Seadusandja soov piirata jätkuvalt alaealiste ligipääsu vaimse tervise spetsialistidele tähendab, et tulevikus satuvad psühholoogide ja psühhiaatrite juurde paremal juhul seda raskemad juhtumid, halvemal aga ei jõuagi spetsialisti abist ilma jäänud laps täisikka. 

Liisa Rajamets. Foto: Ruudu Rahumaru

Riigikogu menetleb seadusemuudatust, mis võimaldaks alaealistel minna psühhiaatri vastuvõtule ka ilma vanema nõusolekuta. Praegu on psühhiaatrid ainukesed eriarstid, kelle juurde visiidile minekuks peab olema vanema või eestkostja kirjalik luba. Eelmise aasta juulis kirjutas õiguskantsler Ülle Madise sotsiaalminister Tanel Kiigele seoses seaduse muutmisega pöördumise.

Selle aasta jaanuaris toimus riigikogus ka esimene seadusemuudatuse lugemine, kuid sellest ajast saati ei ole edasiminekuid olnud. Kuigi riigikogu sotsiaalkomisjonis on üritatud seadust kuuel korral päevakorda tõsta, hääletas üks valitsuspartei selle järjepidevalt laualt maha.

Psühhiaatrilise abi seaduse muudatus on väga oluline, sest ligi 75% vaimse tervise probleemidest saab alguse enne 24. eluaastat, mistõttu on tähtis saada abi võimalikult varakult ja kiiresti, et ennetada ja/või leevendada häirete süvenemist täiskasvanueas. Praegu jäävad paljud noored abita, sest nad ei pöördu õigel ajal psühhiaatri poole. Seadusemuudatusega tekiks neist paljudel võimalus saada vajalikku abi, mis on nende jaoks praegu kättesaamatu. Igal võimalusel tuleks kaasata raviprotsessi ka vanemaid/eestkostjaid, kuid see ei ole alati noore parimates huvides. Eriti tõsine on olukord neil, kelle elus esineb mingil moel vägivalda ja/või väärkohtlemist.

Psühhiaatrilise abi seaduse muudatus on väga oluline, sest ligi 75% vaimse tervise probleemidest saab alguse enne 24. eluaastat.

Psüühikahäirete õigeaegne ravi on oluline, et taastada, säilitada ja kasvatada inimese elukvaliteeti ja -rõõmu. Selleks et ravi õnnestuks, on vaja mitmete spetsialistide (psühhiaater, psühholoog, perearst jne) ja patsiendi/kliendi koostööd. Iga inimene saab märgata enda juures tujumuutusi, meeleolulangust, liigset ärevust vmt, et pöörduda abi saamiseks vaimse tervise spetsialisti poole. Psüühikahäireid diagnoosib eeskätt psühhiaater, kes saab määrata ka ravi vastavalt vajadusele. Just tema on spetsialist, kelle juurde pöördumisest saab Eesti meditsiinisüsteemis alguse vaimse tervise probleemi ravimine. Tõsi, ka asjatundlikud perearstid oskavad levinumaid vaimse tervise probleeme diagnoosida ja suudavad tagada minimaalse ligipääsu täiendavatele spetsialistidele, näiteks psühholoogile.

Vaimse tervise häireid saab ravida nii psühhoteraapia kui ka ravimitega. Teraapiat juhib kvalifitseeritud psühholoog, kelle toel tegeleb inimene eneseanalüüsi, uute toimetulekuoskuste õppimise ja vajalike muutuste elluviimisega. Psüühikahäiretega kaasnevad aga ka muutused inimese ajukeemia tasakaalus, mida saab taastada ravimraviga. Raskematel juhtudel peitub kõige edukam lähenemine nende kahe raviviisi kombineerimises. Mida varem jõutakse probleemide ilmnedes vaimse tervise spetsialisti juurde, seda kergemini toimub taastumine, ja mitmete häirete raviks võib piisata teraapiast. See tähendab, et noorte kiirem ligipääs psühhiaatrile võib vähendada sootuks ravimravi vajadust. Seega näib seadusemuudatuse vastu toodud argument, et suurem ligipääs abile toob kaasa ka alaealiste liigse ravimitarvitamise, üsna õõnes. Seda enam, et alaealistele ei kirjutata ravimiretsepte välja ilma vanemate teadmata, nagu on tõstnud korduvalt esile lastepsühhiaater Anne Kleinberg

Seadusemuudatus võimaldaks jõuda abini nendel alaealistel, kelle vanemad pole suutnud täita oma toetavat rolli.

Samuti rõhutame meiegi ikka ja jälle asjaolu, et vaimse tervise spetsialistid annavad endast parima, et kaasata raviprotsessi ka noore perekonda. Seadusemuudatus võimaldaks jõuda abini nendel alaealistel, kelle vanemad pole suutnud täita oma toetavat rolli. Me ei tea täpselt, kui palju selliseid peresid on, kuid see arv ei saa olla väike. Nii vaimse tervise häireid stigmatiseerivad hoiakud, väärkohtlemine kui ka vägivald on enamikul juhtudest nähtamatud – ent kas oluline pole mitte iga lapse ja iga pere toetamine igal võimalikul moel?

Oleks tore, kui ravida saaks vaid loitsides: „Varesele valu, harakale haigus, mustalinnule muu tõbi, meie lapsed saavad terveks”. Nii lihtne asi aga ei ole. Selleks et kõik noored, kes psühhiaatri abi vajavad, seda ka saaksid, tuleb võtta vastu psühhiaatrilise abi seaduse muudatus. Nii loome tervema ja õnnelikuma ühiskonna.

 

Paula lugu

Ühe noore naise kogemus alaealisena abi otsimisest, ette tulnud takistustest ning lõpuks siiski ka abi juurde jõudmisest.

Paula on noor naine, kes jõudis vaimse tervise abini alles täisealisena, kuigi vaja oleks seda olnud varem. Tema vanemad olid väga vastu tütre soovile pöörduda abi saamiseks vaimse tervise spetsialistide poole.

Paula oli väga noor, kui tema vaimse tervise probleemid algasid. Tugevat mõju avaldasid nii kroonilist valu põhjustav haigus, koolivägivald kui ka kodus kogetav emotsionaalne vägivald. Esimest korda üritas Paula oma elu lõpetada 12-aastaselt ja see katse ei jäänud kaugeltki viimaseks.

Mõned aastad hiljem tundis Paula, et ta ei jaksa niimoodi enam edasi elada, ja ta soovis leida abi. Kuna koolis ei olnud psühholoogi, otsustas tüdruk pöörduda perearsti poole, et saada saatekiri psühholoogi ja vajaduse korral ka psühhiaatri vastuvõtule. Perearst ei olnud aga nõus saatekirja väljastama, vaid ütles, et kui tüdruk seda saada tahab, peab ta vanemate nõusolekut küsima, ning saatis ta minema. Kui Paula ema mõned nädalad hiljem perearsti külastas, rääkis viimane talle ka sellest, et tema tütar oli palunud saatekirja psühholoogi juurde. Selle asemel et oma last toetada, sai ema aga vihaseks ning sõimas ja alandas tüdrukut. Sellise suhtumise tõttu ei julgenud Paula enam abi otsida. Oma teismeiga meenutades ütleb ta, et see möödus sügavas depressioonis, mida ta üritas leevendada alkoholiga. Ta soovis jätkuvalt oma elu lõpetada, kuid sai enesetapukatsetel alati viimasel hetkel pidama.

Esimest korda sai Paula päriselt abi alles 20-aastaselt, kui ta saadeti Töötukassa kaudu psühholoogi juurde. Seal selgus üsna pea, et vaja on siiski ka psühhiaatrit külastada, sest lisaks lapsepõlvest saadud posttraumaatilise stressi sündroomile (PTSD) arvati tal olevat ka bipolaarne häire. Praegu, mitmeid aastaid hiljem saab Paula talle vajalikku abi. Ta tunnistab, et teeb ränkrasket tööd, et oma haigust kontrolli all hoida, sest mida vanemaks saab patsient, seda rohkem aega ja vaeva kulub, et aju „ümber programmeerida”. Oma lapsepõlvele tagasi vaadates leiab Paula, et vanemad ilmselt kartsid, mida ta nende kohta turvalises keskkonnas rääkida võib, ning püüdsid kaitsta end oma tütre vaimse tervise arvelt.

Liisa Rajamets loeb, kirjutab ja kui vaja, teeb kukerpalli. Südameasjaks on (noorte) vaimne tervis.