mariin k. bändi ei vaeva kiusatus korrata Slowdive’i või My Bloody Valentine’i 90ndate tippsaavutusi.

★★★★☆

Nimeta seda igatsevat-unistavat kajade sisse mässitud helimaailma milleks iganes soovid – shoegaze, dream pop, nu gaze –, mariin k. annab värske hingamise säärastes toonides muusikale, millega meie pimeda ja külma maa inimesed peaksid suhestuma. Kuigi albumit käes hoides tunneb ära unistamispopile tüüpilise abstraktse kujunduse, Seksoundi plaadifirma logo ning selle vedaja ja Pia Frausi juhi Rein Fuksi nime olulise abistajana, pole „rose skin” harilik Seksoundi talli toodang. Kui Pia Fraus, Imandra Lake, Bizarre või esimese albumi Holy Motors lummasid hõljuva, häguse impressionismiga, siis Mariini bänd maalib sarnases introspektiivses filosoofias selgepiirilisemad jooned.

Mis peamine, ta ei toetu esmajoones stiilile või aurale ega kao tihkesse unistavasse udusse. Siin on prioriteet laulukirjutamine. Pärast tuju sättivat ja kompivat, ent mitte üldse aega raiskavat nimilugu läheb album täiel rinnal käima. „Beach”, „Free Alice”, „Puddle”, „Easy” ja „Foam” on indie– või isegi suvehitid kaametele unistajatele, sest oleme ju harjunud tundma eesti unistamispopis sügisest melanhooliat. Lisaks võivad „Puddle’i” riff ja „Beachi” kooda juhtkidra käigud jääda kõrvaussideks pikaks ajaks, mida kuuleb eesti alternatiivrokis kahetsusväärselt harva. Mariin Kallikormi ja juhtkitarrist Paul Silla kitarrid sünkroniseerivad dream pop’i tremolokäpa lainetuse ja meloodilisema jangle pop’i igati õnnestunult.

Vaid albumi lõpp väsib ära ja jääb veidi tühjalt pilvedesse vaatama, aga pole kahtlust, et tervikuna on „rose skin” üks eesti unistamispopi või shoegaze’i parimaid. Bändi ei vaeva ka selle ilusa müra tegijate pidev kiusatus üritada korrata Slowdive’i või My Bloody Valentine’i 90ndate tippsaavutusi. Loodetavasti vaatab nelik välismaa suunas, sest need paar tosinat eesti unistamispopi fänni peaks olema teisse juba armunud.