Müürilehe noorte filmikriitikute konkursil 2. koha pälvinud Lill Volmer kirjutab Lõuna-Korea erootilisest trillerist „Nobenäpp”.

„Nobenäpp”. Kaader filmist

„Nobenäpp” („Ah-ga-ssi”, Lõuna-Korea, 2016). Režissöör Park Chan-wook, osades Kim Min-hee, Kim Tae-ri, Ha Jung-woo, Cho Jin-woong, Kim Hae-sook, Moon So-ri. 144 min.

Koreast saab Jaapan. Petisest saab petetu, saab uuesti petis, saab armastaja. Park Chan-wooki „Nobenäpp” viib vaataja 1930ndate Jaapani okupatsiooni aegsesse Koreasse, kus taskuvaras Sook-hee, hiljem uue nimega Tamako, saab ülesande sokutada end teenijatüdrukuks rikka raamatukoguja majja, et veenda kopsaka varanduse pärijat leedi Hidekot oma petisest ülemusega abielluma.

Filmi ülesehitus on hästi jälgitav ja konkreetne – teos koosneb kolmest 45-minutilisest osast. Sellegipoolest on süžee ja faabula omavahel nihkes ning esimene ja teine peatükk kattuvad ajaliselt, kuid on esitatud eri vaatenurkadest lähtuvalt. Tegelaste vahel käib pidev üksteise ületrumpamine ning kohati on petetu rollis ka vaataja, mõni muidugi rohkem kui teine. Paeluv on veel see, et rollivahetus toimub nii sujuvalt, et märkamatult avaneb vaatajale ka pealtnäha abitu naiivitari Hideko kompleksne siseelu, mis reedab naise kange iseloomu ja kütkestava kavaluse.

Kontrasti loob ambitsioon kujundada keskkond soliidselt läänepäraselt, kasutada arhitektuuris ja sisekujunduses viktoriaanlikke elemente, et varjata hoone soppides leiduvate raamatute ja käsikirjade vahel pulbitsevaid perversseid hentai-laadseid lugusid. Raamatute illustratsioonidel ilutsevad ja ka hoone keldrisse peidetud himurad hiidkaheksajalad on konteksti arvestades vist hädavajalikud elemendid. Eriti groteskselt mõjub seesama raamatukogujast julm vanamees, kes sunnib Hidekot esitama ilmekalt sadomasohhistliku maiguga jutte samuti puhtalt meestest koosnevale jaapanlaste grupile.

Ilusaimast ilusam tundub filmi naispeategelaste vahel tuksuv õrn armulugu. Hideko ja Tamako jagavad hapraid hellushetki, mis on ühtlasi ka ainsad momendid filmi vältel, mil mõlemad on tõeliselt siirad. Need stseenid võluvad oma filigraansuses, sest vaatamata sellele, et film on alla 16-aastastele keelatud, ei näidata seal seksi seksi pärast, vaid iga kaader peegeldab põgusat ausushetke. Tüdrukutevahelised tunded ei ole seega pettus, vaid tõde. See on kui mingi pidepunkt, kui kõik muu on ebakindel ja heidutav.

Kui võrrelda filmi teise meisterliku korea režissööri Kim Ki-duki teostega, saab tõmmata mõned paralleelid. Raske on öelda, kas see nähtus on kultuuri eripära või lihtsalt juhus, aga mõlema loomingus esineb kõrvuti suures kontsentratsioonis hella armastust ja õõvastavat vägivalda. Stiililt on nad samas kardinaalselt erinevad, sest Kim Ki-duk esindab pigem korea new wave’i ning eelistab rääkida lugusid, lastes kohati üsna ekstsentrilistel karakteritel lihtsalt vaikida. „Nobenäpp” on samas film noir’lik, romantiline, vaimukas ning paraku ka n-ö õnneliku lõpuga. Mulle tundub, et veidi ambivalentsust oleks siinkohal kasuks tulnud. Kim Ki-duki filmide psühholoogiline perverssus on tihti nii kummastav, et avaldab ääretult sügavat mõju. „Nobenäppu” vaadates see kogemus nii intensiivne ei olnud.

Võimumängud on filmi vältel küllaltki ärevad, tegelastevaheline hierarhia pidevas muutumises. Osalt võib ka see olla põhjus, miks teos on niivõrd haarav. See mõjub veidi nagu mõni äärmustesse kalduv tsirkuseetendus. Publikul läheb seest õõnsaks, kui tundub, et artist kaotab kohe jalgealuse. Kuid kas ta ebaõnnestus päriselt või on seegi osa etendusest?

Lill Volmer on arhitektuuritudeng. Teeb graafikat, kirjutab luuletusi, unustab lilli kasta. Võimetu autot juhtima, ent liugleb lustiga tantsupõrandal. Vahel vaatab filme, mõtleb midagi ja siis ütleb midagi.


Alustavate filmikriitikute inspireerimiseks ja helgemate sulgede tunnustamiseks toimus selle aasta aprillis taas Sõpruse ja Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss. Konkursile laekus rekordiliselt üle 50 arvustuse, millest kuueliikmeline žürii valis välja kolm parimat. Tekstides hinnati ennekõike loomingulisust, sõltumatut vaimu ja oskust asetada linateoseid tabavasse taustsüsteemi. Täname võistlustöid hinnanud žüriid: Emilie Toomela, Edith Sepp-Dallas, Tristan Priimägi, Tiina Savi, Rain Tolk ja Aro Velmet.

Konkursi peaauhind on 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ja tasuta pääs aasta lõpuni kõigile kino Sõprus ja Elektriteatri filmidele. Teise ja kolmanda koha pälvinud kirjutajad saavad nautida kino Sõpruse kinkepileteid. Siinkohal avaldame koos õnnitlustega konkursi esikolmikusse kuuluvad arvustused.