Sellise küsimuse võiksid esitada endale kõik, kes vaimse tervisega kimpus noortele nõu annavad. Noored soovivad nimelt, et nende probleeme võetaks tõsiselt ja neile lähenetaks isiklikult.

Illustratsioon: Heneliis Notton

Eesti noortel on mure: nad tunnevad, et nende vaimseid probleeme ei võeta tõsiselt. Asi pole isegi selles, et abi palumiseks poleks kanaleid või teemaga ei tegeletaks. Ikka – ja viimasel ajal isegi intensiivsemalt – kumab noorte arvamusest (nt Noorte Hääles, Rahva Hääles) läbi, et stressi ja igapäevamuredesse suhtutakse kergekäeliselt ning ei leita soovitud tuge. Teema on päevakorras ja nüüd kampaaniaga #mustlumi ja depressiooni teavituskampaaniaga „Mis toimub maski taga?” ka tänava- ja meediapildis. Püüan näidata, miks tekib noortel tunne, et nende vaimuhädasid alahinnatakse, ja mõelda kaasa, kuidas sellega ühiskonnas paremini tegeleda.

Tegelikult on abi olemas. Kui otsida toetusfoorumeid, kus suuremalt ringilt nõu küsida, leiab neid, vähemalt kvantitatiivselt, piisavalt. Näiteks peaasi.ee ja saeioleyksi.net.ee on väga sisukad. Mõlemas pakuvad abi nii spetsialistid kui ka inimesed, kes on varem sarnases olukorras olnud. Vastused on hästi modereeritud ja kogukonnad tunduvad üsnagi toetavad. Ei kohanud ümmargusi klišeevastuseid ning ka vastamisaeg on üldiselt päris kiire.

Teisalt, kuigi jututoa kujul abikanalid eksisteerivad, ei ole need just kõige aktiivsemad, ja tundub, et foorumite hiilgeaeg on jäänud aastatesse 2006–2007. Ka viimasena mainitud foorumi administraatorid on nentinud, et suhtluskeskkonna ülalpidamine võtab palju energiat ja neil on keeruline liikmetevahelist dialoogi edendada, sest kas ei räägita piisavalt kaasa või arutleb vaid väike grupp. Peaasjade foorum on uuem, ent ka seal toimuvad mõttevahetused on pigem lühikesed. Samas on mõlemas arvestatav hulk liikmeid (kokku ca 5000), mistõttu need on teatud kogukonna jaoks ikkagi vajalikud, aga kui tegemist ei ole kohaga, kuhu inimesed hea meelega kirjutavad või kus nad ka arutleda tahavad, ei pruugi foorum olla kõige eelistatum viis noortele toe pakkumiseks ning ehk peaks tegema kättesaadavamaks kanaleid, mis on tänapäevasemad ja kodusemad. Näiteks rakenduse BetterHelp, mis on küll tasuline, kaudu on võimalik saata sõnumeid, helistada ja teha videokõnesid. Need on noortele tuttavamad meediumid ja muudavad ehk abi otsimise antud sihtgrupi jaoks hõlpsamaks.

Vaja on siirast ja isiklikku lähenemist, empaatiat, isegi kui teise olukord tundub pisut totter.

Napib eakohaseid nõuandeid

Teine trend, mis foorumeid külastades silma jäi, ongi seotud vanusega. Nimelt on aktiivsed kirjutajad üldjuhul põhikooli- ja keskkoolinoortest vanemad inimesed, kes otsivad ja pakuvad teistsugust abi ning tuge, kui ehk tänapäeva koolinoored tahavad ja vajavad. Seega ei pruugi noortel olla neil platvormidel piisavalt ea- ja mõttekaaslasi, kellega igapäevaprobleemide üle arutleda, kuna kümne-paarikümne aasta lõikes on koolisüsteem ja olmeraskused muutunud. Ajastust tingitud erinevused on üks põhjus, miks võivad tekkida möödarääkimised ja noortes tärgata tunne, et nad on jäetud oma hädadega üksi. Tihti pakutakse koolimuredele lahenduseks midagi triviaalset ja ilmselget, kuna sellest perioodist lahutab pikk ajavahemik ning tõenäoliselt on inimene vahepeal hoopis suuremaid pingeid taluma pidanud, mistõttu ei suudeta enam koolisüsteemis kogetavaga suhestuda. Nii ei pruugi noored tahta nendesse foorumitesse kirjutada, kuna nad kardavad, et nende probleeme ei võeta piisavalt tõsiselt.

Paljudes veebiväljaannetes ilmub regulaarselt artikleid, kus noorte ja laste ajapuuduse ning stressi põhjustajaks peetakse „sotsiaalmeediasõltuvust”, „üldist laiskust” ja „oskamatut ajaplaneerimist”. See ei ole alati tõsi, sest tean kas või isiklikust kogemusest, et soov asju edasi lükata ja plaanidest mitte kinni pidada tekib üldjuhul vastusena stressile ja väsimusele. Kui õppisin proovieksamiteks, ei jätnud ma ju meelega kogu materjali (minul oli 15 lõpuarvestust kuues aines, mis ülikooli mõistes pole ehk palju, ent minu mätta otsast oli see esimene sellises mahus sessioon) viimasele minutile. Olin väsinud ja varasemad kohustused kuhjusid uute otsa. Õnneks tuli värsket materjali semestri lõpus vähe peale ning sain lõpuks kordamiskava koostada ja enda eest pisut hoolitseda. Selles vahepealses faasis on aga väga keeruline endale öelda, et kolm tundi kassivideoid ei aita filosoofiaesseed lõpetada ja Facebookis tähtaja üle vingumine ei lükka seda edasi. Olin vaimselt ja füüsiliselt nii kurnatud, et noomitused stiilis „sa kahetsed seda hiljem” või „kui sa kohe ära lõpetad, ei pea hiljem tegema” kõlasid kulunult ega viinud kuhugi. Mis tahes nõu andes tuleks mõista, et paar paberil lihtsana kõlavat soovitust võivad ülekoormatud noorele keerulised tunduda. Vaja on siirast ja isiklikku lähenemist, empaatiat, isegi kui teise olukord tundub pisut totter. Tuleb mõista, et inimene on väga väsinud ja tagantkiirustamine ilmselt ärritab veelgi enam.

Kas abi jõuab õigel ajal ja sobivas vormis õpilasteni, sõltub paljuski kooli sisekliimast.

Tõsi, ei saa väita, et noorte suurenevat koolistressi ei panda tähele või et seda ei proovita mõista. MTÜ Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine on püüdnud esindada alates 2015. aastast just noorte vaatepunkte ja kogemusi, kasutades YouTube’i videoid ja Facebooki, et laiema auditooriumini jõuda. Rajaleidja portaalis leidub teemakohaseid artikleid nõuannetega nii õpetajatele, õpilastele kui ka vanematele. Avitus pakub erinevaid üle-eestilisi teraapiaid aastaringse liitumisvõimalusega ja väikese osalustasu eest. Lisaks on veebisaidil enesetunne.ee rohkelt soovitusi, eestikeelseid rakendusi ja ka professionaalide kontakte. Veelgi enam, paljudes koolides töötavad koolipsühholoogid. Tundub, et abi on olemas, aga see ei jõua siiski kõigini. Millist tuge siis noored otsivad ja kust see tulema peaks?

Usaldussuhetel põhinev koolikeskkond

Sama tihti kui kostub meedias seisukoht, et noored ei oska oma aega planeerida, kirjutavad noored ise artikleid, kus nad pakuvad lahendusi ja proovivad laiema ringini (õpetajad, täiskasvanud) jõuda. Üks Saaremaa neiu tegi uurimistöö oma kooli õpilaste stressist ja teguritest selle taga. Tema uuring tõi peamiste põhjustena välja pikad koolipäevad, ajapuuduse ja sellest tingitud väsimuse. Ajapuudust ja suurt koormust saab õnneks reguleerida ning ajaplaneerimisega sellest tulenevat stressi vähendada. Teisest küljest tõstetakse aga esile klassiõhustikuga seotud probleeme, mis on tingitud õpetaja oskamatusest klassis distsipliini hoida ning regulatsioonidest, mis on seotud laiema haridussüsteemiga (kursuste arv, tundide pikkus jms). Selles ei ole aga süüdi õpetajad ise, vaid tõsiasi, et ka nemad on stressis ja ülekoormatud ning peavad tegelema liiga suurte klassidega, kus personaalne lähenemine on raskendatud, mis võibki tekitada noortes tülpimust ja päädida mahajäämusega õppetöös. Minu kodukooli 10. klassis pidid mõned õpilased tunnis põrandal istuma, sest rohkem laudu klassi ei mahtunud. Pole siis ime, et õpilastel ei ole motivatsiooni õppida, kui kool ei suuda pakkuda kvaliteetset klassiruumi, mis tekitaks usaldust õpetaja ning õppija vahel.

Usaldus võibki olla sild, mis lahutab õpilast õigeaegsest abist, kuna tihti saab stressi vähendada just õpetaja sekkumine. Näiteks mina õppisin väikeses klassis (kokku 27 õpilast, mõnes tunnis alla 10) ja sain õpetajatelt vahetut tuge. Paari minu klassikaaslast aitasid õpetajad, kui nende vaimne olukord ei lasknud produktiivselt õppetööga tegeleda. Ühel neist oli ärevus, mis ilmnes, kui ta kontrolltöö ajal klassist lahkuma pidi, sest tundis, et on keskendumiseks liialt paanikas. Õpetaja rääkis temaga sellest hirmust ning konkreetse töö sai ta teisel päeval uuesti teha. Teisel klassikaaslasel oli probleeme tunnis osalemisega (ei sobinud keskkond) ning iga kord, kui ta kooli ilmus, tegi õpetaja talle tunniväliselt väikese kokkuvõtte eelnevalt õpitust ning kontrollis eraldi tema teadmisi vahepeal omandatu kohta. Ma tean aga, et nii ei ole see igas koolis. Kõigil ei ole stigmavaba ligipääsu kvaliteetsele tugiteenusele. See, kas abi jõuab õigel ajal ja sobivas vormis õpilasteni, sõltub paljuski kooli sisekliimast, mida on võimalik muuta ainult kooli juhtkonnal või õpilaste omaalgatuslike tegevustega, sealhulgas õpilasesindustel, kes saaksid kutsuda kokku õpigruppe, teha väiksemaid uuringuid õpilaste probleemidest ja pöörduda otse õpetajate poole.

Pikk ooteaeg eriti kriitilistel perioodidel võib olla mõnikord vaimse tervise probleemide lahendamisel kaalukeeleks.

Üldsõnalisuse asemel personaalsus

Koolipsühholoogid on üks võimalik viis olla õpilastele toeks ja neid vajadusel parema abi poole suunata, ent ka siin on reaalsus väga varieeruv ja ebavõrdne. Näiteks 32. keskkoolis on kaks psühholoogi ja teraapiakoer, mis annab võimaluse juba koolisiseselt erinevaid lähenemisi proovida, kui ühe psühholoogi võtted ei peaks sobima. Teisalt oli meie koolis üks psühholoog ca 300 õpilase peale ja kuigi ta püüdis jõuda kõigini, oli see teatud perioodidel keeruline. Näiteks küsis ta minult kord, kas ma tunnen end piisavalt hästi, et paaril korral tulemata jätta, kuna tema veebruar oli väga tihe (stressis õpilaste arv kolmekordistus ja tema graafik oli viimseni kinni). Pikk ooteaeg eriti kriitilistel perioodidel võib olla mõnikord vaimse tervise probleemide lahendamisel kaalukeeleks.

Kui noorel on natuke väiksem mure (komme küüsi närida, kergesti ärritumine), ei taheta kohe päris psühholoogi poole pöörduda ning otsitakse abi veebiavarustest. Sealt võib aga saada kohati kummalisi soovitusi, mis tekitavad segadust või tunde, et probleemi ei võeta tõsiselt. Näiteks toon veebisaidi kliinik.ee, mille üllas eesmärk on pakkuda kiiret ja mittekriitilist tervisenõu professionaalidelt, kelle juurde on muidu pikad järjekorrad. Üks tudeng küsis, mida ta peaks ette võtma oma ärrituvusega, kuid talle vastati, et tal tuleks raamatut lugeda ja oma päevaplaani korrastada, mis on piisavalt ümmargune soovitus, et see ei pruugi erilist tuge pakkuda ning tekitab pigem tunde, et olukorda ei suhtuta täie tõsidusega. Isegi sellisest kanalist oodatakse eelkõige isiklikkust, sest üldiseid nõuandeid on niigi palju. Tavaliselt kirjutavad noored probleemist ja lisavad juurde, mida nad on juba proovinud. Vastuseks soovitakse kergemat analüüsi, mis pakuks konkreetsetele vajadustele kohandatud infot. See ei tähenda, et iga noor tahab oma probleemile lahenduseks detailset teraapiakava, vaid piisab sellest, kui välja pakutud võtted on seotud nende (eakohaste) huvidega, et teismelistel jaguks püsivust nippe ka reaalselt rakendada. Näiteks minu terapeut kasutas minuga kapikoristamise metafoore (mulle meeldib koristada ja see rahustab mind), mis muutis mu segaduse ja ärevuse paremini visualiseeritavaks. Samuti on tänapäeval võimalik teha kindlaks oma iseloomutüüp ja õppijaprofiil, mis aitavad noorte nõustamisel nii õpetajat, nõuandjat kui ka lapsevanemat. Seega otsitakse abi, mis sobituks igaühe eripäradega ega oleks liiga üldsõnaline.

Niisiis pole küsimus mitte abi puudumises, vaid selle serveerimises ja kättesaadavuses noortele. Noored tahavad, et nende probleeme, nii suuri kui ka väikseid, võetaks tõsiselt ja et neile lähenetaks isiklikult. Üldjuhul ei vingu keegi tühja asja pärast ja pea alati on igasugusel käitumisel mingi varjatud põhjus, mida ehk kohe tähele ei panda. Seda enam on oluline, et noori ümbritsevad inimesed oleksid tähelepanelikud väikeste rutiinimuutuste suhtes, kuid et ka iseseisvalt leitav informatsioon pakuks kvaliteetset ja õigeaegset abi.

* * *

Allikad ja kohad, kust leiab väärt abi

MTÜ Peaasjad veebisait (teave erinevate vaimuhaiguste kohta, kogemuslood, kampaaniad)
MTÜ Peaasjad Facebooki leht (teave aruteluõhtute ja toimuvate kampaaniate kohta)
MTÜ Peaasjad foorum
Portaal Enesetunne.ee (rakendused eesti ja vene keeles, spetsialistide kontaktid, nõuanded nii lapsevanemale kui ka noorele)
Saeioleyksi foorum (väga sisukas ja suur foorum, arutelud erinevate teraapiate/eneseabivõimaluste toimimisest)
Rajaleidja noorte lehekülg (karjääri- ja koolinõu, tasuta tugi ja nõustamine)

Anna Laura Alamets kirjutab igale poole – sahtlisse, teatrisse, Kaktusele… Tal on lemmikkoht Tallinna linnamüüril, mis on lähedal ühele majale, mille pööningukorteris mängib keegi iga õhtu klaverit. Annale on iga inimene kui raamat, kes viib ta jutustades isesorti rännakule, avastama maid ja koguma kogemusi.

Heneliis Notton õpib Tallinna 21. Kooli 11. klassis. Tema lemmiktoit on pähklivõi ja kodus elab tal kultuurne kass, kelle nimi on Picasso. Vastavalt tujule on Heneliis kunstnik, kirjanik, lavastaja, kriitik, aktivist, lapsehoidja või hoopis midagi muud.