Ühe ajurakuga sürrealismist luuletab Tõnis Vilu.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Pikaleveninud hommik tükeldab aju laiali. Nagu
väike laps, kes
üritab teki peal šokolaadi võimalikult võrdselt
ära jaotada, järel pruun puruhunnik.

Päris suur jõgi tuleb ületada, et uskuda, et isegi
kui alles jääb ainult üks ajurakuke, siis selles
ühes väikses on ikkagi kogu teadvus.

Esiteks tuleb end voodist üles saada.

(Ühtlasi: mida vittu, Jüri Ratas? MIDA VITTU?)

Teiseks, see üksik ajurakk on nagu kiilaka
Umberto kunstinäitus kuskil kasvuhoones.

„Umberto Eco” kui viimane nimi, mis meelde jäi,
üritades leida Vikipeedias kontakti reaalsusega.

Sürrealistliku kunsti (laias tähenduses) puhul on
ülimalt tore see, et totalitaarsed režiimid
enamasti vihkavad seda. Nad lihtsalt ei saa
sürrealistliku kunstiga hakkama ja seega on see
hea relv.

Sürreaalne elu aga (laias tähenduses) nii mõnus
ei ole.

Tõnis Vilu (31): „Kuidas ma küll peaksin kõige sellega hakkama saama?”