24. mail algusega kell 18:00 toimub Tallinnas, Tartus ja Pärnus koolinoorte algatatud keskkonnaliikumise Fridays For Future kliimamarss. Uurisime meeleavalduste ühelt eestvedajalt, Tallinna Arte Gümnaasiumi 10. klassi õpilaselt Kristin Siililt, mille eest ta seisab.

Kristin Siil. Foto: Kristofer Robin Kirsiste

Millal ja mis ajendil sai sinust kliimaaktivist?

Kliima- ja keskkonnateemad on mind kõnetanud nii kaua kui mäletan, aga kuuldes kliimamuutusega seotud probleemidest, ei osanud ma varem midagi ette võtta ja uskusin, et kõik on kontrolli all. Selle aasta veebruaris nägin juhuslikult videoid Euroopas toimuvatest kliimastreikidest ja uurisin järgi, kas ka Eestis on kliimakriisiga tegelemisega probleeme. Selgus, et on küll. ÜRO kliimapaneeli eriraport teatas, et globaalne soojenemine peab jääma alla 1,5 Celsiuse kraadi ning meil tuleb vähendada järgmise 12 aastaga drastiliselt süsinikuemissioone, kuid Eestis polnud ja ei ole endiselt ühtegi plaani või arengukava, mis seda tagaks. Uurides täpsemalt ligineva kliimakatastroofi tagajärgede kohta, sain aru, et midagi peab ette võtma.

Mida kujutab endast Fridays for Future liikumine ja kui palju on sellel hinnanguliselt Eestis järgijaid?

Fridays for Future on ülemaailmne rohujuure tasandil liikumine kliimaõigluse nimel, mis on inspireeritud Rootsi kooliõpilasest Greta Thunbergist. Greta otsustas möödunud aasta augustis igal reedel kooli minemise asemel streikida, kuniks kliimakriisi tõsiselt võetakse. Sellest ajast peale on igal reedel üle maailma meelt avaldanud tuhanded kooliõpilased eesmärgiga olla äratuskellaks võimuesindajatele ja kogu maailmale. Järgijate kohta on raske täpset arvu öelda, aga 15. märtsil osales ülemaailmse streigi raames Tallinnas, Tartus ja Paides kokku üle 1200 inimese, Fridays For Future Eesti Facebooki lehel on jälgijaid pea tuhat. Streikide korraldajaid on üle Eesti paarikümne ringis.

Kuidas suhtuvad su aktivismi koolikaaslased ja õpetajad? On sul mingeid probleeme ette tulnud või vastupidiselt, on sind tunnustatud?

Enamasti suhtutakse ikkagi positiivselt. Alguses oli probleem selles, et ma ei kommunikeerinud oma tegevust ise piisavalt vara koolidirektorile ja õpetajatele ning tekkis kerge segadus, et mida ma siis ikkagi korraldan. Pärast seda on kool olnud pigem neutraalne – otseselt meeleavalduste korraldamist keegi ei takista, samas ei saa ma nendele koolis väga reklaami teha, kuna eks direktor tahab ikka, et õpilased tundidest ei puuduks, aga osad õpetajad on ikka tunnustanud ka.

Millised kliimaküsimused on sinu arvates Eestis momendil kõige põletavamad?

Rääkides põletavatest küsimustest, siis kindlasti põlevkivi. Energeetikavaldkond on Eestis ülekaalukalt suurim süsinikuemissioonide põhjustaja, seda just põlevkivi ja põlevkiviõli kasutamise tõttu. Ja nagu me teame, on kasvuhoonegaasid inimtekkelise kliimamuutuse põhjustajaks, süsinikdioksiid nende seas. Hoolimata sellest, et peame emissioone lähiaastatel tunduvalt vähendama, tahame avada uusi põlevkivitehaseid. See on ülimalt vastutustundetu ja näitab lühinägelikku maailmavaadet, milles kõike, mida teadlased raportites öelnud on, ignoreeritakse.

Millist keskkonnapoliitikat sa praeguselt valitsuselt ootad? On sul konkreetseid ettepanekuid?

Üks Fridays for Future liikumise põhisõnumeid on: tehke teadlastega koostööd. Ma ei tunne end piisavalt pädevana, et öelda, kas tuleks keskenduda rohkem tuule- või päikeseenergiale, mitu protsenti kauba hinnast peaks olema süsinikumaks või mitu puud tuleks sel aastal istutada, et süsiniku sidumise hulk oleks piisav eesmärkide saavutamiseks. Selleks peaksid valitsusel olema ekperdid ja nõunikud, kes on kursis kõigi pisemate nüanssidega. Mida ma ootan, on põhimõttelised muutused – tuleb väljuda süsinikupõhisest majandusest, panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja teaduslikesse uurimustöödesse, soosida tarbija keskkonnasäästlikke valikuid ja tõsta inimeste teadlikkust olukorra kriitilisusest. Iga arengukava keskne teema peab olema kliima ja keskkond, see tähendab, et ükskõik, mis valdkonnas plaane tehes küsitakse kõigepealt: kuidas mõjutab see emissioonide taset ja meid ümbritsevat loodust?

Milline muutus, mida sa keskkonna nimel oma elus oled teinud, on sinu jaoks kõige raskem olnud? Miks?

Ma arvan, et kõige raskem on püüd tekitada vähem prügi, eriti plastikut. Põhjus seisneb lihtsalt selles, et peaaegu kõik poes on sellesse pakitud, see on igal pool. Siin tulebki mängu valitsuse ja ettevõtete roll keskkonnasäästlike valikute soosimisel – kui mul puudub poodi minnes võimalus seda valikut üldse teha, on karm reaalsus see, et aastaks 2050 on maailmameres rohkem plastikut kui kalu.

Kliimamarsi üritused Facebookis linnade kaupa: Tallinn, Tartu ja Pärnu.