Rein Raud, Laur Kaunissaare ja Raivo Põldma panid kirja oma mõtted teatrifestivali „Kuldne Mask Eestis” olulisusest kohalikule kultuurile.

Eelmisel festivalil etendunud Dmitri Krõmovi „Kaasavaratu”. Foto: Stanislav Moshkov

2019. aastal tähistab teatrifestival „Kuldne Mask Eestis” oma 15. sünnipäeva. Nende aastate jooksul on festivali korraldajad igal sügisel toonud Eesti publikuni Venemaa teatrite koorekihi, võimaldades eesti teatrigurmaanidel näha vene teatri viimaste aastate edukaimaid lavastusi kodumaa teatrilavadel. Lisaks on eesti teatritegijad tänu Kuldse Maski hariduslikule kõrvalprogrammile osalenud lavastajate Lev Dodini ning Declan Donnellani, koreograaf Oleg Zemljanski, nukuteatri lavastaja ja näitleja Elina Agejeva, füüsilise teatri suurkuju Andrei Droznini ning teatriteadlase Marina Davõdova loengutes ning meistriklassides. 15 aasta jooksul on festival toimunud kuues erinevas Eesti linnas ning etendusi on kokku külastanud pea 80 000 vaatajat. Tänavune festival algab 18. oktoobril ja toimub Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel ning Sillamäel.

Rein Raud, kirjanik

Festival „Kuldne Mask Eestis” on minu jaoks üks aasta oodatumaid perioodilisi kultuurisündmusi. Eriti käib see Dmitri Krõmovi lavastuste kohta, mida on sel Venemaa teatri paremikku esitleval üritusel olnud võimalik näha rõõmustava sagedusega — Krõmovi kujundlik, ülimalt visuaalne ning ootamatuid ja omapäraseid tõlgendusi tulvil kunstikeel on mu meelest maailmatase. Aga peaaegu igal aastal on mul tulnud ette ka mõni ootamatu ja üllatav uus avastus. Näha saab näiteks ka Eestis lavastatud kaasaegse vene dramaturgia (esimesena tuleb meelde Võrõpajev) tõlgendusi sealsete tipplavastajate poolt, mis pakuvad huvitavat võrdlusainest. Veel olen näinud neil festivalidel mitut äärmiselt erinevat „Jevgeni Onegini” tõlgendust — Timofei Kuljabini kaasaega paigutatud tugevalt ühiskonnakriitilist versiooni, Rimas Tuminase parimates Leedu metafoorilise teatri traditsioonides suurejoonelist lavastust ning Dmitri Krõmovi miniatuurset, sünteetilise teatri elemente kaasavat fantaasiat. Muide, Moskvas töötavate lavastajate kaudu on Leedu teatri mõju Vene teatrile laiemgi. Näiteks hoopis erinevat, kuid samuti väga leedulikku lavastamisstiili esindav Mindaugas Karbauskis on ka meile tuttav tänu sellele festivalile. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Venemaa teatri traditsioonid on rikkad ning õnneks on ka selle innovatiivne potentsiaal ajaloo pööristuultes säilinud, nii et me võime olla rõõmsad, et selle tipud tuuakse meile kord aastas sedasi koju kätte.

Jevgeni Vahtangovi nimelise Teatri lavastus „Jevgeni Onegin”. Foto: Stanislav Moshkov

Laur Kaunissaare, dramaturg

Visuaalkultuuri ajastul on eriti selge, et teater on üle maailma väga kohaspetsiifiline nähtus. Vähe on neid inimesi, kes on teatris käinud paljudes riikides ja kes seepärast omaksid rahvusvahelist ülevaadet n-ö koha pealt. Eraldatus on teatrimaailma pärisosa, isegi kui tegu on naabermaadega nagu Eesti ja Venemaa. Seepärast ongi teatrifestivalid tänuväärsed ettevõtmised, sest nad toovad koju kätte mitte ainult kauged kunstiteosed, vaid läbi nende ka taju sellest, mis selles ühiskonnas, kus teosed on sündinud, parasjagu toimub. See ei tähenda, et kogu valitav teater peaks olema sotsiaalselt väga tundlik (Kuldse Maski programm on alati olnud väga mitmekesine) – kuid ka teosed, mis on radikaalselt mitte-sotsiaaltundlikud ja püüdlevad ajatu ja apoliitilise ilu poole, peegeldavad oma päritolumaad ning sealsete kunstnike ja kodanike lootusi antud ajahetkel. Olen Kuldse Maski raames näinud palju sügava mulje jätnud teoseid, eriti on meeles Kirill Serebrennikovi ja Dmitri Krõmovi lavastused, aga ka Teatr.Doc. Kui unistada millestki tulevikuks, siis oleks imeline, kui lisaks alati paraku liiga lühikesele festivaliajale (see kehtib ka teiste festivalide kohta) näeks valitud välislavastusi Eestis ka jooksvalt, et nad muutuksid püsivaks osaks siinsest kultuurielust. See on mõistagi ka rahaküsimus, aga sestap ongi sümpaatne, et lisaks ministeeriumitele ja linnadele mõlemal pool piiri on Kuldset Maski toetanud ka eraettevõtjad.

Raivo Põldmaa, Tallinna Linnateatri direktor

„Kuldne Mask Eestis” on Eesti kõige olulisem teatrifestival. Olen aastate jooksul näinud festivali raames väga palju häid lavastusi väga headelt lavastajatelt. Etendusi on olnud niivõrd palju, et kindlate lemmikute väljatoomine on keeruline, eriti inimesele, kes käib regulaarselt väga palju teatris. Selle juubeliaasta puhul sooviksin Kuldsel Maskil jätkata samas vaimus – publik usaldab korraldajate valikuid ja mina nende hulgas.