Igal kevadel sama jama – nagu lume alt välja ujuvad kakajunnid, on soojade ilmade ja päikesepaiste kiuste platsis ka Varro Vooglaid. Möödunud aasta märtsis sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud samasooliste abielude vastane petitsioon „Kaitskem üheskoos perekonda” ajas mind piisavalt endast välja, et ma ei suutnud mitu päeva millelegi muule mõelda, kui püüdsin enesele arusaadavaks teha, kuidas on võimalik, et kaasaegses maailmas eksisteerib endiselt seesugust mõtteviisi.

Mulle iseenesest meeldiks mõte sellest, kui keegi tahaks tegeleda Eestis pereväärtuste eest seismisega, ent minu tõekspidamiste vastu käib see, kui sellise ilusa egiidi all võetakse endale tegelikult voli mõista hukka inimesi, kelle elukorraldus erineb suurema osa omast. Millisest multikultuursust ja erinevusi aktsepteerivast ühiskonnast saab siin rääkida, kui me ei arvesta vähemustega endi ümber?! On väga põhimõtteline erinevus, kas me ainult püüame teha riiklikul tasemel nägu, nagu oleksime osa mitmekesisust heakskiitvast maailmast, või kas me võtame erinevaid inimesi ka tegelikult ühiskonnas enestega võrdsetena – olgu nad naised, ratastoolis liiklejad, taimetoitlased, geid, usuinimesed, ülekaalulised või kõik eelnev ühes isikus – tegelikkuses mingit normaalsust ei eksisteeri! Meie ise kõik koos konstrueerime neid normatiive ja enamiku eelistus ei saa olla kunagi argumendiks, kui keegi selle tõttu otseselt kannatama pannakse. Mingites eluoludes oleme me kõik vähemuses. Ka eestlaseks olemine tähendab vähemusse kuulumist. Seetõttu on Varro Vooglaiu ja Markus Järvi algatatud kampaania ääretult egotsentriline ja küüniline ka nende eneste suhtes. Sellise mõttekonstruktsiooni järgi ei peaks aktsepteerima Eesti ühiskonnas ka kristlikke tõekspidamisi, veel vähem katoliiklikku maailmapilti. Ometi ei tule usulistest veendumustest tingitud tagakiusamine tänapäeva Eestis kõne allagi. Miks me vaidleme siis ainuõige seksuaalsuse üle? Mina leian, et ühiskonnale laiemalt olulistel teemadel ei saa rääkida tõsiseltvõetavalt kaasa inimesed, kes ei suuda endast väljapoole mõelda, näha n-ö suurt pilti. Sellist vajadust maailma vaid iseenda näo järgi kujundada ja sealjuures arvata, et on olemas mingi üheselt mõistetav Tõde, pean ma tänapäeval teatud liiki vaimuhaiguseks.

Pärast seda, kui ma taipasin, kui palju mind nende kahe mehe algatatud kampaania väsitab, andsin endale lubaduse, et lõputusse negatiivsesse vaidlusse laskumise asemel teen endast olenevalt kõik hea selle jaoks, et sama sugu jagavad inimesed, kes teineteist armastavad, saaksid Eestis abielluda, kui nad seda tahavad. Nimetagem või sõnastagem neid asju kuidas tahes, oluline on, et me õpiksime lõppkokkuvõttes teistele vähem hinnanguid andma. Loomulikult konstrueerime me iseennast vastanduste kaudu ja see on paratamatu, aga sealjuures tuleb endale aru anda, et tabades end tänaval tätoveeritud inimest vaadates mõttelt, et endale ma küll ühtegi tätoveeringut ei teeks, ei ole tegelikult vaja teda hukka mõista, veel vähem talle sellest kuidagi oma näoilme või salvavate sõnadega märku anda. Parem on õppida nägema endast erinevas võimalust oma valikute osas kinnitust saada, aga korraks ka maailma teise pilguga ja teistes värvides näha.

Õnneks olen märganud, et Varro Vooglaiu sõnad ja teod on vastupidiselt tema eesmärkidele Eesti avalikus ruumis viimaks tugeva vastureaktsiooni tekitanud – võib öelda, et suuresti tänu tema radikaalsusele on need teemad ületanud uudiskünnise ja lõpuks ometi on hakatud selle küsimusega ka poliitilisel tasandil tõsisemalt tegelema – küll 25 aastat hiljem, kui samasooliste kooselud esimest korda Taanis seadustati, kuid ehk ei pea me enam siiski järgmist veerandsajandit ootama, et jõuda sammukese lähemale õnnelikumale ja tolerantsemale Eestile.

Helen Tammemäe
peatoimetaja