
Ei tea
Ei tea miks seoti sõlme lõpmatus,
miks künti soola pühitsetud mulda,
mis morset tuul taob vastu tühje
lipuvardaid. Ei tea.
Apostel korda kolm sai salata,
et surematu hinge alt tal paistaks ihu:
miks liputa on jäänud vardad kaljul,
kuhu ehitati kirik? Ei tea.
Miks seoti sõlme lõpmatus,
miks künti soola pühitsetud mulda?
Loori alla näitleja läeb enne
etendust, ei küsi, ega vasta, tea:
sa küsi, aga ära oota. Veel pole valgus
õige. Veel kõlab avamäng.
Küll jumal tuleb. Alati on esimene vaatus.
Iga päev on esimene vaatus. Iga päev.
Ood
Maecenas, vanapoiss, no kuda siis on ka?
Olen su taskuhäälingut ikka hoolega kuulanud:
minu portfellil ei lähe hästi ega halvasti,
aga ühtkomateist ikka iga kuu tilgub.
Kaotand pole palju, võitnud veel vähem.
Kas mäletad, vanasti, kui ikka sinu ukse taha
tulin omi laule kiitma ja piskut laenama,
siis sina, oo muutlik-tujuline Proteuse poeg,
mind harva lasid teenijatel peksta.
Mu turi mäletab su karmust ja su hellustki.
Maecenas, kallim rikastest, ehk ikka meistrite hulka
sa loeks mind poeedina taas? Kas tead,
mu juuksepiir läeb pääsu järel lõunasse,
ja kukla hõredast käib läbi vimmas tuul.
Kaotand pole palju, ma võitnud siiski –
seepärast, Maecenas, sa kuulsaim meestest,
ehk pillad sada sa, või tegelikult piisaks kümnestki.
Veel on aega, veel mõni kuu ja aastagi,
et tunda juukseid takerdumas tähtedesse.
**
Kaur Riismaa on karistusregistri kanneteta eesti kirjanik. Need tekstid ilmuvad 2027. aasta kevadel luulekogus „Lazzi”.



