Uljana Ponomarjova uuris oma bakalaureusetöös, kuidas on kaitstud laste õigused, kes kasvavad samasooliste vanematega peres – milliseid kooselu vorme leidub, mille puhul asjaosalistel puudub heteropaaride peredes kasvavate lastega võrdväärne kaitse.

Kui jätta kõrvale kõikvõimalikud eelarvamused homoseksuaalsete inimeste kohta, siis sellega, et lapsele peaks olema tagatud võimalikult turvaline kasvukeskkond, võiks ometi nõustuda. Lapsed on olemas sõltumata kehtivatest seadustest ja nende õigused peavad olema kaitstud. Seda igas aspektis – nii emotsionaalsel, finantsilisel, õiguslikul kui ühiskondlikul tasandil.

Perekonnaseadus sätestab, et abielu sõlmitakse naise ja mehe vahel. See tähendab, et hoolimata sellest, et põhiseadus kaitseb igasugust perekonda ja ei defineeri seda, puudub samasoolistel paaridel õigus abielluda ning perekonnaseadus neile tegelikult ei laiene. Abielustaatus toob kaasa mitmeid erinevaid ühiskonnas olulisi õigusi ja kohustusi. Näiteks abikaasa pärimisõigus, ülalpidamiskohustus, lastega seonduvad ning varalised õigused ja kohustused, lahutamisega seonduv varajagamine ja muu. Need õigused ja kohustused ei laiene praegu samasoolistele paaridele lihtsal põhjusel – nende omavahelised suhted ei ole reguleeritud.

Näide ühest Austria kaasusest. Meessoost partnerid elasid üürikorteris, ent üks neist põdes surmahaigust. Pärast tema surma leidis korteri omanik, et sellega lõpeb ka üürileping, kuid kohalik seadus väitis muud: surnud inimese pereliikmetel on kaitse üürilepingu lõpetamise eest. Austria ülemkohus leidis samas, et selline kaitse ei laiene samasoolistele paaridele. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas aga siiski teisiti. Kui kohalik seadus kaitseb erisoolisi mitteabiellunud kooslusi ja erisooliste pereliikmete puhul jääks ühe pereliikme surma korral üürileping kehtima, siis peab see toimima nii ka samasooliste paaride puhul. Kohus kordas, et kui riiklikus seaduses eksisteerivad erinevused erisooliste ja samasooliste paaride de facto kooselus, siis peavad need erinevused olema kas väga põhjalikult ja objektiivselt põhjendatud või kõrvaldatud.(1)

Kaasaegses Euroopas elavad paljud inimesed koos, aga ei ole abielus. Seega pole tunnustatud abielu enam õiguslik eeltingimus perekonna loomiseks, mis omandaks riigi kaitse ja mittesekkumise õiguse. Perekonna mõiste peaks sisaldama seega palju erinevaid perekonnamudeleid. Kes on aga samasoolises perekonnas elava lapse perekond ja mis õigused ja kohustused on tal seoses perekonnaliikmetega? Arusaadavalt on LGBT perekondades laste saamine raskendatud. Samasoolised paarid ei saa lapsi loomulikul teel, seega tekib olukord, kus lapsel pole teatud õigusi bioloogilise vanema partneri suhtes, kuigi faktiliselt on tegemist ikkagi perekonnaga.

Praeguseks on meditsiin jõudnud selleni, et lapse sünnitanud ema ei pruugi olla tema bioloogiline vanem. Võimalused, kuidas LGBT perekonnad lapsi saavad, on kunstlik viljastamine, lapsendamine või eelnevast heteroseksuaalsest suhtest sündinud lapsed. Lapse jaoks tekib kohe kaks erinevat peremudelit: esiteks selline, kus tal on osaliselt geneetiline perekond ehk siis faktilises perekonnas on üks vanem bioloogiline; teisel juhul on tal täielikult mittegeneetiline perekond – selle näite puhul pole kumbki vanem faktilises perekonnas lapsega kuidagi geneetiliselt seotud. Antud juhtudel tekib küsimus, kes on lapse seaduslik vanem ja missugused õiguslikud suhted tekivad lapse, bioloogilise vanema, lapse sünnitanud ema ning munaraku-, embrüo- või seemnerakudoonori vahel? Ühtlasi tuleb küsida, kes kuulub nende juhtumite korral lapse perekonda ja kellel on õigus riiklikule kaitsele perekonna tähenduses?

Jällegi üks näide väljastpoolt Eestit. Juhul kui Hollandis elavad naissoost partnerid on abiellunud ja nende perekonda sünnib laps, saavad mõlemad partnerid automaatselt seadusjärgselt lapse vanemateks. Ainsaks erandiks on olukord, kus lapse isa on saanud enne lapse sündi tema suhtes seaduslikud õigused (sel juhul ei pea lapse isa olema bioloogiline isa). Ühtlasi on võimalus, et samal ajal on hooldajateks nii lapse bioloogiline isa kui last kasvatav samasooline naistest moodustatud paar. Sellisel juhul antakse isale isadusõigus ning samasoolised naissoost partnerid saavad ühise vanemliku vastutuse.(2)

Homoseksuaalsetel meessoost paaridel on Hollandis laste saamiseks ka asendusemaduse võimalus. Selleks on kaks teed: asendusemale kantakse üle doonornaise munarakud, mis on kunstlikult viljastatud ühe partneri seemnerakkudega, või asendusema munarakud viljastatakse kunstlikult ühe partneri seemnerakkudega. Mõlemal juhul on seaduslikeks vanemateks asendusema ning seemnerakkude doonor ehk üks partneritest, kelle seemnerakke kunstliku viljastamise puhul kasutati. Partner ei saa vanemlikke õigusi seaduse alusel automaatselt, kuid teine partner võib esitada taotluse lapsendamiseks ning selle protsessi käigus omandab teine meessoost partner vanemlikud õigused.(3) Neil juhtudel on samasoolises perekonnas kasvava lapse mõlemad faktilised vanemad ka seaduslikud vanemad ja selline perekond on kaitstud siseriiklike seadustega erisooliste paaridega võrdselt. Asendusemaduse puhul on vahe ka selles, kas asendusema on abielus või mitte. Juhul kui asendusema on abielus, on seaduslikuks vanemaks lapse sünnitanud ema, kuid mõlemad partnerid saavad lapse üheskoos lapsendada. Kui asendusema on registreeritud kooselus või vallaline, võtab partneritest see, kes on lapse bioloogiline vanem, isaduse omaks ning saab seadusliku vanema staatuse ja partner lapsendab teise partneri lapse.(4)

Eestis saavad kunstliku viljastamise teel lapsi saada ainult naissoost samasoolised paarid ja seda kahel erineval viisil: kunstlik viljastamine mehe seemnerakkudega ning võõrast munarakust loodud embrüo ülekandmine naisele. Kui heteroseksuaalne naine on abielus, on tal vaja vastavalt kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse(5) § 17-le kunstlikuks viljastamiseks oma abikaasa kirjalikku luba. Kui naine elab homoseksuaalses kooselus ja soovib kunstlikku viljastamist, ei mängi tema elukaaslane selle seaduse järgi olulist õiguslikku rolli. Seaduse kohaselt on partner kõrvaline isik ja seadus ei defineeri teda kuidagi, kuigi reaalsuses on partneril lapse kasvatamisel abikaasa roll ja tema luba kunstlikuks viljastamiseks oleks samalaadselt vajalik ja oluline kui heteroseksuaalsete paaride puhul.

Naine, kes elab koos naisega, on sunnitud praeguste seaduste kohaselt ennast vallaliseks nimetama, kui ta soovib last saada, olgugi et last plaanitakse näiteks just paarisuhtes koos kasvatada. Sellisel naisel tekib sundvaletamise vajadus, mis tuleneb seaduses nimetatud perekonnaseisu võimalike vormide ebatäielikkusest.

Doonori seemnerakkudega kunstliku viljastamise teel saadud lapsel on faktiliselt kaks samasoolist vanemat, aga seaduslikult on registreeritud ainult bioloogiline ema. Seega kasvab laps seaduse järgi üksikemaga ning tal on õigused ja kohustused ainult ühe vanema suhtes.

Kunstliku viljastamise meetodi puhul, mille käigus kantakse ühele naisele üle teise naise või partneri munarakust loodud embrüo, loetakse laps samuti põlvnevaks naisest, kes on ta sünnitanud. Sellise kunstliku viljastamise puhul oleks mõlemal naisel võimalik olla lapsega geneetiliselt seotud, kuid seaduse järgi sunnitakse jällegi peale olukord, kus ainult üht naist loetakse lapsevanemaks. Kui võrrelda seda abielus oleva heteroseksuaalse paariga, siis on olukord järgmine: kui naine viljastatakse kunstlikult tema abikaasa seemnerakkudega, loetakse laps sellest mehest põlvnevaks ning mõlemad saavad lapse seaduslikuks vanemaks. Meessoost seksuaalvähemustel ei ole võimalik kunstliku viljastamise teel last saada, kuna Eestis ei ole asendusemadus lubatud.

Perekonnaseaduse §150 lg 1 ütleb, et lapsendada võib vähemalt 25-aastane piiramata teovõimega isik, kuid lg 2 ütleb, et kohus võib lubada lapsendamist erandjuhtudel ka vähemalt 18-aastasele, kui ta lapsendab oma abikaasa lapse. Samasooliste paaride puhul see jällegi ei kehti, sest neil ei ole võimalik omavahel abielluda. See on oluline piirang. Täiesti reaalne on olukord, kus lapse seaduslik vanem sureb ja tema partner, kes on last kasvatanud, on noorem kui 25 ning seega ei ole tal võimalik surnud partneri last seaduse järgi lapsendada. Ja mõelgem nüüd sellele, kuidas täpselt oleks lapse huvides see, et tal on taolises olukorras oht lastekodusse sattuda? Lapse jaoks on ju bioloogilise vanema partner samuti lapsevanem ning perekonnaliige. Abielus paari puhul seda probleemi ei teki, kuna sellisel juhul on lapse bioloogilise vanema partner lapse seaduslik kasuvanem, isegi kui ta pole last lapsendanud.

Eelnevast heteroseksuaalsest suhtest sündinud lapse õiguslik seis on erinev ja mingil määral raskem kui eelnevatel juhtudel. Siin võib näha kolme erinevat teed. Üheks stsenaariumiks on, et lapsel on kaks seaduslikku vanemat, kes on lahus, kusjuures mõlemad on bioloogilised vanemad ning ühel neist on samasooline partner ja laps elab nendega koos. Teise variandi puhul on lapsel kaks bioloogilist vanemat, kes on lahus. Ühel neist puuduvad või on ära võetud vanemaõigused ning laps elab oma seadusliku bioloogilise vanema ja tema partneriga. Kolmanda võimaluse puhul elab samasoolistest isikutest moodustatud perekonnas vähemalt kaks last, igal lapsel on erinevad bioloogilised vanemad. Tegelikkuses elavad lapsed koos ühe bioloogilise vanema ja tema partneriga. Lapsed ei ole omavahel veresugulased.

Kui lapsel on kaks seaduslikku bioloogilist vanemat, vanemad on lahus ja laps elab ühe seadusliku vanema ja tema partneriga, tähendab see, et lapsel on faktiliselt kolm isikut, kes tema eest hoolt kannavad ja tema elust osa võtavad. Lapsel on õiguslik side ainult kahe bioloogilise vanemaga ning vanema partneril, kes elab lapsega koos ja kasvatab last, puudub taoline õiguslik side. Kui võrrelda antud olukorda heteroseksuaalse perekonnaga, siis uuel partneril on võimalus partneri laps lapsendada, kui teine lapsevanem annab selleks nõusoleku ja nad on abielus. Nii katkeks lapse õiguslik side ühe bioloogilise vanemaga ja tekiks õiguslik side lapsevanema partneriga.

Õiguslik side lapsevanema partneriga puudub ka siis, kui lapsel on ainult üks seaduslik vanem ja teiselt bioloogiliselt vanemalt on vanemlikud õigused ära võetud või kui teise bioloogilise vanema isik pole kindel. Heteroseksuaalsetel paaridel on aga võimalik luua õiguslik suhe lapse ja partneri vahel. Abielu sõlmimisel tekib õigus lapsendada partneri laps varasemast suhtest. Faktiliselt elab laps kahe samasoolise vanemaga, aga õiguslikult on tal suhe ainult ühe bioloogilise vanemaga.

Kolmas stsenaarium on nimetatutest kõige keerulisem. Faktiliselt on lapsel kaks samasoolist vanemat, kellest on õiguslik side ainult bioloogilisega. Samuti on lapsel kasuõde või -vend, kelle bioloogiline vanem on tema bioloogilise vanema partner. Sellises olukorras puudub lapsel õiguslik suhe teise peres elava lapsega. Sellelt pinnalt võib tekkida erinev kohtlemine võrreldes heteroseksuaalse perega, kus partnerid saavad omavahel abielluda ja lapsi lapsendada ning kus kõikidel peres kasvavatel lastel ja neid kasvatavatel täiskasvanutel on sellisel juhul omavaheline õiguslik side. Ebavõrdne kohtlemine tekib sellisel juhul punktis, mis puudutab laste omavahelist abiellumist (selle lubamist). Inimesed, kelle sugulussuhe põhineb lapsendamisel, ei või omavahel abielluda. Heteroseksuaalse perekonna puhul tekib lastel lapsendamise tagajärjel õiguslik õe ja venna suhe ehk neil ei ole lubatud omavahel abielluda, kuid samasoolistest isikutest moodustatud perekonna puhul saavad partnerite lapsed omavahel hiljem abielu sõlmida, kuna nad ei ole õiguslikult üksteisega seotud.

Kuigi Eestis ei ole perekonna mõiste defineeritud, vajavad olemasolevad kooseluvormid siiski nii erisooliste kui ka samasooliste paaride ja nendega koos elavate laste õiguste tagamiseks reguleerimist. Põhiseadus ei defineeri perekonda ja iseenesest on see ehk isegi hea, sest see, mis on perekond, on tegelikult iga inimese enda otsustada – reguleerimist vajavad lihtsalt võimalikud suhted perekonnas ning hoolimata sellest, mis on lapse vanemate seksuaalne orientatsioon, peaksid tema õigused olema kaitstud samaväärselt heteroperedes kasvavate järeltulijate omadega.

Artikli aluseks on Uljana Ponomarjova bakalaureusetöö „Samasoolistes paaride juures elavate laste õiguslik seisund ning ebavõrdne kohtlemine” (Tallinna Tehnikaülikool, 2013).