Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

Kaisa Masso. Foto: Jüri Looring

Nonii, kõik välismaal elavad eestlased! Tunnistage nüüd üles, millest alustate, kui teie käest küsitakse, mis teil seal Eestis ongi või mis on põhiline asi, millega tegelete.

Ma olen kindel, et valdaval osal lipsab esimesena üle huulte mõni infotehnoloogiliste saavutuste valdkonda kuuluv märksõna, olgu see siis „Skype”, „e-valimised” või „e-residentsus”.

Pole ka ime. Just seda karget ja veatut, puhtusest läikivat infotehnoloogilist kuvandit on väljapoole suunatud meediapilt Eestist usinalt kudunud justkui nobenäpp vanaema villast sokki.

Ma olen nõus, et IT on valdkond, mida on vaja arendada, sest see teeb elu kohati lihtsamaks, aga Skype leiutati juba aastaid tagasi… Ja isegi vanas ja traditsiooniliselt kõike käsitsi ja näost näkku teha armastavas Portugalis, kus ma elan, saab mobiiliga parkida, takso asemel Uberiga sõita ja elektrooniliselt allkirjastada. Siinne digiallkiri ei ole küll sama laialdaselt kasutuses kui Eestis, kuid selle põhjusteks on muutmist vajav seadusandlus ja portugallaste armastus inimliku kontakti vastu.

Isegi kui välismaist jutukaaslast on õnnestunud veenda, et Eesti on võimas digiriik… ei ole see asi, mille peale lääneeurooplane tavaliselt ütleks, et oh, peaks sinna minema ja asja oma silmaga üle vaatama.

Kas teate, millest keskmisel lääneeurooplasel kõige enam puudu on? Puhtast ja metsikust loodusest. Värskest õhust. Tervisest ning puhtast ja keemiavabast toidust. Iseendaga olemise ruumist, vaikusest ja rahust. Ning hästi toimivatest inimsuhetest, mis on pidanud digiajastul üha rohkem ja rohkem lõivu maksma.

Viimastel aastatel on vallutanud Lääne-Euroopa ökobuum. Metsast ja tervislikust keemiavabast mahepõllumajandusest pärineva toidu järele on vaatamata selle kallimale hinnale tohutu nõudlus. Mulla ja tervise järele lõhnavaid ökopoode on igas linnajaos ning neid tuleb juurde kui seeni pärast vihma. Raamatupoodide esikümnes figureerivad teosed minikasvuhoonete rajamisest linnarõdudel ning oma keha eest hoolitsemisest. Väiketalunikud on muutunud populaarseks ja sündinud on suurel hulgal projekte ja algatusi, mis neid ilma suurte poekettide vahenduseta otse linnatarbijaga kokku viivad. Kel on raha, saab osta kalleid pakette metsasügavuses toimuvatesse jooga- ja meditatsioonilaagritesse, et leida keset vaikust ja kontaktis puhta loodusega linnakäras ja -sudus kaotatud hingerahu. Ikka selleks, et luua armastavaid suhteid iseenda ja teistega.

Te mõistate, kuhu ma tüürin… Eestis on kõik see ruum, vaikus ja loodus ju olemas. Käe ja jala juures! Tasuta. Üks mu eestlasest sõber, kes kunagi Portugalis vahetusüliõpilane oli, pani oma kodumaad tutvustaval üritusel mängima Jaak Tuksami loo „Meil on elu keset metsa”. Tõlkis sõnad ära ja kinnitas, et sellega on Eestile ainuomaseim ja põhilisim öeldud. Valdur Mikita on oma „Lindvistikas” mõista andnud, et Eesti on üks vähestest järelejäänud nurgakestest maailmas, kus mets on veel normaalne elukeskkond. Mõelge, milline luksus ja eriomasus! Kus mujal on metsad suvel täis marjulisi ja iga lapski oskab eristada metsas kasvavaid söögiseeni mittesöödavaist. Mustikad, jõhvikad ja astelpaju on meie oma goji-marjad ja chia-seemned. Eestlastel on veel alles mujal kaduma läinud põlvest põlve edasiantav tarkus selle kohta, mida mets ja maa annavad ning kuidas seda inimese hüvanguks loodust kahjustamata ära kasutada – teadmised, mille omandamise eest on lääneeurooplane tänapäeval nõus kallist hinda maksma.

Viimastel aastatel on üha rohkem mu eesti sõpru ja tuttavaid kolinud perega ära maale. Raskuste (pea olematu ühistranspordisüsteem, üha rohkem kokku kuivavad teenused, nagu post-pank, ja vähesed haridusvõimalused noortele) kiuste minnakse looduse rüppe. Tehes head enda hingele, luuakse tihtipeale midagi kasulikku ka kohalikule kogukonnale. Teenused, mida pakuvad näiteks Ogarate Talude Võrgustikku kuuluvad talud, on ju puhas creative tourism, nagu selle on nimetanud UNESCO 2000ndate alguses, kirjeldades seda kui „turismi, mis pakub külastajale võimalust rakendada oma loomingulist potentsiaali aktiivse osalemise kaudu õppimiskogemuses, mis on külastatavale paigale iseloomulikud”. Miks mitte toetada riiklikult rohkem elu maal, traditsioonide säilimist, mahepõllumajandust ja selle kõige reklaami rahvusvahelisel tasandil?

Hiljuti tekitas minu portugallastest sõprade hulgas suurt elevust välismaises meedias levinud artikkel EKA arhitektuuriüliõpilaste Võrumaa metsadesse paigaldatud puuruuporitest. Üks mu sõbranna postitas selle mu Facebooki lehele järgmise kommentaariga: „See saab juhtuda ainult Eestis, kus inimesed on ilusad, lihtsad, mitmetasandilised ja hullud!” Selles loodusläheduses, lihtsuses ja ilus, mis hõlmab samas nii paljusid kihte ja võib Lääne-Euroopa tsiviliseeritud ja linlikule silmale paista tõepoolest heas mõttes hullumeelsena, on minu jaoks midagi väga eestilikku. Kunstiakadeemia professor Hannes Praks sõnab Postimehe artiklis, et puuruuporitega õnnestus jõuda väärtuseni, mis on ühiskonnast kaduma läinud – süvenemiseni. Asendus Eesti senisele (minu jaoks mittemidagiütlevale ja Eesti ühiskonna hetkeolukorda arvestades kaunikesti küünilisele) kaubamärgile Welcome to Estonia olevat Praksi sõnul tudengite abiga juba leitud – For Est ehk Forest. Geniaalne ju!

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Sherry Turkle rääkis oma 2012. aasta TEDx-i kõnes „Connected, but alone?” tehnoloogiaajastu mõjust inimese sidemele iseendaga ja suhetele teiste inimestega: tehnoloogia saab küll aidata hoida alal juba olemasolevaid suhteid, kuid seda kasutades ei ole võimalik iseennast ega teist inimest tundma õppida. Digitaalne kommunikatsioon on küll võimas tehnoloogilise progressi näitaja, kuid viis, kuidas seda kasutatakse, on inimesed üksteisest eemale tõuganud, loonud illusoorseid elusid ning tekitanud palju frustratsiooni.

Huvitaval kombel on minu eri rahvustest välismaalastest sõbrad, kes on pikemat aega Eestis elanud, küllaltki skeptilised tehnoloogiaeufooria suhtes, millel Eesti täistuledes väljapoole paista laseb. Eestist on maalitud rahvusvahelises meedias pilt kui globaliseerunud, modernsest, õnnelikust ja täiuslikust happyland’ist, kus kõik kulgeb efektiivselt ja nagu valatult. Sellises õhinas siia saabunud ja kanda kinnitanud välismaalane leiab aga eest ekssovetiriigile iseloomuliku diskrimineeriva, neoliberaalse majanduspoliitika üledoosina sotsiaalselt lõhestunud ühiskonna, kus valitseb meeletu kontrast linna- ja maapiirkondade vahel. Paari suuremat linna iseloomustavad ameerikastumine, trendikad kohvikud, kallid autod, kõikjale ulatuv Wi-Fi, pangakaardimaksed ning muude elukutsetega võrreldes ülemakstud infotehnoloogid. Kogu ülejäänud maad aga vaesus, isoleeritus, tõsised alkoholiprobleemid ja katkised perekonnad.

Tehnoloogiat oskavad edendada väga hästi ka ameeriklased, jaapanlased, hiinlased. Kui Eesti suudaks näidata, et tehnoloogilise nutikusega on võimalik lahendada positiivselt probleeme, millega maadleb terve maailm, nagu demograafilised ja keskkonnaprobleemid, immigratsioon, integratsioon, siis see juba oleks miski.

Vaatame tänapäeva maailma helgemat poolt. Brasiilia aktivist Gustavo Tanaka on toonud oma artiklis „There is something extraordinary happening in the world” välja terve rea positiivseid nähtusi, mille poole ollakse tüürimas: töömudeli muutumine, töötamine loomingulise eneseteostuse, mitte rahakogumise eesmärgil, koostöövalmiduse ja jagamisrõõmu kasv, tarbimise langus, oma keha ja vaimu eest hoolitsemine ning interneti arukam kasutamine.

Kõlab nagu… kõik see, mille elavaks kehastuseks on maale kolinud ja külaelu arendama hakanud eestlased. Siin tuleb digiarengut tänada – just internet on loonud kaugtöövõimalused, mis on andnud julgust esimeseks sammuks. Aga mingem siit edasi! Pangem tehnoloogia puhta looduskeskkonna säilimise, töökohtade ja inimlike suhete loomise ning parandamise teenistusse. Üks võimalik projektiidee on võtta punt tudengeid erinevatelt elualadelt, nagu IT, disain, vabad kunstid, põllumajandus, keskkonnakaitse, sotsiaalteadused, poliitika, äri jne, viia nad mõneks kuuks mõnda Eesti kõige kaugemasse nurka elama ning anda ülesandeks leiutada lahendusi, mis edendavad Eesti elu kogukondlikul tasandil ja aitavad hoida alal meie puhast ning kaunist looduskeskkonda, võimaldades inimese ja looduse jätkusuutlikku sümbioosi. Sellisel moel tekiks tehnoloogilise arengu taha looduslik, sotsiaalne ja inimlik aspekt, mis on tänapäeva linnastuvas, üksildasemaks ning seetõttu kurvemaks ning hirmunumaks muutuvas maailmas ülioluline. Midagi, mis tooks kasu meile endile ning paneks siiapoole vaatama ka puhta looduse ja tervete inimsuhete järele januneva läänemaailma. Alles siis, kui terve ühiskond sellest kasu saab, võib rääkida Eestist kui arenenud IT-riigist.

Esilehe pilt Valgjärve rabajärvest. Foto: Toivo/Flickr (CC BY-SA 2.0)