Tantsumuusika on korduste kunst. Leia paar head motiivi, millele lugu üles ehitada, ning sul on võidupilet olemas.

Saladus peitub lihtsuses, kuidas vormida üksikutest elementidest träkk, mis täidaks tantsupõrandad eufooria ja ekstaasiga. Muidugi on oluline ka ennast defineerida, see on tantsumuusika üks võtmeküsimusi, et leida oma hääl ja inimesed, kellele looming suunata.

Aga Lootus ei järgi ühtki neist reeglitest. Teda ei huvita kordused ega kuulumine kuhugi. Album „Sounds from Vermilion Sands” näitab meile üht autsaiderit, hullumeelset veidrikku, kes tahab saada kõike korraga. Ei mingeid kümneminutilisi tuksuvaid techno-biite või rahutult pulseerivaid trummi ja bassi laviine, vaid pigem fragmendid ning ideekillud, millest ükski ei saa lõpuni välja arendatud.

Amatöörlik ja hektiline segadus? Vastupidi, nendest tükkidest on Lootus moodustanud ulmemaailma, kus segunevad kultuurid ja tõekspidamised, žanrid ja traditsioonid. Ürgsed afrorütmid („Meaningful Rituals”) on puruks lõigatud ja valesti kokku pandud. Hiphop („2000 Dollars”) väändub kurjakuulutavalt nagu mingisugune androgüünne limakoletis. „For Deaf Dogs” võiks olla M.I.A. „Paper Planesi” laadne tantsupopp, aga võtab suuna võõristavasse kosmosesse. Iga looga käib kaasas teatav ebanormaalsus, need on vaid üksikud näited.

„Sounds from Vermilion Sands” ei ole plaat, mille juurde korduvalt tagasi minna, aga vahel harva kulub selline tihe, hirmutav ja loominguliselt julge ulmevisioon igati ära. Kunstelektroonika parimas mõttes.