Kui lähisuhtevägivalla esimene tunnusmärk oleks siniseks löödud silm, oleks sellise suhte äratundmine ohvri ja/või tema lähedaste jaoks palju sirgjoonelisem, ja nõnda ka sellest väljumine. Tegelikult eelneb esimesele füüsilisele vigastusele terve rida nn punaseid lippe, mille õigeaegne märkamine võib aidata võimalikult vara vägivaldsest suhtest välja astuda.

Muidugi on iga suhe erinev, nagu on erinev iga inimenegi – nõnda ei tunne „tavapärast” vägivallatsejat (ega ka tema „tavapärast” ohvrit) otsejoones ära ei väljanägemise, sissetuleku ega ka sotsiaalmajandusliku tausta põhjal. Ometi on mingid sümptomid, staadiumid ja elemendid, mida asjatundjad on paljusid vägivaldseid suhteid uurides ja analüüsides täheldanud. Tasub teadvustada, et iga vägivaldse suhte kaares ei pea olema esindatud kõik need elemendid või täpselt sellised näited ja need ei pruugi esineda sellises järjekorras (pigem ongi lähisuhtevägivalla liigid omavahel tihedasti ja pidevalt läbi põimunud). Võib ka olla, et ühtegi silma ei löödagi siniseks – aga sellest hoolimata võib suhe olla vägivaldne, sest vägivallatseja eesmärk on oma ohvrit kõigiti kontrollida, isoleerida, endale allutada; on käibetõde, et vaimne vägivald võib olla hullemgi kui füüsiline ning seda just selle nähtamatuse ja hiiliva olemuse tõttu. Ehkki see artikkel ei lükka (teadlikult) kõrvale kedagi, kes võiks lähisuhtevägivalda kogeda, on päevselge ja ka statistiliselt tõestatud asjaolu, et lähisuhtevägivallal on sooline aspekt – peaaegu alati on tegemist meeste vägivallaga naiste vastu.

Järgnevalt on toodud mõned märgid, mida tasub enda või oma lähedase lähisuhtes eriliselt teravalt tähele panna ja teadvustada ning millele tuleks otseselt reageerida – ja eesmärk peab olema siinkohal nimelt sellisest suhtest väljumine.

Autor tänab Arno Lauku, kellega vestlemisest ja kelle väärtuslikest tähelepanekutest siinse skeemi koostamine alguse sai, ning Margo Orupõldu ja Pille Tsopp-Paganat, kelle asjatundlikust kaasamõtlemisest ja nõuannetest oli selle kõige hoomamisel mõõtmatult abi.

Armupommitamine ehk love bombing

Nartsissistliku, manipuleeriva ja/või kontrolliva inimese esmane strateegia võib olla n-ö armupommitamine, mida inimesel, kes pole sellega varem kokku puutunud, on raske ohumärgiks lugeda. Värske kaaslane paistab suunavat oma väljavalitule kogu oma tähelepanu, võimalik, et juba teisel kohtumisel avaldab ta otsesõnu armastust, võib-olla kolmandal kohtumisel teeb ettepaneku kokku kolida. „Ma mõtlen sinu peale kogu aeg!” „Ma ei ole mitte kunagi kellegi vastu midagi sellist tundnud!” Väga olulisena ka „Meil on nii palju ühist!” – sellega seob väärkohtleja oma sihtmärgi eriti lihtsalt ja tõhusalt enda külge. Varsti võib hakata tunduma, et seda tähelepanu on liigagi palju, tal on vaja igal hetkel teada, kus sa oled, ta võib saata sulle päevas sadu sõnumeid jne. Aga eriti kui tunned isegi, et oled armunud, ei pruugi sa järgmisigi n-ö punaseid lippe väga hästi ära tunda. Kui ohvril – ja paraku ka tema lähedastel – tekib tagantjärele küsimus, et kuidas ma ometi aru ei saanud, milline ta on, siis seda vastust tasubki otsida iseäranis vägivallatseja käitumise muutumisest. Alguses nad ongi täiesti teistsugused, muidu ei saavutaks nad ju oma soovitud tulemust. Armupommitamisest järgmise märksõnani on aga väga väike samm.

Kontrolliv käitumine

Vägivaldses suhtes võib partneri igakülgne kontrollimine („Kus sa praegu oled?” „Aga nüüd??” „Kellega sa lõunal käisid?” „Miks sa ei tulnud töölt otse koju, ma tean küll, mis kell su tööpäev lõppeb!?”) alata juba üsna varases staadiumis. Kui esialgu võib selle lugeda hoolivaks tähelepanuavalduseks („Ma tahan ju sinuga koos olla!” „Ma tunnen sinu elu vastu huvi!”), siis sugugi mitte palju hiljem võib manipuleeriv ja kontrolliv kaaslane hakata sorima ohvri telefonis („Kui sul midagi varjata ei ole, siis miks sa mulle oma parooli ei ütle?”), jälgida iga tema sammu tehnoloogiliste vahenditega, lausa jälitada. On tõenäoline, et suhte varases staadiumis ei oska ohver näha sellist käitumist probleemina (liiati jälitatakse nii tehnoloogiliselt kui ka füüsiliselt tihti varjatult), ometi võib ohver ise juba siin – kas teadlikult või mitte – oma käitumist muutma hakata. Kuna kaaslane nõuab näiteks ligipääsu telefonile ja arvutile, kontrollib ohver iga sõpradelegi öeldud sõna ja lihtsam võib tunduda mitte eriti kellegagi rääkida; kuna kaaslane nõuab pidevalt selgitamist, kus ohver viibib, võib tunduda lihtsam mitte eriti kusagil käia jne – kontrollimise faasis programmeeribki vägivallatseja ohvrit end mitte usaldama.

Isoleerimine

See võib saada alguse hästi väikestest asjadest, võib-olla ütleb kaaslane sulle ühel õhtul, et äkki sa täna ei lähe sõpradega välja, ehk oleme lihtsalt kahekesi kodus. Eraldiseisvalt on selline asi muidugi normaalne, kui see on läbi räägitud ja sobib mõlemale poolele. Aga siis võib juhtuda, et iga kord, kui sa kusagil käid, järgneb sellele passiivagressiivne suhtlemine („Kogu aeg on sul vaja kuskil väljas käia…” „Tunnen end ilma sinuta üksikuna.”) või solvumine. Ja kui pärast (või enne) iga töökaaslastega veedetud toredat õhtut järgneb olukord, kus su pealtnäha kõige lähedasem inimene sinuga näiteks päevade kaupa ei räägi, võid jällegi hakata (mitte)teadlikult ise oma käitumist selle järgi muutma. On tõenäoline, et mida aeg edasi, seda otsesemaks ja isegi ähvardavamaks need nõudmised lähevad – pärast piisavat „töötlemist” ei pruugi vägivaldsel kaaslasel olla enam probleemi öelda sulle otse: „Mitte kuhugi sa ei lähe!” „Nende inimestega sa enam ei suhtle.” Kuni selleni välja, et kahtlased ja vaenulikud pole enam ainult sinu sõbrad ja töökaaslased, vaid ka perekond. Selle käitumise eesmärk vägivallatseja jaoks on hoida ohvrit oma võimu ja kontrolli kaotamise vältimiseks eemal välistest mõjudest, jätta ta lõpuks ainult vägivallatsejaga üksi, mille tagajärjel tunneb ohver juba üsna varsti, et tal pole kedagi, kelle poole pöörduda abi saamiseks või mure jagamiseks – ohvril võib olla nüüdseks juba ka häbi rääkida vähestele alles jäänud lähedastele sellest, kui halba olukorda ta on sattunud. See tunne on inimlik, aga on fundamentaalselt vale, et häbi tunneb ohver, mitte tegelik ainus süüdlane ehk vägivallatseja. Vägivaldne isik kujundab endast ja vägivaldsest suhtest teadlikult kogu ohvri maailma.

Enesekindluse ja -usu hävitamine

Üks levinud võimalus, kuidas vägivallatseja saab suhet endale soovitud suunas tõugata, on emotsionaalne väärkohtlemine. Ka eespool kirjeldatud manipuleerivad võtted on selle teenistuses. Vägivallatseja eesmärk on siinkohal oma ohvri enesekindluse ja väärikuse õõnestamine. Jällegi, nõnda on ohvril üha raskem ja raskem suhtest väljuda. Vägivallatseja naeruvääristab ohvrit, pisendab tema tundeid, seab ta vaimse tervise kahtluse alla. Väärkohtleja suudab väga osavalt panna ohvri end tundma koleda, lolli, mõttetu, tühise, saamatu, naeruväärse, hullumeelse, halva lapsevanemana jne – kuni lõpuks ei tunnegi ohver end enam inimesena. Nagu öeldud, on vägivallatsejad säärases manipuleerimises väga osavad, liiati pole see tõenäoliselt tema esimene vägivaldne suhe ning võimalust meetodi lihvimiseks on olnud varemgi. On üsna tavapärane, et selline inimene räägib uuele kaaslasele pigem varakult, kuidas kõik tema endised partnerid on olnud hullumeelsed, nii et isegi kui juhtub, et keegi neist püüab ohvrit edasise eest hoiatada, on ohver juba eelnevalt häälestatud, et tegemist on ebastabiilse või armukadeda või muul moel ebausaldusväärse inimesega, kelle juttu ei tohiks tõsiselt võtta. See ongi osa vägivallatseja strateegiast. Ja make no mistake, ka pärast sinu lahkumist räägib ta oma järgmistele kaaslastele sinu kohta väga tõenäoliselt täpselt sama juttu. 

Majanduslik kontrollimine

„Sul ei ole vaja tööl käia, mina teenin raha!” on küllap lihtne tulema, kui olukorrad, kus vägivallatseja ei saa oma ohvrit parajasti kontrollida (näiteks töökeskkond), on talle niikuinii raskesti vastuvõetavad. Aga muidugi ei pea see olema alati nii ilmne ja otsene, tõenäoliselt alguses ei olegi. Vägivallatseja võib piirata ohvri edasiliikumist karjääriredelil – tema otsustab, kus ja millisel ametikohal sa tööl võid käia (millega saab ju kenasti kehtestada oma võimu, takistades ohvril iseseisvama elu elamist, vägivallatsejast eemaldumist ja n-ö kõrgemale tõusmist). Majanduslik vägivald on väga tõhus meede, kuidas piirata ohvri võimalusi vägivaldsest suhtest väljuda või vähemasti usku sellesse, et ta võiks üleüldse ise hakkama saada – eriti kui perekonnas on lapsed (lapsed on samuti vägivallatseja jaoks tõhus relv ohvri enda küljes hoidmiseks: „Kellele kohus sinu meelest lapsed annab, kas sulle (tühine, mõttetu, vaene) või mulle (väärikas, lugupeetud, rahakas)?”). Majanduslik vägivald on ka olukord, kus väärkohtleja võtab näiteks ära ohvri pangakaardi ehk piirab tema ligipääsu ta enda rahale või võtab ohvri nimel laene, mis takistavad ohvril hiljem otseselt näiteks kodulaenu võtmist, mis teenib jällegi sama eesmärki: hoida ohvrit enda küljes, hoida tema eneseusku võimalikult madalana.

Füüsilise vägivalla tsükkel

Jah, tavaliselt eelnevad – ja kaasnevad sellega ka edaspidi – füüsilisele vägivallale erinevad mittefüüsilised võtted ja manipulatsioonid; kõik vägivalla liigid on omavahel sümbioosis ja teenivad nõnda väärkohtleja huve. Nii asjatundjad kui ka vägivallaga isiklikult kokku puutunud inimesed on aga täheldanud, et füüsilisele vägivallale on iseäranis omane tsüklilisus. Küllap juba pärast esimest füüsilist intsidenti, tundugu see – näiteks tagantjärele – kui tahes väike (s.t siia ei liigitu ainult siniseks löödud silmad, vaid ka näiteks tõukamine ja raputamine – meenutagem ka selliseid sõnu nagu „nügimine” ja „müksamine” jt vägivaldseid termineid, mille pisendav loomus normaliseerib meie hoiakutes pidevalt vägivalda), vägivallatseja ehmatab või vähemasti näeb ähvardavat võimalust, et ohver jätab ta maha. Sellele võib järgneda pisarsilmi vabandamine, lilled, uus n-ö mesinädalate periood, lubadused, et enam kunagi midagi sellist ei juhtu, samamoodi võivad kõikide andekspalumistega käia kohe kaasas ratsionaliseerimised ja väljavabandamised ning ohvri süüdistamine („Mul oli halb päev.”„Sa ju tead, et mul on tööl raske!”„Aga sa ise ju ütlesid/tegid/olid…”). Pärast vabandusi on harilikult rahulikum periood (mille pikkus sõltub eri asjaoludest, aga üldiselt kaalub vägivallatseja selle kestuse endale optimaalselt kasulikuks), misjärel hakkavad taas kerima pinged, kuni vägivallatseja käsi tõusebki jälle ohvri vastu. Tähtis on mõista, et kui see on juhtunud juba näiteks kaks korda, juhtub see kolmandalgi. Ja neljandal. Ja on üsna tõenäoline, et järgmisel korral hullemini. Et tsükkel jääb lühemaks. Jne. Mida varem vägivallatsüklist välja astuda, seda parem, aga ka hiljem ei tohiks ohvril olla piinlik abi otsida. Sest abi on olemas.