Põlemisest ja hinge soojendamisest luuletab Kristel Rebane

Illustratsioon: Ann Pajuväli

MÄLU. mõistuse toores ülemvõim – enne kui kõik muu on ununenud, ei tea,
mis jääb.

paljusid meist pole olnud mitte kunagi
paljudes meis.

radiaatorid ründasid ja levitasid kivisöekuivust. eile õhtul sai ühest klaasist
neli
ja kui me lahkusime lauast,
oli vaikus välja valatud. seisime pika veniva minuti keskväljakul,
hullus aga ilusas pakases,

lahkumiskallistuses mõndagi vandeseltslaslikku, peamiselt lein –
kui üksik langev täht
tõi endaga hetkeks kogu taeva maale lähemale,
soovisid olla vääriline ohver hiilgavale leegile, põleda unustamatuks,
kuid me kustusime teine teispool
vaatevälja silmanurkades.

olin tahtnud valetada, et mõtlen sulle ka siis, kui ma sind enam
ei mäleta. aga unustasin

miks.

**

TUGEVAD NAISED ununevad üksi. surevad kusagil kodust kaugel,
viimasena,
nii,

et keegi ei näe. nad ei kahetse midagi.
(ärge muretsege) öösiti oli neil mõnus ja soe,
sest nad harjusid magama kahe teki ning villaste sokkidega.

kui vahel tabaski ootamatu kurbus või kevadine köha,
nad jõid
natuke viina.

noorus oli küllalt tormiline.
kõike ei mäleta.

Kristel Rebane on suur ja kuri naine, kellega hirmutatakse rumalaid mehi ja eesti luuletajaid. Vähesed on teda näinud. Väljas ta eriti ei käi. Praegu peesitab Unobarocco saarel (üks ääretult kurb koht, hoia heaga eemale!). Luuletanud on ta juba kaks aastat (kui ülejäänud elu ei lähe arvesse, või mis üldse läheb?) ja selge on see, et tema hingelind on kana ning jook hea vein. Samas, viskit võite ka tuua, kui luuleõhtule tulete.