Hiljuti EKKMis institutsioonide ja omaalgatuslike praktikate teemal toimunud ümarlaual esitasid Helsingis tegutseva ThirdSpace’i liikmed paneelis osalejatele järgmised küsimused: „Mida ma ootan avalikult rahastatud* kunstiinstitutsioonidelt? Mille eest nad peaksid seisma?” Maarin Mürk sõnastab oma vastused. Kas kõlavad enesestmõistetavalt? Aga pole seda teps mitte.

Maarin Mürk. Foto: Helen Melesk

  • Läbipaistvust. Et väljastpoolt vaadates oleks selge, kuidas tehakse ja kes teeb otsuseid, kuidas rahastatakse, kuidas on institutsioon seespidiselt üles ehitatud, kuhu ta näeb end arenevat.
  • Sisemist sidusust. Et kõik töötajad, näiteks näitusevalvuritest juhtideni, jagaksid samu väärtuseid ning ühist arusaama, milline on parim võimalik versioon antud institutsioonist ja kuidas see igapäevastes asjaajamistes peaks väljenduma. Ja et institutsioon reaalselt püüdleks selle sisemise sidususe tekkimise poole.
  • Eetiliseks-empaatiliseks tööandjaks/koostööpartneriks olemist. Et institutsioonid väärtustaksid oma töötajaid, õpiksid neid paremini tundma ja motiveerima, pingutaksid hea ja julgustava sisekliima nimel ning ei loodaks, et „armastus kunsti vastu” kompenseerib tasuta või alatasustatud töö ning närvilise töökeskkonna.
  • Selget ja väljapoole artikuleeritud agendat. Et aastas kommunikeeritaks kas või ühe pressiteate jagu oma agendat laiemalt. Millega peetakse oluliseks just nüüd tegeleda ja miks? Miks just selline näituseprogramm? Miks just sellised eraldatud toetused, kuidas see aitab kaasa institutsiooni nägemusele paremast kunstielust? Miks just need üritused? Miks just need kutsutud väliseksperdid (kümnetest tuhandetest, kes rahvusvahelisel areenil ringlevad)? Miks just sellised ostud? Aga ausalt, palun.
  • Enda avaliku ruumina teadvustamist. Et institutsioonid võtaksid endale selle vastutuse selgemalt kanda ning samas positsioneeriksid end rõhutatult teistsuguse avaliku ruumina, kui on kaubanduskeskused, multikinod jms. Et nad teeksid märgatavaid samme nii oma kõneviisis kui ka tegudes kaasavama ja aktiivsema platvormi loomise nimel ning ulatuksid teadlikumalt ka vähem privilegeeritud publikusegmentideni.
  • Rohkem julgust võtta seisukohti ühiskonnas olulistel teemadel, avada enda köögipoolel toimuvaid protsesse, näidata end kahtlevana, otsida liitlasi – ja seda mitte ainult kõrge kultuuri ning suure raha juurest. Olla enesekriitiline ja -refleksiivne mitte ainult selle pärast, et see on moes.
  • Last but not least: vähem „tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati”.

Ja ma ise sealjuures…?
Hea on muidugi niimoodi abstraktselt õhku tulistada ja ootama jäädagi. Eesti avalikult rahastatud kunstiinstitutsioonide areng ideaalmaailmade suunas saab aga käia ainult käsikäes teise poolega, kes selle „avalikkusena” peaks võtma omapoolse vastutuse, et arengud oleksid parimad võimalikest. Mulle tundub järjest olulisem leida n-ö mõlemale poolele sobivad kanalid, kokkupuutepunktid, mille kaudu kommunikeerida ja adresseerida oma küsimusi või kriitikat. Ühelt poolt ei tohiks need jutud jääda koosolekulaudade taha ja teisalt Facebooki seintele või kohvikutesse, vaid need peaksid saama kodanikuühiskonna harjutusteks. Meil on vaja rohkem valvekoeri, monitoorijaid, analüütikuid, aktiivseid kodanikke ja omaalgatust institutsionaalse kunstimaailma tasakaalustamiseks.
Own it. Juba täna.

*Eesti tingimustes oleks see siis kultuuriministeeriumi, KOVde, kultuurkapitali erinevate sihtkapitalide ja EASi rahastatuna. Institutsioonina võiks käsitleda näiteks neid, kes on vähemalt viis aastat katkematult ja avalikkusele ligipääsetavalt tegutsenud ning kelle palgal on aastaringselt vähemalt kaks inimest (olen avatud definitsiooniteemalistele vaidlustele).