Kxsteri uus album on üks väheseid IDMi näiteid, mille järgi saab päriselt tantsida.

★★★★★

„plushviolence” on olemuselt perfoka saateteos, mistõttu eeldasin, et hakkan kuulama soundscape’ide kogumit või ebamäärast ambient’i, mille saatel mõne tööstushoone põrandal võrkpesus väherdakse. Ma eksisin rängalt. „plushviolence” on kaasaegse tantsumuusika meistriteos. 

Kxster on suutnud luua midagi täiesti originaalset ja uskumatult sügavat. Tantsumuusika jääb tavaliselt kinni klišeesse, mille alusel peab tantsitav muss olema lõbus või lustakas. See album ei ole kumbagi, aga selle järgi saab tantsida – ja kuidas veel! Kaasahaaravatest biitidest hoolimata on album aga nii rusuva oleku ja imeliku kõlaga, et tähelepanu ei kao hetkekski ära. Algosadeks hakitud break’ide ja ootamatute helide virvarris on jäädud niivõrd maitsekaks ja rafineerituks, et miski ei mõju segavana. Kogu album on välja antud mixtape’i-formaadis – üksikud lood ja eri žanrid on õmmeldud tervikuks, needistatud ja tätokatega kaetud kaisukaruks. 

Kõrged on lopsakast miksist hoolimata kristalsed, bass on kohev nagu Skyparki poroloonibassein, mille sisse võib täielikult ära kaduda. Pehme, samas natuke vastik ka, täpselt õigel määral. Poroloonimerest kostvad kirjeldamatu helilaadiga vokaalid võiksid vabalt olla süntekad, kitarripartiid või mingisugused efektiplokkidest läbijooksutatud idamaised instrumendid. Albumi suur tugevus ongi see, et mitte millestki ei saa päris täpselt aru. Kõik on jäetud piisavalt häguseks, aga kuidagi on tervikpilt täiesti selge. 

Kxsteri uus album on üks väheseid IDMi näiteid, mille järgi saab päriselt tantsida. See on kättesaadav, samas nüansirohke. Kes tahab, saab end albumi saatel lolliks hüpata. Samal ajal saab albumit kõrvaklappidest kuulata ja helide üle täielikult nerd out’ida. Ja kes tahab, võib albumi saatel ka tehasepõrandal väherda.