Hiljutist „Suud puhtaks” saadet vaadates sai selgeks, et kliimastreigid on saavutanud juba praegu midagi üliolulist – noored, kes päriselt suudavad ette kujutada teistsugust ühiskonnakorraldust, on saanud platvormi oma elu eest võitlemiseks.

Graafika: ESTninja

15. mail 2019, täpselt kaks kuud pärast koolinoorte esimest globaalset kliimastreiki läks ETV eetrisse „Suud puhtaks” saade liigirikkuse teemadel. Vaatasin minagi huviga ja tegin lausa märkmeid, mida riskin maailmaga jagada ühtegi saateosalist seejuures sõna-sõnalt tsiteerimata.

Ühelauseline kokkuvõte – räägiti elurikkusest, aga oleks võinud rääkida elukorraldusest, sest lõputu kasv lõplike ressurssidega planeedil ei ole võimalik ilma kurbade tagajärgedeta.

Sissejuhatus. Mai olevat keskkonnakuu. Hiljuti ilmus seni täpseim ÜRO raport maailma liigirikkuse käekäigu kohta. Inimtegevuse tulemusena võime peagi näha miljoni liigi väljasuremist. Suur süü on intensiivsel põllumajandusel, kliimasoojenemisel, liikide ekspluateerimisel, reostusel ja võõrliikidel. Liigirikkus on seotud inimese pikaajalise ellujäämisega. Kuidas aga ühendada vajadus kaitsta keskkonda ja inimlik soov kasvatada jõukust ja elada paremini?

Oot-oot, STOPP! Kerime natuke tagasi.

Võime peagi näha miljoni liigi väljasuremist. Liigi. LIIGI! Mitte „isendi”, vaid liigi. Mitte miljon kärbest ühe hoobiga, vaid KÕIK maailma kärbsed ühe hoobiga, ja siis veel 999 999 teist liiki ka. Pluss-miinus. Mitte ainult putukad, kirves ripub ka paljude suuremate loomade, lindude, kalade ja taimede kohal. Et see ikka üheselt selge oleks. Liigirikkuse vähenemise tõttu on ohus ka inimese pikaajaline ellujäämine. „Oht inimese pikaajalisele ellujäämisele,” on tõlkes muidugi „inimliigi väljasuremine”, mitte „Onu Manivald sureb oodatud elueast kaks aastat varem”. Et ka see selge oleks. Nii, ja siis veelkord kogu saate suur teemapüstitus – kuidas ühendada vajalik keskkonnahoid ja inimlik soov kasvatada jõukust ja elada paremini.

Mõttepaus.

Juba avaminutitel saab selgeks, et meil on VAJADUS kaitsta keskkonda, ja SOOV kasvatada jõukust ja elada „paremini”. Miks peab filosofeerima lõputult sellest, kas meil ikka on vajadus liigina elus püsida (iga organismi kõige-kõigem baasinstinkt), samal ajal kui vaid väga riivamisi puudutatakse Eesti ühiskonna süvenevat soovi viljeleda raiskamiskultuuri (käputäie kapitalismi fännavate majandusteadlaste leiutis). Pakun ühe võimaluse välja – sest palju lihtsam on teha nalja sellega, mitut erinevat nahkhiireliiki Eesti ikkagi tegelikult „vajab”, kui minna meie suurte probleemide sügavate juurte juurde.

Aga raisk, on aeg sinna minna! Haakub hästi mõttega, mida ütles saates Tallinna kliimastreigi korraldaja Kristin Siil – see teema ei ole hirmus põnev, aga keegi peab ometi sellega tegelema!

Enne teeme aga elurikkuse osas kiirelt sotid selgeks: TÜ ökoloog Aveliina Helm kinnitas, et kui pole liigirikkust, pole inimesi. Ärimehed suurpõldudel näevad aga väetiste abil kunstlikult elus hoitud ja seejärel selektiivsete kemikaalidega üle ujutatud mulda kündes traktori aknast jäneseid ja kinnitavad, et elurikkusega on kõik hästi. Keskkonnaeksperdid tuginevad statistikale ja nendivad, et nt mõni nahkhiireliik ongi rohkem, aga need on kahjulikud võõrliigid. Eesti põllulindude arvukus kukub massiliselt. Meenutame uuesti – kui pole liigirikkust, pole inimesi. Lihtne!

Liigirikkuse hind

Enne põhjuste juurde jõudmist tuleb rääkida tagajärgedest: mis meid eestlasi siis maamunalt ära pühib ja millal? Ega keegi täpselt ei saa öelda, aga üks saates mainitud võimalus on laastav näljahäda juba lähikümnenditel. Selle võib esimesena kätte tuua nt ennustamatu ilmastik, tolmeldajate kadumine või mullastiku väljakurnamine – vali oma lemmik! Kas saame kriisi leevendada, sest ära hoida enam ei jõua? Mahekasvatus üksi ei päästa maailma (ei tooda piisavalt, et saaks mõnuga raisata), aga praegune intensiivne industriaalpõllumajandus samuti mitte (on nii raiskav, et ei tooda jätkusuutlikult). Marek Strandberg tõstatab saates ulmeliste tehispõldude teema. Teise mõttena käib läbi tarbimishulluse lõpetamine. Valiku koht, aga arutelu ei järgne.

Mullateadlane Aivo Averin kirjeldab lihtsat graafikut, kus liigi isendite üha kasvav arv ja piiratud lõplikud ressursid ehk keskkonna kandevõime joontena samale graafikule tõmmates ühel hetkel ristuvad, järgneb krahh. Kas see ongi lahendus ja paljukiidetud „parem tulevik”? Osad inimesed pakuvad lahendusena julmalt populatsiooni vähendamist, teised mitte-eksisteerivate tehnoloogiatega kandevõime tõstmist, kolmandad tervemõistuslikku tarbimise vähendamist. Esimene on ebainimlik, teine ebareaalne, kolmas ebaseksikas. Aga kui pole ressursse, pole inimesi. Ja me ei räägi eurodest, dollaritest ja jeenidest – me räägime õhust, veest ja mullast.

Aga üllataval kombel räägivad põllule sattunud ärimehed ikkagi rahas – et kuigi kõik need nipid toidutootmise jätkusuutlikumaks muutumisest on teada, siis eelkõige on see ikkagi majanduslik küsimus ja neid liigutusi lihtsalt ei tehta. Liigirikkuse hoidmist riik ei tasusta, see lihtsalt „on” (kuniks veel on). Tolmeldajate “teenuste hinnaks” olevat leitud kunagi nt 15 miljardit. See on näiteks sama vähe, kui suvalise rikkurite nimekirja alusel ühe tundmatu vene naftaärika isiklik väärtus. Pädev võrdlus või vigane süsteem?

Kliimastreik Toompeal 15.03.2019. Foto: Janis Kokk

Ökoloogiline vägivald

Süsteemi ja mentaliteedi muutuse vajalikkust rõhutasid saates teiste hulgas kliimanoored Henri Holtsmeier ja Joosep Raudsepp ning reaalteadlased Alvar Soesoo ja Lennart Lennuk. Lõpmatu majanduskasv lõplike ressurssidega planeedil ei ole võimalik. Lihtsalt ei ole. Tuleb arvestada piiridega. Maagiline tehnoloogia ei saa tekitada mitte millestki mateeriat juurde. Isegi hunnik raha ei suuda seda teha. Ringmajandus on piiratud lahendus. Taaskasutusel on samuti limiidid. Meie praegune ületarbimise tase on… üle piiri. Saates kõlab küsimus, et kuidas võiksid ökosüsteemid pakkuda meile ka edaspidi meie praegust harjumuspärast heaolu? Siin on peidetud eeldus, et praegu ökosüsteemid meile seda heaolu üldse pakuvad. Tegelikult ei paku nad midagi, me võtame vägivallaga. Ja see on teema, millest tuleb rääkida.

Pöörame küsimuse ümber – kuidas saaks ühiskond pakkuda midagi ökosüsteemidele? Märksõnaks on regeneratsioon. Enne seda, kui me pole kollektiivselt aru saanud, et sööme praegu piltlikult öeldes järgmisel aastal külvamiseks mõeldud seemneid, on mõttetu hakata pakkuma sama mentaliteeti jätkavaid kõrgtehnoloogilisi lahendusi, mis parimal juhul meie kurba saatust ainult veidike edasi lükkavad. Praegust hullumeelset elukorraldust ei hoia pikalt pinnal isegi Elon Muski säravad ideed. Muide, ka Marsile kolides vajame veel sadu aastaid planeet Maa teenuseid.

Võime muidugi võtta vastu ka ühiskondliku leppe ja rahvusliku poliitika, et näljahäda homme ongi tegelikult igati väärt seda laiavat elustiili täna, kus linnades sõidavad tsiviiltankid (vabandust, „linnamaasturid”), röögatu osa tarbimiskõlbulikust toidust läheb poelettidelt prügikasti ja looduslikke elupaiku hävitatakse hirmuäratava efektiivsusega („tehakse ausat tööd”).

Seni, kui me ei ole ära vaielnud, mida päriselt tähendavad „targad lahendused” ja „parem elu”, tuleks terminit innovatsioon käsitleda sõimusõnana, mis hetkel tähistab lihtsalt jätkusuutmatute eluviiside jätkamist kellegi teise arvelt. Lahenduse esimene pool on välja arvutada, kui palju energiat Eesti ühiskond toimiseks üldse vajab (tsiviiltanke ja kasutut jama tootvaid tehaseid sisse arvestamata) ja seejärel välja nuputada, milliseid valikuid me oleme nõus selle saavutamiseks aktsepteerima (tuumajaam, õlitehased, fosforiidikaevandused, põllumaade panemine päikesepaneelide alla, merelindude hävitamine tuulikutega, rohkem rattatransporti, lühem töönädal, vähem träni, isiklik päikesepaneel, kogukondade loomine jne). Esimesega saaks aidata riik (sest tal on andmed juba olemas), teisega näiteks rahvakogu (idee on juba õhus). Kui meil on vaja süsinikuringest tingimusteta välja kolida, ja kui meil on vaja elusat keskkonda, siis meil on vaja tõesti ühiskonna ümber mõtestamist.

Süsteemimuutus algab tänavatelt

Lõppsõna: aga mida mina selle kõige suhtes peale virisemise veel teen?

1) Ma kuulan noorte sõna ja tegutsen, mitte ainult ei aruta. Süsteemimuutuse järgmist sammu on vaja tänavatel, isegi kui me seda ei soovi.

2) Ma kuulan ka teadlaste sõna, kes ütlevad, et tegu on eksistentsiaalse küsimusega.

3) Ma kuulan avalikku debatti ja üritan tasaarengu (degrowth) ideesid populariseerides tasakaalustada senist vildakat kajastust, justkui majanduskasv oleks ainus mõeldav viis ühiskonna toimimiseks.

4) Ma kuulan ka miniteeriumite ametnike sõna, kes ütlevad, et riigil on aegunud arengukavad ja nende täitmist on kavas jätkata. Tagasi punkti 1!

Järelsõna: Kliimastreigid on saavutanud juba praegu midagi üliolulist – noored, kes päriselt suudavad ette kujutada teistsugusest ühiskonnakorraldusest, on saanud platvormi oma elu eest võitlemiseks. Nende poolt öeldud mõtted päästsid küll selle saate, aga väljasuremise vältimiseks oleks neil siiski veidi lisajõude vaja. Näeme streigil!

Madis Vasser on psühholoogia magistrikraadiga informaatikadoktorant. Teda huvitab inimkonna tulevik, mis ei ole ainult kõrgtehnoloogiline.