Joanna Ellmann kutsub lugeja tumedasse linna ja meresügavustesse.

tume linn

veel enne kui löövad esimesed kirikukellad
ärkavad sinu sajad elanikud
need keda keegi ei näe
nad käivad paarikaupa
mööda sinu munakiviteid
nad astuvad sinu mustadesse hoonetesse
ja jahutavad end purskkaevudes
tume linn
sa lõhnad praegu samamoodi
nagu ajastute eest
ja sul on silmad
mis ulatuvad kõikjale
sinu rannadki on tuhast
ja mäletavad kõiki neid appihüüde
kui joosti paljajalu merre
ja seegi oli punane
ja kuum
tume linn
nii nagu sa alati olnud oled
oled sa praegugi
kannad eneses salapära ja tõde
uksed on sinus avali
tuhande erineva maailma poole
sinu orud ja jõed on avatud
sa suitsune linn
ikka veel kannad sa eneses uhkust
oma elanike üle
kes surid sinu heaks ja sind luues
sinu tänavad on ikka veel kitsad ja käänulised
viivad vanade müürideni
viivad hukkamispostideni
tume linn öösel ei näe sinus keegi
kõik su hooned on külmad ja mustad loodud
nendest kividest mis toonud on surma
mis mäletavad elu

**
praod päikeses on joonistanud tumeda sõõri
üle taeva
kuumal päeval inimesed valavad
enda peale vett
kõnnivad murelikult mööda tänavaid
ja ükski lamp enam ei sütti
praod on joonistanud eredad jooned me kohale
liiga eredad on need kiired
mida näha ei taha ja kanda ei jaksa
maailm põleb ja kõik kes vähegi saavad
otsivad varju
mu silmad on liikunud tuhat aastat ette ja taha
praod päikeses aga tirivad neid hoopis
minust eemale ja nad alluvadki
päikese tahtele
nii jäävad nad rippu kuuma asfaldi ja taeva vahele
ja ma tunnen kuidas nad muutuvad helendavateks keradeks
mis lendavad mu juurest eemale
enne kui õhtu lõpeb
ühel päeval kui see palavus siin on läbi saanud
ühel päeval kui praod päikeses on pilvedega kaetud
ja kõrbe asemele on kasvanud uus mets
tulen mägiojadesse voolama

**

kaugel sügavas vees ahmin endasse
imepisikesi korallitükke
siin on palju loomi
kes tulevad mu juurde
mind tervitama
ma ujun koos nendega võidu
ja vaatan meduuse endast möödumas
nad lähevad minust mööda
justkui lehvitades mulle oma kombitsatega
ja ei nad ei tule mu juurde
et mind kõrvetada
ehkki seda kardan ma
kõige rohkem
vesi on vaikne ja rahulik
läbipaistev ja kannab mind
üha sügavamale ja sügavamale üska
näen suuri väravaid
mind tervitavad pikakasvulised
rohejuukselised olendid
kes juhatavad mind enda koju
väljastpoolt paistab kui
tavaline korallrahu
aga sees seal sees
avanes sootuks uus
sajad väikesed kalad helendasid lagedes
ja veetaimedest lauad olid kaetud
erinevate vetikatest roogadega
mind paluti lahkesti lauda
pakuti süüa ja öeldi
et nüüd elan ma siin
enam kunagi ei pea ma tagasi minema
tagasi maa peale
kuuma päikese ja musta värvi liiva sisse
enam kunagi ei pea ma midagi kartma
siin veealuses palees
on nüüd minu kodu
ja ühel päeval õpin ma ära
ka kõikide veeasukate keeled ja kombed
ühel päeval on mul samamoodi
rohelised juuksed
ja uimedest käed

**

Joanna Ellmann on luuletaja.