Neil paljudel, kellele Tartu lähedane ja oma on (olnud), võib vahel ununeda, et on neidki, kelle jaoks ta on hoopis kauge ja võõras, defineeritav ehk vaid punaste pükste ja pidutsemiste kaudu.

Tartu armsad igerikud puumajad, täiesti kaelamurdva trepiga. Foto: Simone Cassano

See oli muidugi toimetaja hüva mõte panna mind Tartust lugu kirjutama. Sama hästi võiksin kirjutada Narvast või Singapurist, näiteks Google Mapsi tänavavaate abiga. Peab siis kõike oma silmaga nägema, kui on võimalik hankida sekundaarseid andmeid?

Olen Tartus käinud nii ebanormaalselt vähe, et sellest piskust kirjutada tundub päris võimatu. Õnneks elasid mul Elvas sugulased, nii et paar-kolm korda olen lapsena ikka Lõuna-Eesti kanti sattunud. See vaene Tarto liin on mu meeles kui päratu päikse all kuumav ja helendav koht, kus nagu polekski mingeid varje. Või kui satud sinna talvel, siis on hanged rinnuni ja kibe külm. Ühtaegu Egiptimaa ja Antarktis, muidugi pole ma kummaski käinud, niisama ettekujutuse järgi pakun.

Olen ära näinud ülikooli sambad, Milo Venuse ja Platoni kipsist koopiad ning kõik vahvad topised, mida zooloogiamuuseumi arvukates saalides eksponeeritakse. Viimases olen käinud isegi kaks korda, tütrele näitasin ka. Rotikuningas oma sabapuntraga piiritusepurgis on kõige lahedam eksemplar, tegelikult õudne asi. Ma arvasin, et päriselt ei ole rotikuningat olemas, aga kanäe, on! No botaanikaaias olen jalutanud ja arvatavasti ka Toomemäel, ent eesti kirjanduse arvukad kohavaimuga kirjutatud raamatud/luuleteosed, kus kõik ringiratast ümber Toome käib – mul ei teki pea sees nendega mingit oma seost. Paha lugu muidugi natuke. Õigupoolest võiks inimese elamine muudkui roteeruda linnade vahel, et aastake-paar siin ja siis jällegi seal, Haapsalus või Viljandis või Tapal või Tõrvas… (Vähemalt president teebki nii! Läheb natukeseks Narva elama. Jälle jäin oma originaalse mõttega hiljaks.) Viljandis käisin viimati vist klassiekskursioonil, on ju, et seal on Villu kelder? Ja mingi õõtsuv sild. Minu trass läbi Eestimaa on olnud muutumatult ühtne – Muhu saarele.

Uuemal ajal olen igal aastal ikka üks-kaks korda raudteejaamast mööda Vanemuise tänavat Kirjanduse Majani kõndinud. Kokku kolmes Tartu kodus külas käinud, kõik sellised armsad igerikud puumajad täiesti kaelamurdva trepiga. Miks need mineviku puusepad ei mõelnud joodikute ja vanainimeste peale? Sest muistsel ajal olid inimesed rauast ja vanad veel eriti! Valurauast.

Muidugi olen käinud Kaubamajas ja mõnes pubis söömas. Ristiisa pubis ja Suudlevates Tudengites. Odav ei olnud. Aga kesklinn on kena, suvel väga lilleline ja heakorrastatud, lolle autosid kõnniteedel ei sõida ja inimesed tunduvad ilusamad kui Tallinnas. Värsked ja värvilised. Ma ei tea, kas see värk veel kehtib, aga kunagi sai meesterahva ilmselget Tartu-kuuluvust määrata punaste pükste järgi.

Reisimine ruumis on minu jaoks peaaegu sama imelik kui reisimine ajas. Kuidas on tegelikult ülepea võimalik, et sa oled paari tunniga täitsa teises kohas, olgu selleks siis Tartu või Helsingi? Normaalne oleks, kui sõidaksid postihobustega, siis saaks aru, et liigud pikki vahemaid, aga praegu on minul nii, et ma istun Pääskülas rongi peale, seesama rong muutub Balti jaamas Tartu rongiks, ei pea isegi vagunist välja ronima, osta ainult uus pilet. Üleloomulik.

Foto: Simone Cassano

Need käigud on enamasti olnud hirmus väsitavad sellisele koduspassijale nagu mina, alati reisupalavik, eelmine öö ei maga hästi ja kohale jõudes olen väsind nagu kalts. Näiteks kriitikute suvekooli[1] tuli tulla verivarase rongiga, rahvast hakati Kirjandusmuuseumi eest peale korjama 11 paiku, et nad Liivi muuseumi edasi vedada. Kügelesin seal Alatskivil saja-aastaste õunapuude vilus poolunes ja kuulasin teiste tarku jutte. Mu enda ettekanne oli alles järgmisel päeval, eelmine õhtu lõppes koidu eel lõkke ümber nukraid laule lauldes. Kunnus viskas mu veel pärast bussijaama ära. Olime tollal kui mitte sõbrad, siis tuttavad vähemasti. Nüüd enam ei tea, kuidas asjalood on, maailm kisub na harali.

Niipea kui olin bussijaama nurga taga suitsu ette pannud, tuli ühekäeline mees, seisis jupp aega vaikides, lõpuks tegi suu lahti ja ütles, et ega vähihaiget ikka keegi ei aita, siis vaikis veel, ma ei pidand vastu ja küsisin, mis mureks. Ta tahtis 30 euri, mitte 50 kopkat, nagu hea tava ette näeb. Ega ma ei andnud muidugi. Kes see ikka vähihaiget aitab. Mees tahtis bussipiletit osta, see oli vist üks väga kauge koht tal minna.

No mida veel rääkida? Tartusse on mul asja enamasti esikate aegu. Nii on kombeks, et tuleb raamat välja ja siis lähed ja räägid sellest paarile sõbrale. Vahel on võõraid ka. Esimese raamatuga tuli kõik ise orgunnida, Genklubi nurgas istusime, üks pakk kõige odavamat kolmeliitrist veini ligi. Ma olin veel kuulajate poole seljaga ja kõik olid kuidagi laudades laiali, ei saanud õieti aru, kes on seal raamatu pärast, kes niisama. Aga täitsa mõned tükid müüsin maha. Jätkupidu toimus nn Kivastiku baaris[2], kuhu kuulu järgi ei pidand niisama tavaline inimene tänavalt sisse saamagi. Oli talv ja kohutavalt libe. Õhtu lõppes taevatrepist ülesronimisega sõprade üürikas. Seal oli magamistoas taevassinine lagi valgete õhkõrnade pilvekestega.

Järgmise esika paiku arvasin, et noh, nüüd olen ammuks tehtud mees, tormavad kohale kui murdu, aga oli kuidagi sootuks nigelam see üritus. Vaene Maia valmistas ette peened küsimused, tutvus teosega, nägi vaeva, pärast joodi küll kogu lauale pandud vein kibekähku ära, aga viinamarju ja juustu pidin endale koju kaasa pakkima. Hiljem kuulsin, et see Kirjanike Maja saal pidi pelutava atmosfääriga olema. Ei tea, vist on asi kirjanduses endas kui väheapetiitses kunstiliigis, ega silmale ta niimoodi saalist just palju paku. Judinad jooksevad mööda selgroogu paljast mõttest sellele, et autor hakkab oma teosest pikki lehekülgi ette kandma!

Kuigi Tartu publik on tore ja kannatlik. Kõige esimest korda olin rahva ees Maarja Pärtna kutse peale ühel suvisel üritusel[3], mul oli Vikerkaares paar juttu ilmunud, aga ei mingit raamatut. Lugesin ette kaks vähemalt pooletunnist lugu. Mujal oleks mind ilmselt õuntega loobitud sellise etteaste peale.

Ei, Tartu on mõnus. Kunagi olin veendunud, et kui ma sinna koliks, saaks ma nädala pärast mehele ja paari kuu pärast oleks alkohoolik. Selline mulje jäi, et seal kõik tunnevad kõiki ja muudkui peavad pidu. Keegi pole üksildane! Aga tegelikult on linn täis täiesti ontlikke, suuremalt jaolt kaineid ja ainult natuke imelikke inimesi. Nagu igal pool mujal. Tervitan neid soojalt!

[1] Nüpli kirjandusteaduse suvekool.
[2] Mõeldud on Promenaadiviit.
[3] Maarja korraldatud LuuleÕU, pikema pealkirjaga „Ao äia õe uue oa-õie-aia õue-aua öö-au” vol. 5 Genialistide Klubi hoovis, mida neil aegadel kutsuti Uueks Õueks, 2013. aasta juulis.

Mudlum on persoon, kes käib vähe kodust väljas ja keda mõned nimetavad halvustavalt eesti kirjanikuks.