Laupäevast, 17. juunist kuni 20. juunini on Noblessneris aadressil Tööstuse 48/Peetri 12 avatud Marta Vaariku kolmas isikunäitus „Seestunud”. Kunstnikku interpreteerib poetess Kelly Turk.

Marta Vaarik (paremal). Foto: Dmitri Gerasimov

Kristlikus terminoloogias tähistab seestumine soovimatut deemonlikku sissetungi, millest pääsemiseks on tarvis asjatundja sekkumist. Üldiselt avalduvad seestumise sümptomid kas kehaliselt, psühholoogiliselt või mõlemas variandis korraga. Seestumist liigitatakse kehaliseks, kui sissetungijal puudub ligipääs hingeni[1].

Seestumist ehk seisundit, milles ollakse ühenduses mitte jumaliku väe, vaid saatanliku manipulatsiooniga, on kristlikus ajaloos täheldatud pigem naistel. Väidetavalt oli naine soolise iseärasuse tõttu seestumisele rohkem avatud. Nõnda viidatakse, et feminiinsus seostub kontrolli puudumisega[2]. Jumal tähistab sel juhul maskuliinsust ehk võimu ja saatan feminiinsust ehk illusoorset võimu[3]. Terminoloogiast lähtuvalt pole seestunu teadlik universaalsest tõest, ta on võimust ilma jäetud. Ja nõrkuse otseseks tõestuseks on võimutu keha, karkass, mida on võimalik teistel kasutada ajutiseks resideerumiseks.

Seestunud oleku analüüsimisel ei pea lähtuma üksnes lääne kristlikust terminoloogiast, vaid seda võib mõista ka kui võimalikku osutust Teisele. Teine on sel juhul kas teine sugupool, defineerides süsteemis tähistatud (naise)keha asumist ääremail[4] või Teine subjekt, kelle võimuses on tekitada nii iha ja häbi ning võimaldada seeläbi Minal ennast ära tunda. Ma olen see, kellena Teine mind näeb[5]. Kui ennast Teise kaudu ära tunda, viibib Teine näiliselt minuga samal ajal kohal. Tal on keha.

Kas Teine on hingestatud? Juhul kui Teisel on hing, kas on võimalik tema hingeni jõuda või jääb hing oma hägususe tõttu kättesaamatuks?

Teine võib eksisteerida ka hoopis objektina – olles ainult idee, mis on alati enne subjekte, olemata kollektiivselt kokkulepitud ideaal, kuid siiski toimides kokkuleppelise sümbolina. Ta on ideaal kui idee, mis sunnib inimest pidevalt tunnetama oma ebatäiuslikkust, iseenese puudujääke. Keha ideaalitust. Kehalist rahulolematust tekitab see, mida võib näha. Visuaalsus on realiseerunud iha ideaali ehk Teise järele. Kõik, mis Mina ümbritseb, osutab Teisele, ja kõik, kes püüavad läbi ebatäiuslike fragmentide Teist pidevalt elus hoida, survestavad Mina end ära tundma Teise kaudu.

Kunstnik püstitab näitusel enesele küsimuse – miks ta tahab olla keegi Teine? Tahet olla keegi teine võib vaadata kui humanistlikku väljakutset mõista inimkäitumuslikke mustreid ja kasutada arusaamiseks empaatiat. Tahet võib vaadelda kui alaväärsuskompleksi, mis väljapääsuks ihaleb füüsilist või/ja psühholoogilist transformatsiooni.

Tahtmine olla keegi Teine ei kätke endas tingimata tahet hüljata väljakujunenud identiteet. Hing võib jääda puutumatuks, kuna hing on mateeriast vaba: ta on loomult ideaalne. Pigem muuta esmast, silmaga nähtavat vormi ehk keha ja olla teiste füüsiliste parameetritega. Vaarik näitab tahet olla keegi Teine fallose sümboli kaudu, mis osutab lihalikkusele, mehelikkusele ja võimule.

Jõu kehtestamiseks tundub olevat vajalik minetada feminiinne keha. Nii ära trööbatud kui fallos kujundina ka pole, on talle avalikus ruumis raske kui mitte lausa võimatu leida vastukaaluks vagiina kujundit. Näib vist kohatu maalida seintele sümbolit, mis osutab sissepoole suunatusele, „müstilisele” teadmatusele. Siin võib muidugi ka tehnilisi oskusi vajaka jääda.

Fallos on Vaariku näitusel lõuendile kantud läbi surve, tulekustutist paiskuva joana, andes reproduktsionistlikku hõngu, hingetust. Ometi võib säärast tehnikat vaadata kui võimalikku osutust uriinile, kehavedelikule – happele ehk dominantsile. Või paiskuv nivoo värvi kui piiritletud otsene maskuliinne surve. Looja, olles kehaliselt märgistatud sõnaga naine, pakub enda kaudu pöördvõrdelist perspektiivi. Ühtepidi on võimalik seda tehnikat mõista kui protesti, teisalt kui looja sõnadevälises natuuris oleva maskuliinse pärisosa – lahutamatu feminiinnse-maskuliinse terviku – väljendamist.

Kunstniku loodud kontseptsioon on mõneti narratiivne. Ta ei püstita üksnes küsimust, vaid püüdleb võimaliku vabanemise poole. Esmalt mattub kontseptsioon kapitalistliku ideoloogia sisendatud keha ja hinge konflikti, mis eeldab, et naine on universaalne olend[6], kuid ometi ei mineta sõna „naine” iganenud kollektiivset tähendust.

Süsteem ja sõna on lahknenud, jäädes samas omavahel tugevasti seotuks, mistõttu neid, kes vabanevad tähendusest, mille süsteem sõnale oli omistanud, nähakse kui agressoreid. Pole lubatud lõpuni näidata, et hegemoonia on kokkuleppeline. Tegelikkuses pole seega sõnadel naine ja mees kindlalt määratletud tähendust. Seda pole eales olnud.

Fallosesümbol saab kunstnikule lihtsalt motiiviks, mis esindab pressingu alt väljunud emotsioone. Tähistan sel juhul emotsioonide väljapääsu kui vabanemise poole liikumist. Teadvustamine, et Teine, mis iganes ta isikule ka pole, saab ainult aktiveeruda läbi Minu iha[7].

Vabanemise poole liikumiseks, mida võib ka tõlgendada metamorfoosina, on tarvilik lõppkogemus ehk kõigi eelnevate kogemiste summaarium, alati suunitlusega lõpliku kogemuse poole. Viimane kogemus on sel juhul emotsioonidest vaba. Kunstnik näitab teadvustumise poole liikumist, valides algnimetajaks sõna „seestumine”, seda mitte ainult metafüüsilisel tähenduses, vaid ka otseses, milleks on olla seestunud teisest ihust.

Vabanemine ei sünni ainult läbi sümboolsete osutuste. Sümbol kannab endas sõnalist laengut, sõna ja pilt täiendavad teineteist, loovad terviku. Seega on kunstnik kaasanud sõna, selleks et vabanemine muutuks võimalikuks. Mina kui keha, mina kui sõna, mina kui nimi. Mina-naine, mina-vagiina, mina-Marta. See kõik ei ütle mitte midagi enamat kui olemist, ühiskonda ja süsteemi kaasav liige.

Olla algusest peale nimetatud. Kelle poolt ja kelle heaks?

Mõista, et kõik, mis kaasneb sõna tähendusega, on iseloomult kunstlik. Sõnad mees ja naine on raam. Vorm tähendab kunstlikkust, konstruktsiooni. Arusaadava pinna all on arusaamatu pind, mis tõendab esimese kunstlikkust.

Võimalik, et säärane liikumine vabaduse suunas võib olla tee jõudmaks Teise oletatava hingeni, jõuda kaugemale näilisusest. Näha end detaili tasandil subjektina, kelle eesmärk on peegeldada teadlikult ideaalitut reaalsust, saades seeläbi afektiivselt Teist teisendavast sõnast vabaks.

Näituse kohta leiad lisainfot Facebookist.


[1] Cardeña, Etzel. Winkelman, Michael 2016. Muutuv teadvus. Multidistsiplinaarseid vaatenurki I köide, tõlk Hallap, Tiiu. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, lk 141.
[2] Samas, lk 143.
[3] Rosenwein, Barbara. Little, Lester 1998. Debating the Middle Ages: Issues and Readings. Blackwell, lk 279.
[4] De Beauvoir, Simone 1997. Teine Sugupool. Tõlk Mauer Mare, Tõnnov Anu. Vagabund, lk 67.
[5] Sartre, Jean Paul 1992. Being and nothingness-the principal text of modern existentialism. Simon and Schuster, lk 222.
[6] Moi, Toril 2000. Kes kardab Virginia Woolfi? Woolfi feministlikud käsitlused. Ariadne Lõng nais- ja meesuurimuse ajakiri. 1 aastakäik 1/2, lk 158.
[7] Nobus, Dany 2013. Jacques Lacan and the Freudian Practice of Psychoanalysis- Makers of Modern Psychotherapy, Routledge, lk 30.