Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 3. koha võitja Kairi Kivirähk arvustab twinpeaksilikku sarja „Stranger Things”.

„Stranger Things”. Kaader sarjast

„Stranger Things” (USA, 2016–…). Režissöörid ja stsenaristid Matt ja Ross Duffer, osades Winona Ryder, David Harbour, Finn Wolfhard, Millie Bobby Brown jt. 42–55 min.

Sari meediumina on üks isevärki vigur, kus vaataja eksitatakse kõikvõimalike juhtumiste virvarri ja teda kostitatakse sõltuvusttekitava ainesega. Kui keegi sulle mõnda sarja soovitab, võid olla kindel, et pärast pilootosa vaatamist langedki lõksu, mis toob heal juhul kaasa ühe hooaja järjestikuse vaatamise, halvemal aga tuleb sul vahetada oma reaalsus pikemaks ajaks illusiooni vastu.

Sarja „Stranger Things” teeb nauditavaks ühtne stiil. Kuna me elame ajal, mil kõik stiilid ja ajastud on omavahel kokku segatud, siis kõnealune sari on tõeline silmakomm, kus saab näha midagi puhast ja ajastutruud. „Stranger Thingsi” tegevustik toimub 1980ndatel fiktsionaalses linnas Hawkinsis Indianas. Visuaalselt on pilt teraline, justkui materjal oleks jäädvustatud filmilindile. „Twin Peaksi” fännidele tekitab see kindlasti äratundmisrõõmu. Sarnaselt „Twin Peaksiga” on ka „Stranger Things” keskendunud nihete tekitamisele, kus justkui täiesti normaalne keskkond muutub väikeste detailide kaudu veidraks. Kui esimene neist hakkab hargnema Laura Palmeri surmast, siis viimane algab Willi kadumisest. Väike kogukond on olukorrast šokeeritud ja erinevad grupid alustavad, igaüks omal moel, otsinguid. Käesoleva sarja teeb aga eriti põnevaks see, et peategelasteks on lapsed. Imelist näitlejaansamblit tunnustas ka SAG (Screen Actors Guild), kes andis neile parima ansamblitöö preemia.

Loo muudab ettearvamatuks tasandirohkus. „Stranger Thingsi” tegevus toimub samal ajal nii tava- kui ka paralleelmaailmas, mida kutsutakse Tagurpidi Kohaks (Upside Down). Kahe maailma vahele tekib värav, mis hakkab mõlemasse muutusi tooma. Normaalne maailm ja düstoopia eksisteerivad üheskoos. Düstoopia-teema on praegu, mil meie planeeti Maad ähvardavad kolmas maailmasõda, globaalne soojenemine, prügi alla mattumine, looduse ja liikide hävimine ning maailma vallutav kapitalistlik koll, väga aktuaalne. Sellele õudusele saab tuua lõpu vaid miski tõeliselt üleloomulik – inimene ise.

Kahjuks aga levib arusaam, et inimene on üks tavaline olend, kes saab terveneda vaid arstide abiga, kelle eluülesanne on end rikkaks töötada ja naabrist parem olla ning kes peaks tegema oma otsuseid loogikast, mitte intuitsioonist lähtudes.

Autorite suur inspiratsiooniallikas oli külma sõja aegne projekt MKUltra, mille käigus tehti inimkatseid, andes katsejänestele psühhotroopseid aineid ning lastes neile mitu tundi järjest kõrvu sama infot, sisestades seda seega inimese ajju. Inimkatsetega põhjendatakse ära ka peategelase Eleveni telepaatilised võimed ning viidatakse kaduma läinud laste fenomenile, tuues loosse sisse erinevaid vandenõuteooriaid.

Väga ettevaatlikult puudutatakse usu, spirituaalsuse temaatikaid, kasutades sümbolitena valgustumist, valgust, elektrit, energiaid, mis aitavad tegelasi oma missiooni lahendamisel. Nii saab täiskasvanud vaataja inspiratsiooni enda võimeid arendada ning sammuda tiibeti joogide jälgedes, noor vaataja aga impulsse pöörduda tagasi laua- ja õuemängude juurde. Tõeliselt atraktiivseks muutub lauamäng „Dungeons & Dragons”, mis on iseäranis hästi looga kokku põimitud.

„Stranger Things” on ehitatud üles väga peenelt, pakkudes skeptikutele piisavalt infot loodava maailma tõetruuduse kohta, kuid andes spirituaalseid sõnumeid otsivatele hingedele samal ajal sümbolitega märku, et lahendus peitub meie eneste vaimses arengus.

Kairi Kivirähk usub, et on tulnud siia maailma õppima, elu lahti mõtestama ja looma. Lisaks filmi-, teatri- ja kirjandusmaailmale armastab ta võlukunsti ja looduse rüpes kulgemist. Arvab, et maailm on üks äärmiselt maagiline paik, vaimustub pidevalt inimestest ja situatsioonidest enda ümber.


Alustavate filmikriitikute inspireerimiseks ja helgemate sulgede tunnustamiseks toimus selle aasta aprillis taas Sõpruse ja Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss. Konkursile laekus rekordiliselt üle 50 arvustuse, millest kuueliikmeline žürii valis välja kolm parimat. Tekstides hinnati ennekõike loomingulisust, sõltumatut vaimu ja oskust asetada linateoseid tabavasse taustsüsteemi. Täname võistlustöid hinnanud žüriid: Emilie Toomela, Edith Sepp-Dallas, Tristan Priimägi, Tiina Savi, Rain Tolk ja Aro Velmet.

Konkursi peaauhind on 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ja tasuta pääs aasta lõpuni kõigile kino Sõprus ja Elektriteatri filmidele. Teise ja kolmanda koha pälvinud kirjutajad saavad nautida kino Sõpruse kinkepileteid. Siinkohal avaldame koos õnnitlustega konkursi esikolmikusse kuuluvad arvustused.