Kauamängiva kokkupanek on korralik töö. Kõige muu juures (lindistamine, miksimine jne) tuleb algul kompositsiooniliselt nelikümmend minutit huvipakkuvat muusikat kokku mõelda.
Igal žanril on oma klišeed ning probleemid, mida selle protsessi käigus vältida. Bändi Liblikas uus album „Unholy Moly” on oma mõjutustega niivõrd mitmekesine, et neid stampprobleeme on ka mõneti lihtsam leida. Postrokki, sludge’i ning kõike muud head kombineeriv album pole selles veel täielikku lihvi saanud ning tihtilugu jäävad laulud seetõttu üpris anonüümseks ning kokku sulanduvaks (albumi keskpaik on selles kõige suurem süüdlane).
„Unholy Molyl” on sellise lähenemisega üpris raske kuulaja tähelepanu pidevalt maksimumi peal hoida. Sellel pole ju miskit viga – andku taevas, et kõik žanrid hitivabriku tootmisahela peale üle ei läheks. Kuid lihtsamate hook’ide puudumine paneb samuti rõhku atmosfäärile, milles tuleb segava faktorina esile pillimängijate kiiduväärt, ent tiimitööd veidi rikkuv ambitsioon, kuna igal suvalisel hetkel tunduvad kõik instrumendid tähelepanu pärast võistlevat. Seega on käesolev mõnusa groove’i ja igati kompetentse pillitööga album võrdlemisi raskesti ligipääsetav, kuid žanri fännidele kindlasti meelepärane.
