Selleks, et olla „tõeline mees”, tuleb esineda. Soositud mehekuvandile vastamine ei pruugi tulla loomulikult, vaid mehed peavad tihtipeale selleks oma käitumist kindlatel viisidel piirama või rõhutama, ka siis, kui see kahjustab nende tervist või tulevikuväljavaateid.

Hegemoonilisele mehekuvandile vastav Don Draper USA telesarjast „Mad Men". Foto: press

Istun voodi ääres ja vaatan õnnelikult oma paaritunnist last. „Isa läheb ja pargib oma auto ümber, maja taha ning toob poest midagi süüa,” pöördub valveõde minust mööda vaadates ema poole. Millal sai minust isa? Paar tundi tagasi? Või tuleb see aeg hiljem? Kui mina olen nüüd isa, siis miks minust räägitakse kolmandas isikus justkui mind polekski seal? Kes otsustab, et ma olen isa ja millal hakatakse minuga rääkima?

Identiteediloome, sealhulgas soo- ja seksuaalsuseloome on protsess, mida teeb elu jooksul läbi iga inimene nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil.

Indiviidi tasandil toimuvat sooloomet on võimalik selgitada George Herbert Meadi teooria abil, mida hiljem hakati nimetama sümboolseks interaktsionismiks. Teooria väidab, et inimeste valitud käitumine teatud asjade suhtes põhineb tähendustel, mis neil asjadel nende jaoks on. Need tähendused omakorda tulenevad sotsiaalsest läbikäimisest ning neid muudetakse tõlgendamise kaudu. Kui valveõde käskis mul (kolmandas isikus) oma auto ümber parkida, siis ei öelnud ta vaid seda, mida kuulsime, vaid lõi reaalsust sellest, milline on isa koht ja roll.

Meadi lugemine aitas mul mõista olemise ja tegemise vahelist erinevust, õieti nende vahel laiutavat tühjust ja pinget. Seda tühjust koos ebakindluse, ärevuse ja nendest tulenevate individuaalsete reaktsioonidega on oluline silmas pidada, kui räägime maskuliinsusest, sest minu meelest justnimelt sealt saab alguse keeruline masinavärk, mida nimetame sooloomeks (siinkohal maskuliinsusteloomeks).

Üheks võtmesõnaks, kui arutluse all on sooloome, on sooline sotsialiseerimine. Ameerika sotsioloog James M. Henslin[1] märgib, et sotsialiseerimise üheks oluliseks osaks on kultuuriliselt defineeritud soorollide õpe. Eesti sotsioloogid Kadri Aavik ja Hannaliisa Uusma[2] on sõnastanud, et sotsialiseerimine on soolistatud protsess, mille käigus saavad lastest ühiskondlikele ootustele vastavad naised ja mehed. See sotsialiseerumisprotsess on seotud sotsialiseerumisagentidega (perekond, haridussüsteem, meedia, sõbrad), kellega indiviid suhestub. Maskuliinsuseloome on seega tugevalt seotud juba eksisteerivate kultuurinormide ja -mustritega, mis aga omalt poolt võivad indiviidile suruda peale olemise ja tegemise viise, mida essentsialistid sageli kirjeldavad sõnadega „loomulik, loomupärane”. Kui aga lähtuda eelnevast arutelust, siis võib öelda, et maskuliinsused pole midagi muud kui jada vastuolusid omandatud ühiskondlike rollide vahel, mis on segatud üksinduse, uhkuse ja ärevusega ning mida esitatakse selleks, et kuhugi kuuluda või kellelegi muljet avaldada.

Ma usun, et teatud hetkedel oma elus oleme me kõik tunnetanud seda tühjust, olemata kindel, kuidas reageerida ühiskondlikule survele. Kuidas „mina“ tuleb toime, kui ta ei vasta nõuetele, mis on meile esitatud? Kuidas tulla toime „suure vennaga“, kes su sooesitusi jälgib ja kuidas olla iseenda „suur vend“, kes kontrollib, et randmeliigutused ei ole liiga naiselikud, hääl on kindel, sõnavara sobiv ning seljas on riided, mis kõnetavad gruppi, kuhu tahad kuuluda? Nende maskuliinsuste mikroesituste vastu eksimine on karistatav. Meeste valikuvõimalused, kuidas mees olla, on piiratud, ning sageli luuakse maskuliinsusi grupis (st maskuliinsuste esitamine toimub sageli teiste meeste ees – kes on kõige tugevam, kes on kõige hakkajam, vms).

Makrosotsioloogilisel tasandil on üheks võimaluseks sooloomet (ja maskuliinsuseloomet) selgitada sotsiaalkonstruktivistliku paradigma[3] abil, kus igapäeva reaalsus on organiseeritud tähenduste kaudu, mis tulenevad laiemast grupitasandi interaktsioonist ning nendel tähendustel on mõju nii indiviididele kui ka ühiskonnale. Teisiti öeldult, inimestevaheline suhtlus loob erinevaid reaalsuseid, kuid me jõuame ühisele arusaamisele reaalsusest info vahetamise kaudu.

Kuidas mehesus on konstrueeritud

Maskuliinsusuuringud kerkisid esile 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel, kui taheti teada saada, kuidas mehesus ja maskuliinsus on konstrueeritud. Uuriti, milline on erinevate meeste olukord, kuidas priviligeeritus on konstrueeritud ja mis hinda mehed selle eest maksavad[4]. Maskuliinsustest ja meestest kõneledes on alati oluline silmas pidada, et mehed ei ole homogeenne grupp ning teised karakteristikud (nt vanus, haridus, rahvuslik taust, seksuaalne orientatsioon jms) omavad väga suurt mõju meeste olukorrale ja käitumisviisidele. Niisamuti nagu sooloome üldiselt on ka soolised privileegid sotsiaalselt ja kultuuriliselt konstrueeritud, kuid viitavad meeste teatud (sotsiaalsetele, majanduslikele jms) eelistele, mis tulenevad vaid sellest, et nad on mehed (nt vara pärimine, moraalse autoriteedi hoidmine jms).

Kuidas olla iseenda „suur vend“, kes kontrollib, et randmeliigutused ei ole liiga naiselikud, hääl on kindel, sõnavara sobiv ning seljas on riided, mis kõnetavad gruppi, kuhu tahad kuuluda?

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) uuringus soostereotüüpide kohta räägib 30-aastane mees Hispaaniast, kuidas sõbrad üritasid teda veenda koos bordelli minema, kui ta oli 16-aastane. Ta ei teinud seda, viidates moraalsetele argumentidele, kuid toob oma jutus välja, kuidas teda hiljem sõpruskonna vestlustest kõrvale jäeti. Dominantset ja priviligeeritud maskuliinsust (nt arusaam, et meestel on õigus naiste kehadele) saab siinkohal selgitada ühe võtmemõistega maskuliinsusuuringutes – hegemooniline maskuliinsus. Austraalia sotsioloog Raewyn Connell[5][6] on mõistet selgitanud nõnda, et teatud maskuliinsused on ühiskondlikult kesksemal kohal ning on seostatud rohkem autoriteedi ja ühiskondliku võimuga kui teised. Hegemoonilise maskuliinsuse üheks komponendiks on nii naiste kui ka mitte-hegemooniliste maskuliinsuste allasurumine. Hegemoonilise maskuliinsuse seatud ideaalid on aga enamikule meestest kättesaamatud ning teatud olukordades võime me kõik kuuluda allasurutud gruppi (nt olles mees Ida-Euroopast, keda sageli Lääne-Euroopas nähakse kui ohtu töökohtadele), jättes meid tühjusesse, mida proovime täita meile kättesaadavate võimaluste abil (olgu selleks positiivsed või negatiivsed viisid).

Hegemoonilise maskuliinsuse üheks tunnuseks Lääne kultuuriruumis on heteroseksuaalsus. Ameerika sotsioloog Michael Kimmel on tabavalt sõnastanud, et Ameerikas tähendab maskuliinsus meheks olemist (vastandina naiseks olemisele) ning homofoobia (kartus, et sind sildistatakse geiks) on keskne põhimõte, mille kaudu mehesust Ameerikas defineeritakse. Ehk, et kõik asjaolud, mis võivad viidata „naiselikkusele“, on taunitavad. See olukord aga viitab veel suuremale soorituspainele – selleks, et olla „tõeline“ mees, tuleb esineda.

„Tõeliste” meeste saatus

„Ta oli äge mees – suutis juua kõik teised laua alla ja kui vaja, andis lõuga.” Mäletan, et umbes nii kirjeldati mulle ühte varalahkunud meest. Artikli kirjutamise ajal proovisin sõrmedel lugeda, kui mitu klassivenda, sõpra või lähedast tuttavat enam ei ole meie hulgas. Kui olin ka kümnenda sõrme alla vajutanud, loobusin.

Millised on aga selle ühiskondliku surve ja maskuliinsuse konstrueerimise tulemused meeste eludele laiemas kontektsis? Aastal 2015 sündinud mees võib eeldada, et ta elab 77,9-aastaseks (EL keskmine), kuid siinkohal on oluline vaadata ka liikmesriikide varieeruvust. Rootsi mees võib eeldada, et elab 80,4-aastaseks, samas kui tema sookaaslane Leedus võib arvestada vaid 69,2 aastaga. Veel karmimaks läheb pilt, kui võtame arvesse võimaliku hariduse mõju. Nii näiteks näitavad EUROSTATi arvutused, et hariduse mõju on oodatavale elueale kõige suurem Slovakkias, kus vahe oodatava eluea vahel madalamalt haritud ja kõrgemalt haritud meeste vahel on 15 aastat! Eesti kohta kahjuks sellised arvutused EUROSTATil puuduvad.

20-aastasena tundub jutt meeste keskmisest elueast tüütu pirinana, kuid olles 40-aastane mees, muutuvad need numbrid juba isiklikuks, ning süütunne, kui vähemalt korra nädalas jooksma ei jõua, on võrdeline nädalas ära joodud veiniklaaside või õlle arvuga.

EIGE käesoleva aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksis on kesksel kohal intersektsionaalsus, mis lubab meil pilku heita sellele, milliseid valikuid erinevad mehed ja naised oma eludes teevad ja kuidas nad seekaudu oma kohta soosuhetes läbi räägivad. Eelnev jutt keskmisest elueast on tugevalt seotud tervisekäitumisega ning see omakorda haridusega: mida kõrgem haridus, seda rohkem teevad Euroopa mehed sporti ning seda vähem suitsetavad.

Võti pikemaks ja tervemaks eluks peitub osaliselt seega hariduses, mis aga on nii Eesti meeste kui ka Euroopa Liidus jaoks problemaatiline – vahe kõrgharidusega naiste ja meeste vahel on süvenev.

Kui soostereotüübid hakkavad piirama

Maskuliinsusteloome toimub seega nii indiviidi kui ka ühiskonna tasanditel ning selle üheks keskseks probleemiks on soostereotüübid. Viimased kehtivad nii meeste, naiste, poiste ja tüdrukute kui ka kõigi teiste kohta. Iseenesest pole mitte kõik stereotüübid halvad – need aitavad ju inimestel infot kategoriseerida ja lihtsustada.

See oli tähtis päev. Ta käis sünnipäeval. Vaatan seal tehtud pilte – keegi oli talle mingi tuti pähe sidunud. See tundus kohmakas ja kohatu. Esmakordselt tabasin end mõttelt, et ta on tüdruk. Tüdruk. Kas see tähendab kõigepealt pitsikesi, satsikesi, tutikesi? Veidi hiljem printsessikesi? Ja siis ülimat püüdlikkust ja tublidust, mida kroonitakse ebakindlusega?

Põhimõtteliselt pole ka midagi hullu selles, kui inimeste eneseväljenduseks läbi välimuse on sookuvandi rõhutamine (rõhutatud maskuliinsus ja feminiinsus). Probleemiks on aga negatiivsed ja piiravad stereotüübid, mis saavad aluseks halvemale kohtlemisele tulevikus. Selleks, et neist välja rabeleda, peab olema väga tugev ning samas teda toetavad sotsialiseerimisagendid.

Identiteete, sh maskuliinsusi ja feminiinsusi luuakse pidevalt, kuid neid ei looda isolatsioonis teistest identiteetidest ja karakteristikutest (nt vanus, vanemaks olemine jms). Isaks olemise identiteediloome on minu jaoks hetkel oluliseim – tehes seda koos oma tütre ja teiste lähedastega ning navigeerides läbi maskuliinsuse ja soostereotüüpide labürindi, et enam ei räägitaks isast kolmandas isikus.

Täna käisime koos mänguasjade poes. Ta oli kärus veidi pahur aga mina pidin ostma kingituse ühele teisele lapsele. Tüdrukule. Valisin välja National Geographicu pakendis oleva liiva koos mereelukate vormidega. Kassas küsisin veel kinkekotti. „Poisile või tüdrukule?” küsis müüja. Minu laps õiendas kärus ja veidi tõredalt ütlesin müüjale, et sellel küll vahet ei ole. Ta kehitas õlgu ja andis mulle kinkekoti, kus peal oli karu. Kellele see nüüd mõeldud oli? Poisile või tüdrukule? Miks?


[1] Henslin, James M. (1999) Sociology: a down-to-earth approach. Allyn & Bacon, Incorporated
[2] Aavik, K., Uusma, H. (2013). Laste sotsialiseerimine. Soolise Võrdõiguslikkuse Monitooring. Tallinn: Sotsiaalministeerium
[3] Berger, P., Luckman, T. (1966). The Social Construction of Reality. Anchor Books
[4] Dowd, Nancy E. (2010) The Man Question: Male Subordination and Privilege. New York: New York University Press
[5] Connell, R.W. (2002). Gender. Cambridge: Polity Press
[6] Connell, R.W., Messerscmidt, J.W. (2005). Hegemonic Masculinity: Rethinking the concept. Gender and Society, Vol 19, No 6. Pp 829-859. Sage Publications

Christian Veske tootab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudis ning on lõpetanud Tallinna Ülikooli sotsioloogia eriala.

Artiklis esitatud arvamused kajastavad autori isiklikke seisukohti.