Tallinnas on kõikidest Euroopa pealinnadest kõige rohkem kommertspinda elanike kohta. Pole põhjust arvata, et neoliberalism ehk äärmuslik kapitalism, mis USAst jõudsalt siiapoole ookeani levima on hakanud, meid ei puuduta. Soome kunstnik Jaana Kokko püüab leida vahendeid, kuidas kõike kaubastavat ideoloogiat õõnestada ja inimesi taas inimestena võtta.

Jaana Kokko Tallinna loomaaias miilude, pea välja surnud hirvlaste taustal. Foto: Aleksander Kelpman

Septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani oli Y-galeriis avatud Helsingis tegutseva kunstniku Jaana Kokko näitus „Kujutledes tulevikku”, mille majandusmagistrist autori kontseptuaalne pinnas lähtus neoliberalismi kriitikast. Äärmuslik kapitalism on õhk, mida hingame – ideoloogiana on see sama iseenesestmõistetav ja kõikjalolev. Kokko, kellega artikli tarvis vestlesin, pakub oma näitusel kapitalismi kritiseerimiseks välja feminismi vahendid.

„Majanduslikule ekspluateerimisele vastu astumiseks on vaja õppida ja mõista feminismi struktuure ja ajalugu. Seda tuleb mõista mitte ainult kui soolist võitlust, vaid kui vastuseisu kapitalismi ebaõiglasele loogikale, mis tekitab ekspluatatsioonil ja ebavõrdsusel põhinevaid inimsuhteid,” seisab Kokko näitusetekstis[1]. „Neoliberalism põhineb allasurumisel, inimeste ekspluateerimisel kasumi eesmärgil. Inimesi tuleks võrdselt kohelda,” lausub Kokko.

Y-galerii kuraator Tanel Rander kirjeldab samast näitusest ajendatud artiklis neoliberalismi tunnustena deregulatsiooni, privatiseerimist ja finantsialiseerimist ning kinnitab, et see kapitalistlik ideoloogia ei ole ainult majanduslik probleem. „Deregulatsioon tähendab riigivõimu oma kohustustest eemaldumist, mis toimub privatiseerimise kaudu, s.t turu avanemise kaudu seal, kus varem asus avalikkus ja poliitika. Näiteks sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur, tervishoid, sotsiaalhoolekanne. Finantsialiseerimine on teekond kapitaliturgudest keelde ning inimpsüühikasse ja -käitumisse. See on ka neoliberaalse subjekti tekkelugu: tema ülesandeks on moodustada iseennast reguleeriv ühiskondlik sidekude.”[2]

Kui feministlik inimeseksolemise viis on subjektiivne, kehaline, sooline, siis neoliberalism näeb subjekti tarbija, kasutatava objektina, mida turuloogikale allutada, tunnistamata, et inimesed on ise need, kes on ühiskonna reeglid loonud ning neid iga päev taastoodavad. Selles seisnebki neoliberaalne subjektsus ehk „iseennast reguleeriv ühiskondlik sidekude”. Kokko sõnul aitab teda feminismiteooria majanduskriitikasse rakendamisel see, kui ta ei mõtle mitte soolisusest, vaid kehast. Elavast ja tundeid tundvast kehast („the living body”). „Neoliberalism näeb inimese keha statistilise instrumentaalse ühikuna. Feminism ei pea keerlema ainult soolisuse ümber,” ütleb Kokko. Siinkohal tuleb meeles pidada mitte tõlgendada feminismi kui nišivaldkonda, mille ülesanne on võidelda soolise võrdõiguslikkuse eest, vaid kui laiemat inimlikkuse mõtestamise viisi, kus inimene on eelkõige humanistlik subjekt.

Rander selgitab kapitalismi ja soolisuse seost samas artiklis, viidates Argentina semiootikule Walter Mignolole ja feministile Maria Lugonesile. Mignolo sõnul põhineb neoliberaalne globaalkapitalism koloniaalsel võimumaatriksi mudelil, mida tunneme nüüdisaegse Läänena. Mudel sisaldab alajaotustena majandust, sugu ja seksuaalsust, autoriteeti, teadmisi ja subjektiivsust, mida kõiki on mõjutanud läbivalt patriarhaalsus ja rassism. Lugonesi sõnul hävitab Lääs teisi rahvaid, kosmoloogiaid ja kommuune, et end nende pinnale ehitada, kasutades sotsiaalset sugu võimu rakendamise vahendina. Regionaalsed identiteedid hakkavad end allutama Lääne arusaamale soolisusest.[3][4] Niisiis laiub äärmuslik kapitalism tunduvalt sügavamale, kui esialgu tunduda võib. Seda, milline on sotsiaalse soo normaalsus, manavad meie peadesse igal õhtul kommertstelekanalitel jooksvad USAst sisse ostetud mängufilmid ning veebist voogedastatavad ingliskeelsed popseriaalid.

Katkendid koomiksist „Shaking the Habitual". Autor: Live Strömquist, 2013

Kuidas neoliberalismiga võidelda? Kokko näeb kapitalismikriitilise kunsti tegemise ühe võimalusena institutsiooni seest lähenemist, mida ta ei välista võimukriitika positsioonina. Näiteks ülikoolis töötamine – kuigi see ei ole Kokko sõnul lihtne, kuna ülikoolegi allutatakse üha enam turuloogikale. Tihti räägitakse kapitalismist vabaks saamise ainsa võimalusena n-ö „süsteemist välja astumisest”, nt metsa elama kolimisest ja igasugusest ühiskondlikkusest loobumisest. Kokko ei leia, et see on ainus variant, kuna kriitilise mõtlemisega inimesi läheb ka süsteemi sisse vaja, muidu suubumegi protestideta lõputusse kaubastamisse. Vajame oma antineoliberalistlikke agente ka süsteemi sisse. On võimalik olla süsteemi suhtes kriitiline kunstnik, olles ise osa sellest toimemehhanismist.

Isiklikul tasandil kirjeldab Kokko neoliberalismi illusoorse individualismitunde tekitajana. Ideoloogia tekitab olukordi, kus inimestele hakkab tunduma, et nad töötavad omapäi ja saavutavad tulemusi tänu oma isiklikule kompetentsile, unustades ära, et me ei eksisteeri täielikult eraldiseisvalt teistest, vaid alati kontekstis, ühiskondlikult, sotsiaalsetes suhetes. Neoliberalism püüab Kokko sõnul inimesi lahus hoida, seega on parim viis kapitalistliku ideoloogia vastu võitlemiseks koos tegutseda, säilitades kriitilist meelt.

Feminism, millel on küll mitu lainet ja vaatepunkti, millest kõigiga Kokko ei nõustu, annab siinkohal meile aimu, kuidas inimesed on varem rõhuvale süsteemile vastu astunud. Samas tunnistab Kokko intervjuus, vastupidi oma Y-galerii näitusetekstile, et praeguses neoliberalismiteemalises diskussioonis jääb feminism üksinda argumenteerimisvahendina nõrgaks.

Kui küsin olukorra kohta Soomes, ei näe Kokko põhjust rõõmustamiseks. Soomes on tema hinnangul olukord praegu väga düstoopiline. Pagulaskriis on tekitanud ühiskonnas ebainimlikkuse laineid. Saab järjest rohkem ilmsiks, kui ebainimlikud me olla võime. Sisserändajaid ei kohelda võrdselt, isegi mitte oma mõtetes – neist ei mõelda kui inimestest. „Meie praegused juhid on nõrgad – nad ei mõista, mis on inimlikkus, kuidas see toimib. Ja kuidas toimib inimlikkus üle maailma. Otsuseid tehakse ainult lühiajalist perspektiivi silmas pidades. Kuhu see meid viib?” Kokko kardab, et asjad võivad hullemaks minna, kui tuleb ette ökoloogiline lagi, kuna lõputult järjest rohkem tarbimine pole võimalik. „Meie poliitika on ehitatud üles kasvavale majandusele, mis ökoloogiliselt ei toimi pikas perspektiivis. Aga meie juhid ei näe pika aja taha. Ülemaailmsest vaatepunktist on oluline, kuidas me kohtleme inimesi, kui hästi me mõistame üleilmset olukorda ning kui hästi suudame sündmuseid ette näha. Me oleme osa toimuvatest sõdadest. Praegused juhid on lühinägelikud.”

Pakun koostegutsemise, mida Kokko kõike sööva, õigemini kõike kaubastava turuloogika vastu seisva vahendina näeb, näideteks internetiajastu vilju, nagu Facebook, mille kaudu saab luua kontakti inimestega olenemata nende asukohast planeedil, ja Airbnb, mis viib kokku peavarju vajava rännulise oma kodu pakkuva korteriomanikuga. Kokko neist näidetest ei vaimustu ning ütleb, et need võrgustikud on lühiajaliste vajaduste rahuldamiseks. Koos tegutsemise all peab ta silmas pikaajalist, aastakümneid kestvat koostööd mitmelt mandrilt pärit inimeste vahel. Neoliberalism rõhutab lühiajalisi lahendusi ja lühiajaliste vajaduste rahuldamist. Düstoopiast pääsemiseks peame otsima kestvaid lahendusi.


Loe koomiksit „Shaking the Habitual” täispikkuses The Knife’i kodulehelt.

[1] „Kujutledes tulevikku” näitusetekst, kättesaadav Y-galerii kodulehel.
[2] Rander, Tanel 2015. Kus me asume, kui mõtleme neoliberalismist? – Sirp, 09.10.15.
[3] Vt samas.
[4] Seda, et soolisusel ja feminismil on Ida-Euroopas ajalooliselt erinev tähendusväli kui Läänes, kinnitavad vihaselt eskaleeruvad soolisust adresseerivate näituste ja aruteluringide pealkirjad, millest esimene toimus 2009. aastal Viinis: „Gender Check” („Sookontroll”) → „Check Instead: The Colonial Matrix of Power” („Kontrolli asendus: võimu koloniaalne maatriks”) → „Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe” („Feminiinsus ja maskuliinsus Ida-Euroopa kunstis”) → „Can Gender Speak East?” („Kas sugu suudab rääkida idast?”) → „Fuck Your Gender” („Pista persse oma sugu”). Loe täpsemalt Randeri artiklist.


ÜKS KÜSIMUS
Kuidas kritiseerida feminismi kaudu neoliberalismi?

Anna-Maria Penu. Foto: erakogu

Anna-Maria Penu
kirjanik

Neoliberalism on äriloogika rakendamine elule. Majandusliku tootmise raskuskese (ja seega töösuhete iseloom) on nihkunud materiaalsetelt varadelt kognitiivsele kapitalismile ning immateriaalsete, kognitiivsete ja afektiivsete ressursside kaubastamisele, mis on omane biomajandusele. See aga tähendab, et kapitalism ei toimi enam ainult väljaspool meid, vaid on osa meie olemusest, identiteedist ja psüühikast. Enam ei kaubelda ainult meie kehadega, vaid ka meie keele (mis on teadmiste alus ja edasiandmise viis) ja suhete võrgustikuga. Samal ajal takistab nn „hajutatud vabriku” fenomen hiiglasliku eksisteeriva prekaarse massi ühinemist, mida tuleks teha halvenevate töötingimuste ja palkade vastu võitlemiseks. Kõik on küll vaesed, ekspluateeritud, ent otsekui individuaalselt, teistest eraldatult.

Lisaks on immateriaalse töö tegemiseks vajaminevat aega ja ruumi raske mõõta. Ajalooliselt sarnaneb see naiste privaatsfääris tehtud „nähtamatu töö” eristamisega meeste avalikus ruumis tehtud „tööst” – esimest ei tasustata ja see pole seega produktiivne, teist tasustatakse ja see on seega produktiivne. Sageli on immateriaalne töö tegelikke töötunde arvesse võttes halvasti tasustatud. Kognitiivses kapitalismis ületatakse tööaeg ja vaba aeg ning hägustub töökoha ja kodu vahe. Kõik, mida tehakse ja kogetakse, võib olla võimalik teenimisallikas ja ollakse ööpäevaringselt kättesaadav, ning kodukontorites pikenevad töötunnid sujuvalt.

Osa autoreid on nimetanud toimuvat vaesumist ka terve ühiskonna feminiseerumiseks. Taolises ühiskonnas tuleb ära keelata, kaotada, unustada kõik, mis takistab kulude optimeerimist ja/või ei luba maksimumkasumit lühikese ajaga, näiteks õigused vabale ajale ja puhkusele, sotsiaalhoolekanne, lapsehoolduspuhkus jne. Sellise ühiskonna peente mehhanismide toimimise mõistmiseks on feministlik kriitika asendamatu.

Ebavõrdsetest võimusuhetest tingitud pingete, dünaamika ja tagajärgede analüüsimiseks on feminismi kogemused, alustades naiste ajaloolisest vaesusest, tasuta tööjõu staatusest ja kehade kasutamisest ning lõpetades raskustega, mida feministid kogevad siiani avalikus ruumis erinevatest ebavõrdsetest nähtustest rääkimisel, äärmiselt vajalikud.

Kognitiivsele kapitalismile vastuhakus on kommunikatsioonil vaieldamatult keskne roll: oskus sõnumeid efektiivselt edastada (mis pole teatavasti sugugi lihtne) ning oma sõnumi sisu ellu viia. Tõsta teadlikkust, et inimesed oskaksid asetada oma elus toimuvat suuremasse sotsiaalpoliitilisse konteksti. Tavapärasest poliitilisest võitlusest ning ametiühingute survest enam ei piisa. Me peame mõtlema välja uusi teabeloome ja -edastuse viise ning looma uue poliitilise kujutelma, mis suudaks valitsevale sõjaloogikale ja neoliberaalsele ideoloogiale kui hegemooniliste väärtuste ning tõe tootjatele tõhusalt vastu astuda. Ainuüksi riiklike institutsioonide rünnakust seega ei piisa, tähtis on käituda, rääkida, mõelda ja tunda teistmoodi. Ja see kõik on palju raskem, kuigi mitte võimatu.


Terje Toomistu. Foto: erakogu

Terje Toomistu
antropoloog

Feminism kui kriitiline idee on teinud aegade jooksul läbi mitmesuguseid muutuseid ning praegugi ei ole ühest vastust küsimusele, mis on feminism. Oma algses vormis püüdis feminism seista selle eest, et ka naisi võiks asetada mütsi alla, mida mõisteti 18.–19. sajandil „inimesena”. Seejärel pingutati, et vabaneda meestepoolsest rõhumisest ja saavutada võrdsed õigused. On olnud feministe, kes näevad kõikjal fallose türanniat, on neid, kes näevad marksistlikku ängistust kogu maailma naiste õlgadel.

Alates 1980. aastatest märgati aga üha enam, et mitte kõikide naiste kannatused pole ühesugused – on suur erinevus Pariisi, Londoni, Lagose, Jakarta või mõne India väikeküla naiste vahel. Lisaks mõisteti, et ei saa kuidagi vaadata mööda rassi ja klassi erinevustest ega ka meeste, laste ning alternatiivse soo- või seksuaalse identiteediga inimeste õigustest, mis tõi nii kolonialismi kui ka globaalse majanduse problemaatika feministide kontseptuaalsete tööriistade pärusmaale.

Mitme nüüdisaegse feminismiga suhestuva mõtleja laual on sellised terminid nagu habras elu (Judith Butler), julm optimism (Lauren Berlant), afektiivne majandus (Sara Ahmed), farmakopornograafiline režiim (Beatriz Preciado). Need autorid, nagu ka paljud teised, ei vaata mööda, vaid suhtuvad aktiivselt ja kriitiliselt neoliberalistlikku majandussüsteemi kui maailmakorda, mis praeguses maailmas ilmselgelt meie elusid kõige enam mõjutab. Kuigi feminismi objektiks on olnud ajalooliselt naiste õigused, siis minu meelest võiks selleks olla sama hästi ka elamisväärne elu ja tööriistaks erinevatele rõhuvatele režiimidele osutamine.

Nüüd pole küsimus niivõrd selles, kuidas neoliberalistlikku süsteemi kritiseerida, vaid kuidas see kriitika meid teenima panna, nii et iga inimene oleks oluline ja iga elu elamisväärne.