Lauri-Dag Tüüri digitaalne LP sirutab käed tähtede poole ja sealt kaugemalegi.

★★★★★

Juunikuus avalikkusele usaldatud Lauri-Dag Tüüri teine kauamängiv kätkeb endas Tüüri täit paletti ega tee suuremat saladust looja eeskujudest. Loodushelid, pikad pehmed sündikosed, rõhutatult meloodilised kitarrisoolod, eikusagilt esilekerkivad elektroonikaarpedžod… Ei saaks kuulajale ette heita, kui ta peaks „Waves of Silent Whispersit” hetkeks kõrvalt kuuldes kas mõneks David Gilmouri projektiks või siis Richard Skeltoni või Nils Frahmi järgmiseks märkimisväärseks väljalaskeks. Kuid see ei mõju mingit moodi tühipalja eeskujude jäljendamisena. Tüür ajab siin südamerahus oma rida, ta laseb muusikal rääkida enda eest ja kutsub ühele kolmveerandtunnisele meditatsioonile, mis jõuab käia ära nii neoklassika minimalistlikes tekstuurirohketes nurgatagustes kui ka progeroki kirevamalt kärisevates kõrgustes. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu.

Ausalt öeldes on üllatav, et Lauri-Dag Tüür on Eestis siiski võrdlemisi vähetuntud sooloartist. Päris vastuvoolu ujujaks ei tihkaks teda nimetada – Tüür nimelt ei otsi kohalikust skeenest vastandusi. Üldse kogu see skeeneteema ei näi teda köitvat, rääkimata siis oma materjali turundamisest või muidu publiku otsimisest. Filmi- ja teatrimuusikaga on ta oma tugeva firmamärgi juba loonud ja kui kedagi tõmbab uudishimu rohkem avastama, leiab Tüüri muusika ühel või teisel kujul kindlasti üles. Ja see, kellel õnnestub teda elavas esituses näha ja kuulda, jääb kogetut veel pikaks ajaks mõnuga meenutama. Kahju, et neid võimalusi sagedamini ette ei juhtu. Ja kahju, et Tüüri teist albumit pole füüsilisel kujul välja antud. Materjal kindlasti väärib seda.