Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Meisterjaan. Foto: Taavi Tulev

Kui üks mu sõber kunagi oma vanematele teatavaks tegi, et on otsustanud taimetoitlaseks hakata, olevat ta isa selle peale öelnud, et noh, vähemalt pole pede. Minu vanemad on vist üsnagi mõistlikud inimesed, sest ma ei mäleta küll, et neil oleks minu isiklikku elu puudutavate valikute kohta ütlemist olnud. Sellegipoolest olen ka mina tundnud mõnikord pinget seoses sellega, kas ma ikka vastan ootustele. Kas ma olen selline, nagu on vaja ühel pojal olla. Olen püüdnud küll endale teadvustada, et need ootused on mu enda loodud, aga tundub, et see teema on kusagil sügavates meelekihtides nii juurdunud, et sellest ei saa ennast lihtsalt vabaks mõelda. Kummaline, kuidas ikka veel on mul vanemate juuresolekul raske kõnelda oma viimase aja tegemistest, ilma et tunneksin, justkui räägiksin seda neile seepärast, et head muljet jätta.

Veel üks asi, millest ma pojana üle ega ümber ei saa, on see, et ma oma vanemate käitumisest üht-teist üle võtan. Eks nii vist peabki olema, aga teinekord on see ikkagi veider ka, näiteks kui märkan, et pärast pikemat viibimist oma vanemate juures hakkan liikuma natuke rohkem oma isa moodi kui tavaliselt, mis näeb mulle endale välja nii, et noor mees liigub nagu vana mees. Ja mõnikord, kui saan aru, et olen oma vanematest mõnes asjas ikkagi täiesti erinev – näiteks mu isale ei meeldi Aphex Twin! –, on see samuti natuke ebamugav. Kusagil sügaval on soov sarnaneda. Tegelikult ma kogu aeg sellistele asjadele ei mõtle ja lõppkokkuvõttes tunnen end oma vanematega ikkagi päris mugavalt. Jah, nad on ikka kindla peale üsna mõistlikud – isegi kui ma filmikooli pooleli jätsin ja otsustasin parmupillimängule pühenduda, ei järgnenud mingeid arvamusi.