinesid küberbard Mart Avi, leedu hyper-pop’i-duo Ludmilla, samuti Leedust pärit DJ Manfredas ning kohaliku skene veteranid Ats & Ajukaja. Vette keegi ei kukkunud ja rott kedagi ei hammustanud. Hoolimata vilust ilmast ja faktist, et pidu toimus õues, tantsis mitmesajapealine publik täpselt selle ajani, milleks Veneetsia väga kategoorilised ja ranged asjapulgad loa andsid. Pärast seda lahustus hiiglaslik inimrong tänav tänava ja plats platsi haaval järjepanu labürinti. Biennaali pidude viimased riismed tulid veel kokku San Marco väljaku lähedasse ainsana lahtiolevasse putkasse, et viimane sotsiaalne bensiin seal ära põletada, enne kui laiali minnakse. Selles putkas oli mul au süüa ka oma elu rõvedaimat pirukat. Kui oskaks, paneks sellele pirukale needuse peale. See ilmselt ilmestabki seda festivali, mida tuntakse biennaali nime all: päeval käiakse mööda näituseid, nii et jalad rakkus ja suu kuiv, ning siis õhtul sotsialiseerutakse piirini, kus nägudel ei tehta enam vahet ja lõug jääb jahvatamisest kangeks, hoides samal ajal käes telefoni, kust loetakse sotsmeedia postitusi sellest, kui rõve ja hea see kõik on. Nagu annab mõista ühe hotelli baarmen, kui suurema seltskonnaga päris-päris lõpus, kaunis-kaunis hilja sisse astume: „Mul on enamik asju otsas ja mul on kõigest kõrini.”

Kas seda kõike on vaja tingimata just sedasi? Ma ei tea! Kas see keeris on kogemuse mõttes koomiliselt ülev ja häbematu? Absoluutselt! Kas Edith Karlsoni „Hora lupi” on tänavu üks parimaid paviljone? Tingimata.