Maapiirkondadest pole ainult kadumas looduslik mitmekesisus, vaid ka maamajandus on muutunud järjest ühetaolisemaks. Meenutame ajaloolist praktikat, mis aitab leevendada mõlemat probleemi.
Minu kodutalus on ruumi, loodust ja võimalusi. Selle kõrval kangastuvad aga aastate jooksul lastest tühjenenud külad, pered, kes otsivad maaelu võimalikkust, ning uued europlaanid, mille kohaselt peaksid maal säilima eestlastele omane maastik, eluviis ja kriisiaegade pelgupaik. Aga kes ja miks peaks tahtma maal elada ja toitu kasvatada, kui sealsed elutingimused ja võimalused on käinud pikalt vaesestumise teed? Mujal nähtu ja tuleviku maaelu kohta loetu on toonud mind ühe võimaliku lahenduseni.
Unustatud vana
Tegemist on põhimõttega, et iga ülesannet võiks täita mitu süsteemi ja igal süsteemil võiks olla mitu saaki. Maarahvatarkus „ära pane kõiki mune ühte korvi” väljendab sedasama taipamist. Veelgi lihtsamalt öeldes tähendaks see seda, et kui ühel aastal kartul ikaldub, siis rukist ikka saab (kui oled selle maha külvanud!). See tähendab ka teadvustamist, et igal asjal saab olla mitu rolli, näiteks puu on oluline nii süsiniku- kui ka veeringes ning suudab pakkuda toitu ja elupaiku paljudele organismidele.
Kui panna see põhimõte maaelu ja ettevõtluse konteksti, jõuame mõisteni stacking enterprises ehk emakeeles „ettevõtete virnastamine”. Edukad maamajandajad on seda juba ammugi taibanud ja aastasadu, kui mitte -tuhandeid edukalt rakendanud. Enne kui inimesed sellest aru said, oli see olemas looduses – loodus on süsteemse toimimise kullastandard, kus kõik on tihedas energia- ja toiduvõrgustikus kõigega seotud. Seega lähtub virnastamise idee eelkõige looduse loogikast nagu kodumaine talupojatarkuski.
Loodus on süsteemse toimimise kullastandard, kus kõik on tihedas energia- ja toiduvõrgustikus kõigega seotud.
Mismoodi, miks ja mida virnastada? Viljahunnikuid ju jagub meil teistelegi eksportimiseks, aga mida meil ei jagu, on näiteks köögiviljad, puuviljad, linnuliha ja paljud järgmise taseme tooted, mida saaks toorainest teha, nii et rohkem kasu jääks koju. Samapalju on maal puudu töökohtadest ning toidujulgeoleku ja kriisikindluse vallas on kõvasti arenemisruumi.
Praegu Eestis prevaleeriv põllumajanduspraktika tähendab seda, et väike protsent ühiskonnaliikmeid kasvatab hõredalt asustatud maapiirkondades piiratud hulka kultuure, mida müüakse odava ja anonüümse toorainena suurtele turgudele maailmaturuhinnaga, mis on näiteks nisu puhul olnud keskmiselt 200 €/t viimased 45 aastat. Põllumees ostab sisse nutikalt bränditud masinaid, tootmisvahendeid, väetisi, taimekaitsevahendeid, tugiteenuseid, mille hinnad pidevalt tõusevad. Samas on põllumajandus ainus majandusharu, mis ei saa reguleerida enda toodetu hinda.
Sisuliselt võtab põllumees tohutuid riske (ilm, viljaturg, sisenditurg, regulatsioonid, majandus, sõda), toetudes ise suuresti monokultuursetele ja -funktsionaalsetele haavatavatele süsteemidele. Praegusel ajal riskid aina kasvavad ning põllumeestel on üha raskem nina vee peal hoida. Riskid on seda suuremad, et tavapäraselt on tootmine ehitatud üles laenude abiga. Pangad laenuandjatena aga neid riske ei jaga, sest laenude tagatiseks on põllumeeste enda maa ja vara.
Kuidas isegi seakisa tooteks muuta
Taastava põllumajanduse eestkõneleja Ben Taylor-Davies Suurbritanniast viskas taastava põllumajanduse foorumil Northern Roots õhku raputava küsimuse: kus on kirjas, et põllumees peab pidevalt kõigile võlgu olema ja pidama ülal suurt hulka sisendimüüjaid? Ben on juba paar aastat meie pereettevõtte konsultant olnud ning külaskäik tema tallu 2023. aasta detsembrikuus tegi puust ja punaseks, kuidas käib ettevõtete virnastamine.
Selleks et põllumajandus oleks valdkond, millega tahab tegeleda järgmine põlvkond noori, ja et maaelu oleks jätkuvalt võimalik, peab põllumajandus olema tore. Toredus algab sellest, et pea kohal ei ripu pidevalt kirved ja giljotiin, mis võivad mitme järjestikuse ebasoodsa ilmaga aasta järel ettevõtja nurka mängida. Aga kuidas riske maandada ja oma edu enese kätte võtta? Ben ütleb, et meil on vaja õppida majanduslikult edukatelt ettevõtetelt: peame oma tooted brändima ja lõpetama tooraine müümise. Tulusam on müüa talus oma nisust valmistatud pastat otse lõppkliendile kui tonnide kaupa toorainet näiteks Lähis-Itta kaamelitele söödaks. Teine osa tulususe tõstmisest on seotud sisendite, näiteks väetiste ja põllumajanduskeemia kulude, ja vajaduste vähendamisega.
Praegu Eestis prevaleeriv põllumajanduspraktika tähendab seda, et väike protsent ühiskonnaliikmeid kasvatab hõredalt asustatud maapiirkondades piiratud hulka kultuure, mida müüakse odava ja anonüümse toorainena suurtele turgudele maailmaturuhinnaga.
Beni talus on iseteeninduspood, kus müüakse muu hulgas talu puuviljadest ja marjadest tehtud fermenteeritud tervisejooke, talu piimatoodangust tehtud jäätist ja juustu, kohalike veiste ja sigade liha ning palju muud. Fermenteeritud jooke valmistab eraldi ettevõte, milles Benil on osalus ja mis toimetab talu ressursse kasutades. Jookide tootmiseks vajalik tooraine tuleb talust.
Talus kasvatatud teraviljast teeb teine ettevõte õlut. Mõlema ettevõtte tootmisprotsesside ülejäägid kasutab ära vihmaussikomposti tootja, kes müüb samas talupoes oma vihmaussikomposti. Lisaks teraviljale kasvatatakse talus veiseid, sigu, jaanalinde, kanu, hobuseid, viinamarju, puuvilju, marju, faasaneid. Tulevikule ja kliimasoojenemisele mõeldes on istutatud oliivipuud ja teepõõsad. Talus saab korraldada pulmi, suvel toimetab seal restoran ja maastikku ilmestavad kunstnike vanarauast tehtud leidlikud skulptuurid. Osta saab ka vaadet – ööbida väikeses majakeses hunnitusse avarusse vaataval künkal.
Beni eesmärk on jõuda olukorrani, kus taluga (300 ha) on seotud vähemalt 20 ettevõtet. Lisaks sissetulekute kindlustamisele mitmest allikast loob ta boonusena võrgustiku ettevõtetest, mis on kõik omavahel seotud. Võrgustik on alati tugevam kui eraldiseisvad üksiklased. See kokku ongi virnastamine – ettevõtted ja ettevõtlussuunad paiknevad sisuliselt üksteise otsas, toetuvad üksteisele, nii et ühe väljund on teise sisend. Kõik kasutatakse ära ja isegi „seakisa” leiab rakendust.
Kuidas teha seda Eestis?
Küsisin seda ka Benilt ja sain vastuseks, et peame müüma seda, mida meil siin leidub. Meil on rohkem metsikust ja inimtühjust võrreldes selle Inglismaa piirkonnaga, kus tema toimetab, ja kui keegi seda kogema tuleb, võiksime juhatada ta ka talupoodi, pakkuda talle süüa ja öömaja. Tore mõte, aga üks pere, isegi laiendatud perering, ei pruugi seda kõike ise suuta. Seega on ruumi koostööks teiste ettevõtlikega, kes näevad maaelus perspektiivi ja soovivad seda edasi viia, nii et see keskenduks kohalikule toorainele ja tootele ning oleks ka ettevõtjale tulus.
Meie peretalu järgmiseks sammuks virnastamise teel on möödunud sügisel end meie maadel põllukultuuride vahel sisse seadnud veised, kes teevad oma sõrgade ja väljaheidetega tööd, mida masinad ja bränditud tooted ei suuda – taastavad elurikkust ja mitmekesisust. Veised kuuluvad teisele ettevõtjale, meie pakume neile toitu – suvel karjamaad ja talvel vahekultuure –, lisaks natuke varjualust ja suvel kogutud sööta. Leiutame ja avastame, kuidas see koostöö ja kokkulepped toimima panna.
Selleks et põllumajandus oleks valdkond, millega tahab tegeleda järgmine põlvkond noori, ja et maaelu oleks jätkuvalt võimalik, peab põllumajandus olema tore.
Teine virnastamisplaan on seotud elurikaste rohumaaribade ja hekkide loomisega. Hekid täidavad mitmeid funktsioone: loovad elupaiku, ilmestavad maastikku, seovad süsinikku ja võimaldavad vähendada taimekaitsevahendite kasutust. Lisaks tahame katsetada hekkides söödavate kultuuride kasvatamist, et võimaldada teistsuguseid saake – marju ja vilju, mida saab hakata oma ettevõtluse sisendina kasutama keegi järgmine. Hekkidega virnastame funktsioone looduse mõttes, aga hoiame võimalusi avatuna ka koostööks inimestega, kes on huvitatud kasvavate viljade väärindamisest ja toidulauale liigutamisest.
Kui tähelepanelikult ja leidlikult vaadelda, on siin juba toimivaid virnastamise näiteid veelgi. Muu hulgas pesitsevad meie maadel suviti teise ettevõtja mesilased, kes leiavad omale lisatoitu meie elurikastelt rohumaaribadelt.
Kokkuvõtlikult on aus öelda, et virnastamises kui põhimõttes pole olemuslikult midagi uut, vaid tegu on unustatud vana kontseptsiooniga. Varem müüs põllumees oma kaupa tarbijale turul käest kätte ja sai kogu kasu endale. Kohalikul tasandil olid olemas nii veskimees kui ka pagar, nii kingsepp kui ka kübarameister, kes kõik väärindasid kohalikku tooret. Praeguses maailmas tuleb sama tegemiseks astuda julgeid ja leidlikke samme – tunda inimeste loodud turgude ja edukate ettevõtete loogikat ja aru saada, et kõik, mis meil on, tuleneb loodusest ja meie oskusest sellega suhestuda. Mida avatumad, hoolivamad ja tähelepanelikumad me looduse suhtes oleme, seda viljakamat koostööd me suudame teha ning nii võivad põllumeeste tänastest probleemidest saada homsed lahendused.
Marian Nummert on permakultuuri disainer ja mullaelustiku uurija.
