Techno, Fjällräven ja ökokohv? Mina elan getos ja töötan hamburgerirestoranis. Loo pealkirjaga samal teemal kaitsesin Berliini kunstiülikoolis magistritöö.

Foto: Saulé Bluewhite

Mu korterikaaslane läks just „demole” (meeleavaldusele), kus mässatakse Berliini jätkuva gentrifikatsiooni vastu. Hiljuti rääkis lavatöölise-aegadest tuttav kolleeg, kuidas tema vanemad eluaegsest korterist välja peavad kolima. Berliinist saab ilmselt mõne dekaadi jooksul Euroopa New York ja need, kes põnevust otsivad, peavad edasi liikuma. Praegu tundub see veel kadeda vaese inimese paanikakülvamisena.

Ometi on põlisberliinlastel enim südamel, et mis saab edasi. Pidevalt kolivad varakamad tüübid kuskilt Lõuna-Saksamaalt või sealtsamast New Yorgist nende kodudesse sisse ja avastavad, et välisukse kõrval asuv baar polegi enam nii lahe. Hakatakse omanikku survestama, traditsioonidega meeleoluka lokaali kohale tuleb järjekordne disainibutiik ning peoliste asemel hakkavad majanurgas pissil käima väikelapsed. Miks on vabama vaimuga linnadžunglid ja üldse metsikud kohad kultuurile olulised?

Berliinis toimuv on terve Ida-Euroopa ja seega Eesti tulevik. Metsik, ohtrate võimalustega postsotsialistlik võlumaailm tõmbab ekstreemsuse järele maiaid läänlasi sama vastupandamatu jõuga kui minu majaalune striptiisibaar-sekskino naabruskonna härrasid. Samas ei pea Ida-Euroopa peibutisteks olema tingimata klubideks muudetud tehasekompleksid, odav kärakas ega pelmeenid. Näiteks Eesti puhul on selleks samavõrra võimsates metsamassiivides peituv ürgne vägi, mis tänu Mikita kirjutistele on eestlaste identiteedi alustalana taasavastatud. Eesti on loodusmetsik, Berliin linnametsik. Esimeses on kultuur võtnud üle looduse, teises loodus kultuuri. Mõlemas paigas on lisaks loodusele ja kultuurile topeltidentiteet idaks ning lääneks jagunemises. Samuti loob mõlema asukoht ida ja lääne piiril – perifeerias – eeldused igasugusteks hullusteks.

Metsikud paigad panevad vere vemmeldama, meenutavad inimesele tema paratamatult metslaslikku olemust. Nii nagu eestlased pole euroopalikke väärtusi omaks võttes hüljanud südames kunagi usku ravimtaimedesse ega loodusvaimudesse, mõjub argielu lääneeurooplasele puurina, millest peab vahepeal välja möllama pääsema. Zoe Cormier kirjeldab oma raamatus „Sex, Drugs and Rock ‛n’ Roll”, et mitte üksnes intelligentsus, vaid ka hedonism on üks inimeseksolemise alustalasid. Olgu selleks siis kultuuriruumis, piiritletud alal viljeletud nauding või eelkultuuriline, arhailine looduskaif. Kui eestlane läheb suitsusauna ennast vihaga peksma, hüppab pärast hange ja joob kanget koduõlut peale, siis berliinlane laseb looma välja vabaõhureividel ja klubide dark-room’ides. Üks on metslaslik ja ürgne, teine tsivilisatsiooni ja ühiskonna osana aktsepteeritud metsikus. Pärast pidu saab unisex-koti selga tõmmata ja sõpradega kallisse brunch’i-kohvikusse maailmaparandamisest rääkima minna. Eestis metsikust tagasi tsiviliseerituks muutumine nii lihtsalt ei käi – teadaolevalt on paljude eestlaste DNAst koguni pool kütt-korilastelt[1].

Samasugune pelgupaik, nagu mets ja loodus on eesti pärisidentiteedile, on Berliin olnud ajalooliselt igasugu põgenikele – hugenotid, ajateenistusest hoiduvad läänesakslased, töölised lõunast. Lisaks vabaduse säilitamisele loovad need perifeeriad uusi väärtusi, olles nii kultuuri toimimiseks hädavajalikud. Kehtib Lotmani tees, et just perifeerias leiavad aset uuenduslikud protsessid, mille toimumine kultuuritsentrumis oleks mõeldamatu. Jagatud kohtades, nagu Eesti või Berliin, elavad uued, topeltidentiteediga isiksused – David Bowie moodi mitmel tasandil, hoides nii oma elu- ja maailmatunnetust tasakaalus. Klubi tantsupõrandal ekstaatiliselt võnkuv peoline on kui loodusesse minev matkaja, kes minakujult sotsiaalse keskkonna voolitud kihte maha koorib. See saab toimuda üksnes uuendusliku, perifeerse teadvusega paikades. Ja selles vabanemises ongi metsikuse võlu.


[1] Sample, Ian 2014. DNA study reveals third group of ancient ancestors of modern Europeans. – The Guardian, 18.09.