Vaesuse ja heaolu absurdsest ajateljest luuletab Piret Põldver

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile
ja ootamatult meenub 90ndate mardiõhtu hiigelpettumus,
kui saime ühest talust laulu ja tantsu peale suure kaalika.

Hiljem teise talu sügisõuntelõhnases esikus
paistsid vatijope alt liivapangest
pruunikad porgandivarred.
„Porgand peab seisma pimedas, muidu läheb pehmeks,” teab igaüks.

Siis, kui peenes restoranis tuuakse lauale kõrge klaaspudel veega,
näen, kuidas lapsepõlve tolmuses aidas vedeleb samasugune muu prügi sees.
„Ära seda küll näpi, see on vana praht,” ütleb isa.

Ja klaaspudeli kõrvale tuuakse kartulitamp nõgese- ja naadipestoga.
See on seesama pehmeks mikserdatud kartulipuder suveköögis, õlist tilkuv praekartul, keedetud kartul jahukastmega.
Ja naat ja nõges – seda pidi aia äärest ja saunavareme pealt kiskuma!

Minevik paiskub peale, kui kümneeurone magustoit maheda muusikaga kohvikus
on hoopis 20 aastat vana kakao, suhkru ja piima mõrkjas segu,
mida „MacGyverit” vaadates tassist lusikaga süüa.
„No mis sa tuhnid seal kapis, meil ei ole midagi magusat, ma ju ütlesin, ainult kakaod on, suhkur saab kohe otsa, ära pane nii palju!”

Kui oleme kiskunud maha vana tapeedi ja krohvi,
puhastanud välja iidsed seinapalgid,
oleme rebinud üles nõukaaegsed papp-plaadid,
siis oleme seal, mida nemad tahtsid nii väga peita.
Et keegi, mitte keegi ei näeks ega teaks.
Et oleme tegelikult vaesed. Et ostsime viimase raha eest jahu ja kakaod ja tapeeti. Ja et suhkur saab kohe-kohe otsa.

Koorime kiht-kihilt vana aega maha, lähme tagasi, ainult et mitte vaesuse, vaid jõukuse pärast.
Nüüd me võime, ei pea enam häbenema, jaksame kõike osta, ja me tahame midagi uut, teistmoodi kui meie üheksakümnendate vaesus.

Piret Põldver on pühendanud viimase poolaasta magistritöö ja ilukirjanduse kirjutamisele, raamatute toimetamisele ja esimese klassi lapse elurütmiga kohanemisele.