Aasta viimases luuletuses antakse aasta lõpule kohaselt mõned lubadused.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

tavaline laupäev
mu kleidid lähevad aina kitsamaks
mu sõbrad lähevad aina tähtsamaks
ma vahel meenutan neile et olen luuletaja
ja nad võtavad seda irooniaga
ja kas ma siis ikkagi olen

me käime nüüd sellistes baarides
milliseid sa ei kujuta ettegi
dekadentsi mäe taha ja tagasi
noorust ja pealiskaudsust päevadeks
kõik tahavad olla meie ma usun seda küll
et kõik nad tahavad
sest ega nad ju ei tea

räägime marketingistrateegiatest
ja majandusaastatest
me teeme karjääre ja suuri sõnu
heidame nalja luuserite üle
kelle oleme maha jätnud ja
kellest oleme üle sõitnud
sest nii on kergem

see kõik ei ole tõesti enam mitte kuidagi
sinuga seotud kogu see minu elu
ma panen telefoni kotti ära kui tuuakse
uued kokteilid rosmariin ja kallis džinn
kristall mahagon ja krediitkaardid

see kõik ei ole tõesti enam mitte kuidagi sinust
sina kes sa oled lõpuks laeva peal
sina kes sa pikutad üksi kajutis ja vaikid
ma tean et sõidad täna öösel saksamaalt rootsi
ja sel ei ole tähtsust sest sa ei kuulu mulle
nüüd kui kõik muu kuulub
ja see ei tee midagi paremaks kui saadad
veel ühe sõnumi neid sajab nagunii
lõpmata mu telefoni
sajab

nagu viimane märtsilumi munakividele sauna tänaval
nagu veel üks ring okastraati ümber mu südame
nagu viimane valus hellus mille lasen lahti ja saadan ära

ma luban et tulevad päevad kui sinust enam ei räägi
ma luban et tulevad talved kui sulle enam ei mõtle
ma luban et unustan su veel selle elu jooksul