Kohalikku kunstiellu ennekõike kriitilise algatusena tekkinud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum seisab küsimuse ees, kuidas (liikuda) edasi.

Hetk pärast EKKMi 2011. aasta Köler Prize’i laureaadi Jevgeni Zolotko väljakuulutamist. Foto: Alver Linnamägi

EKKM tähistab tänavu oma kümnendat tegevusaastat. Kui lugeda analüüse EKKMi arengu ja tähenduse kohta, torkab silma, et neis domineerib üks K-tähega sõna. Palju on juttu sellest, kuidas EKKM on ennast kümne aasta jooksul kehtestanud – kuidas algselt skvotitud näituseruum on kirjutanud ennast kultuuriministeeriumi eelarvereale, kuidas EKKMis näitusi teinud tudengitest on kujunenud tunnustatud kunstnikud, kuidas omaalgatuse korras loodud initsiatiiv on kasvanud kaalukaks institutsiooniks jne. See kõik vastab kindlasti tõele, kuid ühtlasi tuletab meelde, et EKKMi K oli vanasti käredam.

Ajas tagasi vaadates võiks öelda, et alguses oli EKKM ise üks pretensioonikas K-tähega sõna. See võttis ette ühe kulunud võrrandi – Eesti x kunst x muuseum – ja lisas sellesse täiendava K. Tulemus oli irriteeriv. Esmalt muidugi seepärast, et K kompromiteerib traditsioonilist eesti keelt. Kaasaegne kunst, ptüi! SA Kultuurilehe keeletoimetajad seda naljalt trükki ei lase. Ent ärritumiseks leidus ka vähem eksistentsiaalseid põhjuseid. Näiteks trügis see tülikas K ennast täheühendisse EKM (Eesti Kunstimuuseum – toim.). See mõjus kuidagi ülbelt. Kujutage ette, Eesti x kunst x muuseum on ehitanud just uhke maja, kui tuleb mingi seltskond, seab ennast sisse lagunenud lobudikku ja deklareerib: „Võtke teatavaks, meie käes on K!” Mis see K üldsegi on?

F
Kui liikuda kaasaegse kunsti lähiajaloo tähestikus natuke ettepoole, siis tundub, et K-l on mingi seos F-iga nagu Faculty of Taste. Faculty of Taste oli irooniline silt, mis rippus 1990ndate keskel EKA fotolabori uksel. Peeter Linnapi ja Eve Kiileri eestvedamisel kujunes „hea maitse teaduskond” informaalseks õppekavaks, millest kasvas hiljem välja fotoosakond. Faculty oli omal ajal oluline kriitilise mõtte platvorm, mille intellektuaalset järjepidevust kannavad näiteks Marco Laimre ja Anders Härm. Selles mõttes pole ilmselt juhuslik, et EKKM tekkis vahetult pärast seda, kui Marco Laimre fotoosakonnas professorina tööle asus. Laimre juhitud fotoosakonnale oli EKKM midagi sellist nagu Saaremaa biennaal Faculty’le. EKKM oli väljund, mille ümber mobiliseerida kunstiproduktsiooni, kriitilist diskursust ja rahvusvahelisi võrgustikke.

P
Kuidas teha kaasaegse kunsti muuseumi, kui ressursse ei ole? Või, vastupidi, milliseid kujutlushorisonte muuseumi toimimisloogika ümbermõtestamiseks võiks selline ebakindel olukord avada? Alguses oli EKKM mitmes mõttes pilainstitutsioon, mis jäljendas kunstimuuseumi funktsioone, riietades need ümber travestia võtmesse. Hea näide on kollektsioon, mille üks esimesi töid omandati Kumu kohviku jootrahatopsist näpatud kahe krooni eest. Või näiteks Köler Prize, mis riimub hästi läänemaailmas kuulsa kunstiauhinnaga Turner Prize. Enese konstrueerimine teiste kunstiinstitutsioonide haleda koopiana on olnud EKKMile iseloomulik mõtlemistehnika. Kujutlusvõime stimuleerimise seisukohalt ei ole selline meetod päris tulemusetu. See võtab luubi alla kunstimuuseumi definitsiooni ja sellele iseomased komponendid ning otsib võimalusi, kuidas neid ümber kodeerida. Paroodia võib olla tõhus kriitilise mõtte tööriist.

E
Kui mõelda EKKMi K-st institutsionaalse mudeli raamides, siis torkab silma, et EKKMi algtingimuseks oli ekstitutsioon. Eesti Kunstiakadeemia professor Marco Laimre, Tallinna Kunstihoone kuraator Anders Härm, Eesti Kunstnike Liidu galerist Elin Kard ja samas institutsioonis töötav näitusetehnik Neeme Külm suunasid oma kire, fantastilised ideed ja energia palgatööst väljapoole, et teha midagi teistlaadset, kollektiivset ja sõltumatut. Tulemuseks oli raskesti määratletav institutsionaalne mudel, mis püüab ennast siiani „ametlike riiklike kunstiinstitutsioonide ja artist-run-do-it-yourself-projektiruumide vahealasse” paigutada.

Kollektiivsus moodustab EKKMi alusmüüdis kõlava tooni. Näiteks meeldib EKKMi kõneisikutele rõhutada, et juhatus võtab otsuseid vastu konsensuslikult, kuid küsimuse alla jäetakse seadmata, kes on konsensusprotsessi kaasatud. Sellest on kahju, sest algselt oli EKKMil küllalt lai toetusbaas, mis ei piirdunud sugugi ainult EKA fotoosakonna tudengitega. Selle toetusbaasi väljasulgemine EKKMi arengust on käest lastud võimalus, sest tulemuseks on ekstitutsioon oma konservatiivses vormis. Kui oletada, et EKKMi eesmärk on olnud institutsionaalsete toimimisloogikate kriitiline ümberdefineerimine, oleks otsustusprotsesside käsitlemine interventsiooniväljana võinud tabada asja tuuma.

EKKM 2011. aastal. Foto: Alver Linnamägi

K
Kas EKKMi K on kriitiline positsioon? Paar aastat pärast EKKMi asutamist mobiliseeris see kurikuulus K endale uue toetajaskonna, et häkkida sisse täheühendisse EKL (Eesti Kunstnike Liit – toim.). Selle luhtunud katse käigus sai üsna ilmseks, et K võib küll tähistada kaasaegset, kuid tähendab tegelikult kriitilisust.

EKKMi enesenarratiivis figureeris mõnda aega vastuavalikkuse mõiste. Kriitilises teoorias tähistab see termin avaliku ruumi formatsioone, kus marginaliseeritud ühiskonnagrupid sõnastavad opositsioonilisi tõlgendusi oma identiteetidest, huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Kunsti kontekstis kuulub vastuavalikkuse mõiste uue institutsionalismi sõnavarasse. 2000. aastate alguses visandasid Euroopa progressiivsed kuraatorid ideid, kuidas mõtestada kunstiinstitutsioonide poliitilist tegevusvälja. Lähtudes eeldusest, et kaasaegne kunst on kriitiliste teadmiste loomise ja vahendamise platvorm, kujutlesid nad kunstiinstitutsioone ruumina, kus neid teadmisi politiseeritakse. Näiteks Nora Sternfeld on sõnastanud viis kureerimisstrateegiat, mis lähtuvad sellest püüdlusest: arhiivide vaidlustamine, ruumi omastamine, vastuavalikkuse organiseerimine, alternatiivsete teadmiste loomine ja hariduse radikaliseerimine.

Kui Anders Härm räägib EKKMist, on tal kombeks jagada oma narratiiv kolme faasi. Neist esimene on anarhistlik, täpsem oleks küll öelda kollektivistlik periood 2007–2009, mil EKKMi visionääriks oli Marco Laimre. Teine on (enese)institueerimise periood 2009–2015, mil EKKMi agendat seadsid Anders Härm ja Neeme Külm. Kolmas on kuivalt kirjeldatud „uus periood” alates aastast 2016, mil kunstilise juhtimise võtsid üle Marten Esko ja Johannes Säre. Sternfeldi terminites oli EKKMi radikaalseim periood vaieldamatult Laimre ajal, kuivõrd ruumi omastamine (skvott), vastuavalikkuse organiseerimine (EKKMi toetusbaas) ja alternatiivsete teadmiste loomine (learning by doing) olid tema õpetamisstrateegiad, mille kaudu politiseerida fotoharidust. Härmi ülesandeks oleks olnud tõlkida need printsiibid kureerimiskeelde, kuid poole tee peal sai EKKMi K-st hingetu H. Võhm oli väljas. Kujutlusvõime sai otsa. EKKM professionaliseerus, normaliseerus, institutsionaliseerus. Anders Härmi sõnavõttudest võib välja lugeda, et EKKMi depolitiseerimine oli selle kunsthalle’stamise hind. Nüüd on EKKMi K ilmselt küsimus, mille eest uus juhtkond järjekindlalt eemale põikleb: mis saab sellest institutsioonist edasi?

L
Selleks et minna edasi, võiks vaadata korra tagasi. Miks EKKM kriitilise institutsioonina läbi kukkus? Minu arvates seetõttu, et see ei osanud endale liitlasi otsida. Näiteks võinuks juhtniidiks olla G, EKKMi asukoht gentrifitseeruva Kalamaja piiril. Kriitilise kunstiinstitutsioonina oleks EKKM võinud seda põletavat küsimust oma programmis kõnetada, kuivõrd gentrifikatsioon ohustab ka EKKMi ennast. Teine näide: samal ajal EKKMi arenguga on Eestis kujunenud viimase kümne aasta jooksul välja häälekas kodanikuühiskond ja ka sellega oleks EKKM võinud suhestuda. See oleks küll tähendanud osalemist liberaalse vastuavalikkuse ehitamisel, kuid praeguses poliitilises kliimas on seegi parem kui mitte midagi.

Kolmas näide: Eesti kultuurimaastikult puudub institutsioon, mis kaasaks aktiivselt venekeelset elanikkonda. Ma ei mõtle siin infomaterjalide tõlkimist vene keelde, vaid oma programmi loomist nüüdisaegse venekeelse kultuuri ümber (nii Venemaalt, Eestist kui ka mujalt). Ma kujutan ette, et kui näiteks EKKM teeks seda paar aastat programmiliselt, siis ei läheks kaua, kuni see muutuks ruumiks, kus näituste kureerimise käigus vaidlustatakse arhiive, luuakse alternatiivseid teadmisi ja organiseeritakse vastuavalikkust.

Mulle meeldiks väga, kui EKKM jääks truuks oma ajaloole ja raamistaks ennast ka edaspidi kriitilise institutsioonina. Kuid kümme aastat hiljem ei saa EKKMi K keerelda institutsionaalse mudeli ümber. Katsetuse korras võiks proovida programmi kriitiliselt ümber mõtestada.

Airi Triisberg on vabakutseline kunstitöötaja. Tema huvide keskmes on sellised teemad nagu sugu ja seksuaalsused, prekaarne töö ning antikapitalistlikud võitlused, kollektiivsed praktikad ja aktivistlikud mudelid.