Meisterjaani uusima helikandja keskmes on püüd liita senine mitmekülgne, episooditi muutuva iseloomuga looming kokkukõlavaks tervikuks.

★★★☆☆

Vaikija mõtteid kuulates selgub, et need on varasemast rahulikumad. Mõningasest mahenemisest hoolimata on need aga jätkuvalt äratuntavalt Meisterjaani omad. Vanad sõbrad parmupill ja süntesaator figureerivad endiselt, ehkki malbemalt ja uueks juhtinstrumendiks oleva kitarri seltskonnas. Selle uue stiili silmapaistvaimaks pärliks on Anna Kaneelina sulnile taustavokaalile toetuv elektrooniline „Puukoore laul”. Etnot kiirgab šamanistlikult nõiduslik „Tont-Jaak”, mille refrääniossa eksinud kerglane kitarrilik riff on loo terviktunnetusega kahetsusväärses dissonantsis. Mõneti sarnane sünkjas vaimsus avaldub ühtlasemalt „Härra Huu” vormimisel kasutet techno-tehnikates, kusjuures pealkiri, mis hääldub kui „rrrahu”, süvendab kihvtilt loo tontlikkust.

Albumil leidub ka uusversioone mõnest vanemast loost, millega autor oma sõnutsi toona lõpuni rahul ei olnud. Jääb mulje, et nood palad siiski ei vajanudki uutmist-parandamist: meditatiivse laadiga kulgeva loo „See pilk” versioonile 2.0 ei ole iseseisvalt küll otseselt midagi ette heita, aga kui kõrvutada seda eelkäijaga albumilt „Tüdrukud, elekter ja tuul”, paistab eelmise, süntiderohkema variandi jõulisem helikeel intrigeerivam ja vitaalsem. 

Kitarridominantsiga paladest on eminentne ka „Telgimärkmed”, mille karedad taustanoodid sobiks saatma vesternikaadreid ratsanikest Metsiku Lääne kõnnumaadel. Helipaleti uutest toonidest üllatavaim on helgeloomuline ja kerge huumorivõnkega maitsestatud „Maapoisi taskupõhja pudi”. Pisut samasse nišši (orelipoisi-core?) tikub ka „Normaalsete inimeste klubi”.

Ehkki meistri mõtete hulgas leidub põnevat, hargnevad need üldpildis vististi liiga erinevates suundades. See on mõistetav, sest senise ekstsentrilisuse ja isikupärase etno-techno „kodustamine” ongi keerukas.