Eesti meedia tüüparvaja-juhtkirjutaja on nagu Astrid Lindgreni Karlsson – parajalt paks mees parimais aastais, igal teemal propeller õieli. Neid lendab meie kõigi koju, tahame või mitte.
Siinsamas Müürilehes tõdes Andrei Liimets nelja aasta eest: „Vaatamata mõningatele eranditele domineerib Eesti poliitika- ja nädalakajasaadetes üks sugu ning suuresti ka üks vanusevahemik, seega ka üsna sarnased arusaamad maailma toimimisest.”1 Nii on. Järsemat nihet pole sestpeale toimunud ei saateis ega ka trükimeedias. Vehmivõim kestab.
„Paks” pole kehahäbiks öeldud
Mõni neist on kogukam, mõni kiitsakam, mõni on ajapikku hea elu pärmi peal paisunud ja siis edukehakuvandi poole kahanenud. Vaimne tüsedus on ikkagi – on selles head ka. Enamasti on staararvajad tõepoolest kõiksugu elualade kohta palju lugenud, tohutud teabevood on neisse oma läbisõidujälje sisse söövitanud. Koos sellega aga süveneb rahulolu enesega ja vankumatu usk oma kõigepädevusse.
Kindlasti on parajalt paks nende rahakott, ehk ka aktsiaportfell – nad pole miljonärid, aga käituvad säärastena. Igasugu kultuurivaestest on nad ammu ära tõusnud. Nad kõnelevad sõna otseses mõttes ülakorruselt, pealinna meediamaja nahksest tugitoolist. Kõike enda meelest allapoole jäävat kohtlevad nad üleoleva armulikkuse või varjamatu põlgusega („Tundub, et ikka veel elab õnnis mälestus ENSV aegadest, kui äravalitud kultuuritöötajate hulk elas riiklikest honoraridest priskelt ära,” kõvatab Priit Hõbemägi Postimehe kahjumit kinnitaguva oligarhi kannikate vahelt)2. Neist, kes kõrgemal, kõneldakse aga ka norides-nöökides ikka semutsevalt. Karlssonile on elutähtis näidata, et ta on majandus- ja poliitikailma vägevatega sina peal.
“Karlssonid kõnelevad sõna otseses mõttes ülakorruselt, pealinna meediamaja nahksest tugitoolist. Kõike enda meelest allapoole jäävat kohtlevad nad üleoleva armulikkuse või varjamatu põlgusega.”
Veelgi tähtsam on neile vägevaile anda sõnum: me võime teid hävitada, kui tahame. Teil on rohkem raha ja võimu, aga meil on infot ning kanalid selle kasutamiseks. Info ise on siiski vaid sümboolne kapital, poes sellega pelmeeni eest ei maksa. Siis poeb meediakarlssonile puhuti nii kange kihelus püksi, nagu istuks ta nahkse tugitooli asemel sipelgapesas. Et kuda ma olen nii tähtjas mees, aga päris võimu ikka pole?
Mäletate, kui suuremate lehtede juhtkirjades aina nõuti Kaja Kallase tagasiastumist? See, mida Kallas või ta abikaasa tegi või ei teinud, muutus juba teisejärguliseks – kui Kallas ei andnud järele ja jäi ametisse, kostis lehest lehte kohutavat ulgumist ja hammaste kriginat. Peaminister, naine ei allunud kõiketeadvate meeste käsule!
Rahuldamata võimuiha propellerimüra
Kui kuulata karlssoneid jutusaadetes, jääb mulje, et kogu võim tuleks hoopis kohe neile anda. Muru madalaks! Autoteed laiemaks! Metsad müüki! Tehased peale! Mis Euroopa viie rikkaima riigi seas? Päh, oleks nende olemine, teeksime Singapurile ära. Või saaks Tallinnast uus Dubai (võsa allpool Tallinna kõlbab vaid tööstusmaaks ja polügoonideks). Mõned lähevadki poliitikasse – aga ülla-ülla, tulevad üsna pea kasina häälesaagiga tagasi, traksid jalge vahel. Teised jäävad või pigem takerduvad, ei saa keskpärasusest edasi ega pääse enam ajakirjandusse tagasi.
Üldiselt on ikka targem mitte trügida ise päriselt riigi ja rahva elu kujundavate otsuste eest vastutama. Kindlam on sörkida „Roostevaba mõõga” kindral Porka kombel suurte poiste sabas Püha Majanduskasvu lipu all, puumõõk käes ja kastrul viltu peas („Me oleme sõjas,” kuulutab ta uhkusest võbisedes vasakule ja paremale). Võimunatuke seegi – mis siis, et neljas, pjedestaalilt väljas. Ikkagi positsioon, kus oma pahatihti lugejakirjade tasemel praalimisi avaldada ülalpool mõttelist joont – mitte kommentaariumeis kehvemate liigikaaslaste seas, vaid ikka nii, et pilt on lehes, hääl raadios ja tasu saab ka.
Eneseusk võib toota täielikku kelbast. Olen mõne eriti markantse kirja- või kõnekoha ka tallele pannud, sest virtuaalsfäärist võidakse need ajapikku vaikselt ja häbelikult kõrvale toimetada. Nii ei leia Postimehe veebilehelt enam Mart Raudsaare kirjatööd 24. jaanuarist 2024, milles ta Kaja Kallast haugutas: „Lisame siia mõtteid ühest teisest raamatust. Taadi käest veeresin, eide käest veeresin ja nii edasi. Kas tuleb meelde? Muidugi on tegemist lasteraamatuga „Naeris”.”
Veebis korrigeeriti kiirelt ka Postimehe 11. oktoobri juhtkirja „Peremees, peremees maksab” lauset: „Tartus on tekkinud kinnisidee ehitada linnaparki Südalinna Kultuurikeskus (Siuru), mille prognoositav ehitusmaksumus on tõusnud miljardi euroni.” Anonüümne autor heitis kultuuritemplite rajajaile ette finantssüüdimatust, aga arvas ise, et sada miljonit võrdub miljardiga… Sama väljaande „Fookuse” rubriigist silma jäänud Martin Ehala karlssonismide jaoks jääb Müürilehe pakutud täheruumist küll väheks.
Ent karlssoneid võib ikka-jälle leida toimetamas ka Delfi Meedia väljaannetes (Urmo Soonvald, Erik Moora); Õhtulehes (üllataval kombel?) isegi vähem. Ja siis on meil ERRis Anvar Samost, kelle propeller võttis üles seninägematud tuurid, kui ta 5. oktoobri „Samosti ja Aaspõllu” saates nõudis metsateemalisi karlssonisme korrigeerinud kliimaministeeriumi kommunikatsiooninõuniku Martin Altraja vallandamist.
„Ma ei ole meediakarlssonite suhtes õigupoolest empaatiata. Ma ei kirjutaks sel teemal, kui oma künismi ja kalestumise ja privileegipimeduse hetki nendes ära ei tunneks.”
Praalin ma ise siin samamoodi?
Muidugi. Ma peegeldan. Ma ei ole meediakarlssonite suhtes õigupoolest empaatiata. Ma ei kirjutaks sel teemal, kui oma künismi ja kalestumise ja privileegipimeduse hetki nendes ära ei tunneks. Ometi, kunagi pidid ju nemadki sellesse masinavärki sisenema uljaste sini-, selge- ja särasilmsete nooruritena, tulvil autunnet ja tõetahet. Takkajärele nad ehk põlastavad seda aega, mõni pigem hoopleb, kuis Marjustini loengutes käimise asemel Pälsonis viina võttis. Varajasi ja mitte nii ammusi kirjutisi leiab üles ka pärast Digari uuema arhiivi lukkulöömist. Mõnes on klaarimat pilku.
Mis hetkel see krõks käib? Kui kõrgel ja tähtis peab olema, et karlssoniks muutuda? Ei peagi ju, mitmed kõige suuremad universumi direktorid jäävadki kommentaariumidesse territooriumi märgistama. Pigem on igaühes – igas mehes, aga miks mitte ka naises – see meediakarlsson olemas ning Oma Arvamust teadmisest üle fetišeeriv avaliku sõna kultuur aitab sel väikesel deemonil välja pugeda ja suureks saada, kuni see on iseenesest ju terase ja ilmaasjadest huvituva inimese täiesti üle võtnud.
Kas mul endal on oht muutuda meediakarlssoniks? Loomulikult. 50-aastane mees. Nii arvamusväljundiga igakuistes ERRi kultuurikommentaarides kui ka aeg-ajalt lehtedesse kirjutades. Aktiivne sõnavõtja somes. Halva iseloomu ja terava ütlemisega. Allergiline pealiskaudsuse ja demagoogia suhtes teemades, milles olen vastasest suurema lugemuse ja kogemusega. Aga seda enam tuleb endale aina vastu näppe anda: ära kire ainult kire pealt, kontrolli fakte ja tsitaate, mööna, kui teisel on õigus või väärtuslik vaatepunkt – see ei tähenda enda kaitstavas järeleandmist! Ja taeva pärast, pidurda seal, kus on sinust märksa pädevamaid inimesi. Viita ekspertidele, ütle, et usaldad nende hinnanguid, soovita nendega edasi kõnelda.
Ole teadlik karlssonist eneses ja pea meeles, et vähesed on karlssonid läbini. On kõigil vahel ka tabavaid tähelepanekuid ja ühiskondliku empaatia ilminguid. Lindgreni Karlssongi võis ju olla päris vahva sell, kui ta just parasjagu nartsissistlik psühhopaat ei olnud.
Mis peamine – Väikevennal oli teda vaja. Karlsson ei teki tühja koha peale, ta täidab mingit vajadust. Ehk on meediakarlssonitele kaasaelajad oma näilise macho-poosi varjus üksildasemad Väikevennad, kui me arvame?
Berk Vaher on Müürilehe torisev veteran, vehm võukide ja võuk vehmide seas.
kadi väli on animaator-illustraator ja sülekoer-käsigranaat.
