Hinge- ja helisugulased Mick ja Angeelia Pedaja on ka enne teineteise muusikas kohal olnud, kuid mõlema nimest kokku punutud MIANGi alt lansseeritud albumiga „Life of Patterns” on paar oma loomingu ametlikult samasse suudmesse valanud.
★★★★☆
Kummagi varasemas materjalis pole tehishelide ja toore energia kokkusaamine võõras, kuid esimene ühine helilaps on autorite senise kõlapildiga võrreldes pigem downtempo kui ambient’i nägu ning elektroonikale on rohkem ruumi antud. Arvutimuusika pillerkaar vallandub juba avaloos „Along Along”, kus õrna pinge all voolavad helid enne esimese minuti täis tiksumist pehmelt sillerdavaks kimbuks puhkevad. Vaatamata lihvitud moodsale produktsioonile kõlab „Life of Patterns” täpselt nii, nagu oleks lillelastelt oodanud. Plaati läbivad meditatiivselt luupivad rütmiringid moodustavad justkui suure mandala, mille kirju, kuid meeldivalt korduv helimuster on laetud elektrooniliste surinate, kõlksude, kahinate ja koputustega. Modernse ja maalähedase sulami kõrval lisab instrumentaalikihtide vahele dramaatilisi varjundeid ka Prezioso keelpillikvartett. Kõige selle kohal hõljub Angeelia õrnakoeline vokaal, mis näiteks lugudes „Mentor” ning „It’s All Around” Micku moonutatud häälega ühte sulab. Huvitavaid toone lisavad ringlusesse veel rajad „Souls” ja „Canals”, millest esimene nihkub hingestatud vokaali ja karedate kitarritõmmete teenel space rock’i ja alternatiivse souli poole, „Canals” on aga omakorda sulnis keelte ja klahvide ketramine, mis kulgeb kosmose asemel maapinnal. Ka need kõrvalepõiked voolavad siiski koos plaadi ülejäänud lugudega harmooniliselt tuksuvasse tervikusse.
