Pihelgas otsib ridade kaudu vastuseid kahele vägivalda puutuvale küsimusele.
mida ma tean vägivallast
keha tõmbleb
kuumab viskleb
ütleb jäta mind
rahule sa ei taha
sinna minna
seda on sulle liiga palju
see on kõigile koorem
see sinu raskus
ole lihtsalt õnnelik
et sa elus oled
*
kui mõtlen vägivallast
läheb mul kõht
tühjaks. kas nälg on
sama mis elus olemine?
et tuleb end millegagi
muudkui täita
söön öösel köögis
külma peedikotletti
ja mõtlen et
kui mina olen alasi
siis kes on vasar
milline käsi minu
kohal seda
rasket pimedat ruumi
hoiab?
*
ma kukkusin ema suust
välja ta õpetas mind
nagu teda oli õpetatud
nagu oma last
kui valu on talumatu
siis ole vait
*
ja mida ei tea see kes ütleb et see kõik oli nii ammu miks sa sellest ometi üle ei saa miks sa oled kohe hommikul nii kurb mulle meeldisid sa rohkem vanasti kui sa olid rõõmus ega sonkinud oma künas: tuline jutt jookseb läbi tõmbab keele ribadeks
*
ja ikkagi:
olla rõõmus
et jäid ellu
kuigi elu ei
rõõmustanud
pikka aega
mingi maniakaalne
lootus rippuda
selle küljes
nagu roostes silt
*
siiski üllatuda siiralt
sõbralikest ilmetest
sellest et keegi tahab
head. avaneda arglikult
külma taeva all
nagu pooleldi kuhtunud
taim kes jääb oma kehas
mäletama saapamustrit
mida teab vägivald minust
rohkem kui tahaksin
Carolina Pihelgas on kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Möödunud aastal ilmus tema esikromaan „Vaadates ööd”, mis käsitleb naistevastast vägivalda ja põlvkondadeülest traumat.
