8.–16. mail toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) 7. heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE (lühend õppekava ingliskeelsest nimest „Composition and Music Technology”), mis keskendub sel korral vaimsele tervisele. EMTA õppejõud Einike Leppik ja Paolo Girol räägivad programmist ja sellest, kuidas helilooming saaks vaimset tervist toetada.

Miks otsustasite võtta sel aastal COMMUTE’i keskseks teemaks vaimse tervise?

Paolo Girol: Vaimne tervis ja muusikateraapia tulevad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nii üliõpilaste kui ka õppejõudude seas üha rohkem jutuks. Teadlikkus on vaimse tervise vallas tõusnud ja meil on majas ka psühholoog, kes tudengeid nõustab. Mul oli eelmisel aastal kokkupuude ühe üliõpilasega, kes oli vaimse tervisega kimpus, ning ka see osutus minu jaoks üheks tõukeks.

Einike Leppik: Kuna olen õppinud viimased viis aastat muusikateraapiat, on vaimne tervis ning muusika potentsiaal inimeste vaimse ja füüsilise tervise toetajana minu jaoks väga aktuaalsed teemad. Üks aspekt on see, kuidas muusika saab aidata kuulamise perspektiivist ja olla kasulik publikule, ning teine pool see, kuidas loomeprotsess on loojatele endile teraapiline. Need teemad võivad olla ka omavahel seotud, näiteks kui loon autorina teose, mille loomeprotsess on olnud minu jaoks teraapiline, ja tahan, et see mõjuks ka publikule samamoodi. Festivali üks eesmärk on tuua fookusesse muusika teraapilised mõjud ja pakkuda võimalust nende teemade üle arutleda. 

Kas teil on õppejõududena mingeid meetodeid, mis tudengite vaimset tervist toetavad?

Paolo: Spetsiaalset väljaõpet meil ausalt öeldes ei ole. Kui rääkida aga konkreetselt meie õppekavast, siis oleme harjunud tegelema loovuse ja loomeprotsessidega, mis on ülimalt seotud isiksuse, tunnete, emotsioonide ja mõtetega. Ühest küljest on üliõpilased väga avatud ja ma innustan neid ennast julgelt väljendama. Teisalt näen, et see võib olla keeruline, ning püüan neid selles toetada, kuid seda olen õppinud tänu kogemusele, mitte formaalsele haridusele. Mõnikord tekib neil kriise, sest loomine võib olla raske. Olen märganud, et kui õpilased väljendavad end, leiavad nad oma isikupära. Ma ei soovi, et nad komponeeriksid õpingute lõpus nii nagu mina või mõni väga kuulus kunstnik. Tahan aidata neil leida ja arendada omaenda väljendusviisi. See on minu peamine lähenemine vaimsele tervisele: olla õpilastega aus ja julgustada neid olema iseendaga siirad.

Einike: Hoian neid rolle enda jaoks selles mõttes lahus, et kui olen akadeemias, olen õppejõud, aga tänu muusikateraapia õpingutele oskan panna ka oma tudengite puhul tähele asju, mida ma varem ei märganud. Olen teadlikum ja loodan, et ka parem kuulaja ja peegeldaja. 

„Ma ei soovi, et tudengid komponeeriksid õpingute lõpus nii nagu mina või mõni väga kuulus kunstnik. Tahan aidata neil leida ja arendada omaenda väljendusviisi.”

Paolo Girol

Teie üks peamine küsimus on, kuidas aitab loominguga tegelemine vaimse tervise probleeme ennetada. Kuidas see programmis väljendub? 

Einike: Meil on sel aastal audiovisuaalse loomingu õppesuunal viis lõpetajat ja kuna nad on olnud algusest peale teadlikud tänavuse festivali teemast, on nende tööd päris tihedalt sellega seotud. COMMUTE ise toimub tervikuna mais, aga juba aprillis saab Tartus näha Rebeca Žukovitši ja Marion Selgalli installatsiooni „Veri si veereb merena, arm si haiseb hallikunna”, mis uurib hoole ja hüljatuse teemat. Lisaks esitleb meie magistritudeng Adla Cameselle Barbosa Riia lähedal Sound Manori kunstiresidentuuris oma installatsiooniprojekti, kus ta käsitleb iseenda emotsioonide muutumist eri eluhetkedel. COMMUTE’i avaüritusel kõlab aga Gian Carlo Menotti ooper „Meedium”, mida etendatakse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis 8. ja 9. mail. Selle kesksed tegelased on kõik eluga ummikusse sattunud, sest nad on kaotanud oma lähedase ning üritavad leida meediumiseansside kaudu mingit tasakaalu ja kontakti oma minevikuga. Lavastus on küll kohati inspireeritud film noir’st ning on tume ja sünge, aga selle sisu on väga seotud inimese toimetulekuga ja see toob välja, mis mehhanisme inimesed traumajärgselt kasutavad, et iseendaga hakkama saada ja toime tulla. Samuti on kavas kontsert, kus vokaalansambel Nordic Voices esitab norra helilooja Henrik Hellsteniuse teost „Together”, mis põhineb Richard Sennetti raamatul „Together: The Rituals, Pleasures and Politics of Cooperation”. See raamat räägib inimestevahelistest suhetest, mis on vajalikud ühiskonnana koos toimimiseks.

Kuidas tudengid oma konkreetsete teemadeni jõudsid? Jäi silma, et näiteks Hele-Mai Vettiku teos uurib visuaalse lume seisundit (visual snow syndrome)?

Einike: Hele-Mai ise küll seda seisundit kogenud pole, aga talle pakkus see teema huvi. Ta leidis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast inimesed, kellel päriselt on see sündroom, intervjueeris neid ning kasutab nende intervjuude fragmente ka oma teoses. Tudengid on lähenenud vaimse tervise teemale väga erinevalt – võimalik on jälgida ja uurida mingit nähtust, aga mitmed autorid on võtnud aluseks just enda isikliku kogemuse.

Paolo: Meie roll on nendest asjadest rääkida. Üks tudeng oli näiteks harjunud esinema koos teistega, pakkusime välja, et seekord võiks ta kogemuse mõttes olla laval üksinda. Ta avastas selle käigus, et tahab arendada suhet omaenda häälega. See protsess üllatas teda ennastki. Sellised tulemused on olulised, sest nende kaudu tuleb esile autori isiksus.

Ma isiklikult eriti ei usu, et ise muusikaloomine kogu selles AI-maailmas kuhugi kaob. Inimene on oma olemuselt loominguline, see on sisemine vajadus.”

Einike Leppik

COMMUTE on lühend teie õppekava ingliskeelsest nimest „Composition and Music Technology”. Tehnoloogia ja tehisintellektiga seoses pannakse rõhku hirmudele, kuidas see hakkab meie loovust mõjutama. Kuidas te heliloojate ja õppejõududena tehnoloogia võidukäiku suhtute?

Einike: Ma arvan, et ülepakkumine eksisteerib igal pool, mitte ainult muusikatehnoloogias. Mulle tundubki, et kogu seda infomüra, mis meieni sotsiaalmeedia, linnaruumi ja ekraanide kaudu jõuab, on liiga palju ja mõnes mõttes võib see olla ohumärk või -tunne. Kui noor inimene tuleb muusikatehnoloogiat õppima ja talle tundubki, et ta saab teha kõike, võib see tekitada päris suure kaose. Aga tähtis on enda jaoks teekonna alguses defineerida, kes ma praegu olen ja mida ma tahan. Kui esialgne teadlikkuse raam on loodud, võib muusikatehnoloogia olla abistav tööriist enesearengu teel. Ma isiklikult eriti ei usu, et ise muusikaloomine kogu selles AI-maailmas kuhugi kaob. See ei ole võimalik. Inimene on oma olemuselt loominguline, see on sisemine vajadus, ning küsimus pole selles, kuidas võimalikult lihtsalt või tööd tegemata tulemuseni jõuda. See pole nagu puude raiumine, et nüüd võtan masina, masin raiub puud minu eest ära ja kõik on hästi.

Paolo: Minu jaoks on tehnoloogial olnud loomingulisusele alati positiivne mõju. Kui mõtleme ajaloo peale, siis fotograafia leiutamine põhjustas suure skandaali – kardeti, et maalijaid ei ole enam vaja…

Einike: Ja see hirm ei saanud kunagi tõeks.

Paolo: Leiutasime iseend uuesti. Arvan, et peaksime tehnoloogia omaks võtma – just seda kutsun üles ka oma üliõpilasi tegema ja see annab väga huvitavaid tulemusi. Mõned tudengid pöörduvad tagasi hoopis analoogtehnoloogia juurde. 

Einike: Nad kasutavad vahel ka tehisintellekti, kuid kombineerivad AId muude meetoditega. See ei tähenda, et keegi loob midagi nende eest, vaid AI lihtsalt aitab luua mõne sisulise fragmendi.

Paolo: See on osa protsessist. Miks ma peaksin veetma kümme tundi Exceli failis numbreid korrastades, kui ma saan AI käest küsida, kuidas seda teha? Tudengid on ilmselt isegi vastutustundlikumad kui meie (naerab).

Loe lisaks