Ühel hilisel suvekuul otsustas noor nukunäitleja pühkida end puhtaks rutiinist ja linnatolmust, võtta aastaks puhkuse oma igapäevakohustustest NUKUs, et kaevata tee, kas või käsipidi mullas, tagasi juurte juurde. Võrukeste võlumetsadesse. Meie enda kultuuriruumi, mis on ühti meile lähedal ja oma, tegelikkuses kauge ja tundmatu. Veetes pimeda talve üksinda Meenikunno rabaäärses metsatukas, uurides kohalikke kogukondi ja korjates pärimust vanadekodudest, äralõigatuna harjumuspärasest linnaelust, laante vaikuses puutus Kadri kokku mitme äärmusega: nii pimedatesse talveõhtutesse uppuva üksinduse kui ka sellele vastanduva kohavaimu kollektiivsusega. Eskapism? Pigem, vastupidi, reis reaalsusesse, e-vabasse eksootikasse. Kadri jagas Müürilehega väljavõtteid oma päevikust ja isiklikest kirjavahetustest.

Kadri Kalda. Kõik fotod: Madis Katz

Kes? Kadri Skudra Kalda (28), nukunäitleja
Mis? Eksperiment „Aastaks maale”
Miks? Nukulavastus täiskasvanutele tööpealkirjaga „Teel vanavanemate juurde. Ma olen mu vanaema”

Esietendus: 19. novembril teatris Lindenfels Westflügel Leipzigis
Lavastaja: Christiane Zanger
Dramaturg: Susanna Schmeel
Muusik: Merike Paberits
Nukukunstnik: Kata Treimann
Kujundaja: Marja-Liisa Plats

29. detsember

Mu Meenikunno Kuningriik, nagu mulle öelda meeldib.

Toda hetke, seda näkku sissesuumimist – „kuhu kurrat sa, Skudra, ronisid, oli vaja!?” – pole üldse olnudki. No ütleme nii, et nuttu on olnud küll, aga kõik on vaid suurtest rõõmušokkidest! Iga hetk on lihtsalt liiga põnev, et põdeda.

Jõuluime. Kodus. No mingis mõttes täitsa tavaline asi ja, ei, tegelikult ikka hiiglama suur asi! Liigutas ja pani käed värisema. Külalisi oli varem ju käinud, aga SEDA, seda välisuksele koputamist polnud ma veel kuulnud. Hirmutav. Teadmatus tundmatuse ees. Muidugi kutsun ma lahkelt sisse, samas kui sees kerkivad esile ropud sõnad ja kirumine, et nüüd need purjus viinaninad tulidki naabriga sõprust tegema ja raha laenama! Ei. Tõsi, naabrimees, aga kõige paremate soovidega! Käes on kilekott ja soovib häid jõule. Ta tõi mulle kohalike jahimeeste toodangut – jupi põdravorsti, põdralihakonserve ja metsseakonserve ning tagatipuks paar isetehtud piparkooki! Naabrimees Raiki. Olin nii šokeeritud sellisest üllatavast heatahtlikkusest, et võisin jätta päris kohtlase mulje.

Hommikuti on maja ümber uued loomajäljed. Metssigade, jäneste ja tont teab veel kelle!

Hea on ka see, et see Obinitsa on siin ikka täitsa. Seitsmendal läheb soome-ugri pealinna avamiseks!

5. jaanuar

Kriitilisel minutil puhus tuul mu hoopis Põhja-Eesti väikelinna, sinna, kus kaevud pole tühjad, kus maru aknaid ei räsi, kus tänavatel töötab sahk ja põlevad laternad. Appikene, ma olen jälle olemas, no tead küll, inimeste seas hakkab veri taas teistmoodi keema, lausetele keegi vastab ja naljadele naerab keegi muu kui mina.

Tagasi jõuda oli hea; minna oli ka hea, aga naasta oli parem. Kodu on jälle emaüsa, on kallim, on kodu. Istun mantliga, joon glögi maailma kõige soojemates lambavillasussides. Väljas ulub taas tuul, aga ta on ju sõber, isa, vend, tugi. Aidauks kääksub ja ähvardab õhku tõusta. Lähen hoian kinni? Vahel tuleb päike ja siis kargan kehast välja ja üle tiigi. Alati teda pole, või tähendab, enamasti ju polegi, ja siis ma jällegi mõistan Eesti kõrget enesetapuprotsenti! Ja miks me nendest midagi ei kuule – SEST ME EI KUULEGI KUNAGI MIDAGI NENDEST MAAINIMESTEST!

Hiirtega läks hapuks. Saatsin perse! Kui keegi hommikul sul peas ronib, PEAS, ostad ka kohalikust poest mürki!

Kui sõbrad nalja ei heidaks ja maja nähes ei kadestaks, siis oleks jõhkralt kõhe ja üksik olla.

18. jaanuar

Täna sain hakkama uue asjaga. Tähendab – suure asjaga, aga esimest korda. Kemmergu tühjendasin ära. Ta on mul selline suuremat sorti Biolani toode, kuhu saab peale istuda, saab kaane pealt ära võtta, tal on all rullid, et õigesse kohta vedada. Kaevasin majast piisavalt kaugele mulla sisse augu ja vinnasin ümber. Jälle oli hea meel, polegi kontimurdev. Kuidas ma miinuskraadidega maapinna sisse auku kaevama hakkan, veel ei tea.. Aga nagu juba tookord Võrus köögis ütlesin – praegu harrastan hetkes elamist.

Mõtlen veel hoolega, kas ma katkestan traditsiooni ja väldin AKd. Kui need uudised nõnda terrorirünnakute, järelvalve tugevdamise ja massihävingu tähe all edasi lähevad, saan varsti paanikaataki ja kolin kuhugi Vastseliina Karu kõrvale. Keskendun ka päris oskuse õppimisele ja siis on mul kogukond!

Aga praegu kütan ahju ja pliiti. Heiko-leiko laul tuleb just nüüd.

29. märts

Mis on õnn? Õnn on siis, kui kuuled oma kõrvaga esimest kevadkülvitraktorit. Õnn on siis, kui su maja taga voolab kasemahl ja see on niiii maitsev.

30. märts

Vanaemad Leidad, Vallid, Leontiined, tädid Vaiked, Keeted, maailmarändurid Siberi-Vilmad, Vanadekodu-Renated, -Anned, -Jutad, -Karlid, kõik need juba tuttavad ja veel tundmatud vanaemad siin minu ilma peal. Boah, mis lood, aastad, hetked. Nii palju valusaid ja õnnelikke päevi, mida ei oska ette kujutadagi. Mis on maailmatunnetus? Kodukoha, materiaalsete ja perekondlike väärtuste, traditsioonide tunnetus. Suur tänutunne ja rõõm hingelistest asjadest.

Eks nad ole ellujääja rahvas – üles kasvanud keset valesid, vaesust. Ka meie oleme elamas raskel ajal, jätkumise suhtes lausa ohtlikul ajal – valikuterohkuse ja ülekülluse ajal. Teistsugune vaesus. NUKUst ära tulles, nii umbes aasta eest, teadsin, et saan tunda raskeid aegu. Kükitan üksinda metsade ja hangede vahel, rahakott tühi, bensiinipaak tühi, süüa pole, talv on külm ja plaani pole. Eile ta tuli ja tabas mind naeruga, otse kehasse – teadmine! Hädine neiu Lõuna-Eestis, mesi otsas, kaev kuiv, vesi otsas, haige, energiat pole, köha-nohu keerab närve krussi. Ja see rõõmustab mind praegugi. Elu on palju lähemal. GESUNDHEIT, WASSER, HONIG!

17. aprill

Jõudsin tagasi oma paradiisi. Iga pealinnaskäigu järel on tarvis päeva kuni pooltteist, et siia tagasi kohale jõuda, üheks saada.

Eile oli kurb päev. Tundsin tugevalt, mis see üksindus on. Noh et inimesi pole. NEID inimesi! Seda vanust ja huumori ühtsust ja aktuaalseid otsinguid ehk mõttekaaslasi. Tundsin igatsust. Nagu Marta Hanseni kunagi linti lauldud laul nutvast tammest: mis sina nutad tammekene, sing sale bro mind on üksi siia jäetud, sing sale bro siia taeva tuulte kätte, sing sale bro

Täna on palju parem. Olgugi, et rahevaling vaheldub lühikese päikesepaistega, siis jälle kurjakuulutav tumetumehall taevas ja paariminutiline vihmahoog. Nii külm on, et väljas lugeda ei saa. Aga sain puid lõhkuda ja murdunud oksi koristada. Ja sees oli soojem, see põhjendatud tunne, miks ma siin üldse olen. õnnetunne. Mõnus lehmasitahais levis kusagilt kaugelt lõunapaiku siia.

Loeng Räpina keskkonnamajas. Üks kepi najal vaevu tasakaalu hoidev härra tõusis kommentaari andes austusest püsti ja pärast Valduri kommentaari kommentaarile küsib: „Nii et kas võime eestlaste üle uhked olla?” ja Valdur vastab „Jah, minu arust küll võime uhked olla!” ja vanake vastab targa, tagasihoidliku, kuid kindla meelega: „Ma arvan ka.” Kahjuks pole ma siin veel nii kohalik, et oleks kedagi tundnud ja kellegagi pärast muljetada saanud.. Uimerdasin natuke tehislikult jopede osakonnas ja sain ühe memmekese lause poolenisti kirja ka: „.. et vanasti said lapsed metsas kasvada! Mind häirib see, kuidas tänapäeval pannakse lasteaias 2000 last ühte rühma taskurätiku peale kasvama!”

Mis on õnn? Õnn on siis, kui vägev saarepuuhalg ei taha kohe kuidagi lõhki minna ja siis sa hakkad kavalalt äärtest kirve loomuliku langemisjõuga minema ja siis lõpuks ongi sellest suurest mütakast saanud mitu väikest halgu.

22. aprill

Päevaõnnetus – torkasin puidust nr. 7 vardaga ninna.

Mis ma siin siis teen? Olen ma meenikunnostunud?

Ikka vahetevahel tunnen ka mina n-ö kasulikkuse kammitsaid. Et õigesti elamine on ühiskondlikult kasulik elamine. Ja sealjuures räägime loomulikult majanduslikust tegurist. No aga miks siis mitte, teeks äkki kogu Eestiga ühe totaalse eemaloleku, pausi, kõrvaleastumise. Mina otsustasin, et teen kõike, mis mind rõõmustab – kütan, harjutan kätelseisu, žongleerimist, akordionit, loen, kirjutan, vean solgiämbrit välja, toidan linde, istutan sibulaid, hangin vett, koon, külastan Ristipalo pansionaati, laulan vanakestega, jalutan metsas, põllu ääres, käin Võrus teatris, kinos, kontserdil, vaatan vanu fotoalbumeid, tõusen päikesega, uinun päikesega, saadan kirju, saadan Berichte lavastajale, üliharva mediteerin, korjan naati, lõhun pliidipuid, uimerdan hommikusöögilauas, unustan end metsa vaatama, jõllitan palkseina ja aeg seisatab, pildistan päikest, matan hiiri, kogen kurbust ja õnne, totaalset kurbust ja totaalset õnne, ütlen tere hirmudele: „Tere!”, põen, kui sitt naaber ma olen, joon teed ja käin 22 sammu kemmergu vahet, avastan Võrumaad, õpin võro kiilt, ootan külalisi, küpsetan ja kokkan, niidan muru ühe masina ja teise riistapuuga, kohtun põdra-metskitsede-metssigade-jänestega ja seda kõike veel alles sissejuhatuseks.

23. aprill

Masendus on Eestis ellujäämine. Talvedepressioon on OK. See on viis talvega kohanemiseks, säästab energiat, et see pikk põhjakonna lösutamine ära kannatada.

15. mai

Kogukond. See on hea tunne. Olen siinkandis vastu võetud. Seda järeldan igavesti põnevate kutsumiste poolest ja uute inimeste suurest lahkusest. Kujuta ette, minule tuleb juuni alguses Viluste esimene klass ekskursioonile!! Jah, kõik need ÜHEKSA last kõnnivad tipa-tapa siia, räägin natsa nukuteatrist, teeme tiba harjutusi ja õpime žongleerima! Ja siis üleeile tehti mulle tuurike koolimajas ja lasteaias. No tõesti igale poole, direktori kabinetti, laste tudutuppa, kus kõik vooditesse juba reastatud olid. Nagu ikka enne magamajäämist käis möll ja trall, täitsa spontaanselt alustasin unelaulu ümisemist ja need rosinasilmad vakatasid! Keerasid end voodites kui prožektorid mu suunas, toetades pea kätele, ja kuulatasid naeratusega. Vaikus. Laste rõõm. Vau!

Ning koolituuri kõige magusam ja eredam paik – raamatukogu! Tead, see raamatukogutädike Ene: oi jestas, ma armastan kohapatrioote! Ja tema jällegi lausus minu kohta, et talle meeldivad uudishimulikud ja huvitatud inimesed! Mu silmad süttisid ahjuleegiga, kui nägin võro kiile riiulit… ja tema! Ta võttis sealt raamatukogule kuuluvast riiulist algklassidele mõeldud võrukeelse lugemik-õpiku ja kinkis minule!!! Et mul läheb seda vaja! Ma olin viimati kingisaamisest nii õnnelik vist siis, kui Heiko mulle jalgratta kinkis või kui ma kuueaastaseks sain ja vanaisa Heino mulle mu oma teki kinkis… aga sellega lugu veel ei lõpe!! ENE VÕTTIS VEEEEL ÜHE RAAMATU – 327-leheküljelise „Võromaa kodoloo”!! Ma mõtlesin tol hetkel, et mul on kõik eluks vajalik nüüd olemas. Praegu naeran selle lause üle. Aga siis naersin rohkem, ma olin tõesti õnnelik.

16. mai

Liina naese rasse maanaese elo. Niiduk pani poe kokku.

Ku hää om istuda peaaegu joba õitseva ubinapuu all aiatoolis, juua kohvi ja kaeda, mida tettü. Kuis moro om niidetü. Naerma aab. Kui nakas vihmakõst kallama, muruniidukid vaikivad, ku päiv jälle vällä tule, niidukid täie hooga üürgavad. Maamajade massipsühhoos. Piinlik jätkata.

Mõts om nii illos, et võtaks kaissu. Kui ma vaid oleks suitsetaja. Suitsupaus sobiks siia kohvi kõrvale nii hästi.

18. mai

Unistuste sõnastamisega peab ettevaatlik olema, sest nagu me teame, unistused ju täituvad. Siiakolimise algusest saati mõtlen põtradele. Soovisin väga näha põtra! Aga mitte oma autokapotil. Ja laupäeval, Värska-Põlva maanteel kodu suunas: TA on täitsa tee ääres, kaks võimalust: kas jätkab oma teed ja minust ei jää midagi alles või ta majandab ruttu oma plaanid ümber… Tark loom, keeras ümber. Pidurdasin, tagurdasin ta juurde, lasin jahmatusega akna alla ja paarimeetrise vahega vaatasime pika näoga tõtt.

Ja mis kõige-kõigem! Juba laupäeval tuleb minu lavastaja! Nädala pärast hakkame tegema proove. Asi muutub tõsiseks, enam pole unelev unistus, vaid konkreetne reaalsus. Aga maasse olen ka sitaks armunud. Emake muld, hingav maa mu jalge all. Ikka eriti eriline värk, võtta aega vaid selleks, mis tõeliselt rõõmustab ja noore näio südant soojendab.