Bioloogiliselt on meie elu aluseks kaks aktiivset tungi: seks ja söömine. Just neid silmas pidades varustati inimaju tasusüsteemiga, mis paradoksaalselt toob meile kõige rohkem naudinguid ja põhjustab kõige suuremaid kannatusi.

Inimeste võrratult keerukas aju kujunes toime tulema tänapäevasest hoopis teistsuguses keskkonnas, aga tarkvarauuendus on jäänud tegemata – moodsas maailmas on dopamiinistimulatsioon iga nurga taga valmis meie päid sassi ajama. Kui Lilian Kosenkraniuse kokandussaade „Vaata kööki” 1971. aastal Nõukogude Eesti televaatajate ekraanid ja südamed vallutas, oli sel suuresti hariduslik otstarve. Ajapikku on sarnaste saadete fookus muutunud märksa meelelahutuslikumaks – inimesed vaatavad diivanil lösutades, kuidas komponeeritakse imepäraseid roogasid, ilma igasuguse plaanita ise kokkama hakata. Söögi valmistamine on eraldatud söömisaktist, pakkudes täiesti omaette mõnu. Rääkimata sellest, et varem eelkõige tele-eetris jooksnud meelelahutus, mille käigus valmistavad ja degusteerivad toitu profid, on kolinud sotsiaalmeediasse ja võtnud kümneid uusi vorme, igaühe naudingumehhanism veidi erinev. Kureerimata sisu leidub igale maitsele. Naudingu otsimisel toidumeedia pöörastelt väljadelt võivad aga olla nii psühholoogilised kui ka füüsilised kõrvalnähud. Teadagi, liiga palju head ei ole hea.

Gastroporno

Termini gastro-porn võttis 1977. aastal kasutusele ajakirjanik Alexander Cockburn, kritiseerides raamatut „Paul Bocuse’s French Cooking”.[1] Varem ei pööratud kulinaariaparadiisis Prantsusmaal toidu väljanägemisele erilist tähelepanu, restoranis serveeritav coq au vin nägi välja üsna sarnane tavalises prantsuse kodus kokatuga. 1960. aastatel see muutus, sündis nouvelle cuisine – gastronoomia kui kunstivorm. Cockburn võrdles seda pornoga, öeldes, et Bocuse’i retseptid loovad luksusliku ja tavainimesele kättesaamatu maailma, mis keskendub liialdatud sensoorsetele naudingutele, mille puhul publik on pigem vaatleja kui osaleja – just nagu pornograafia puhul. 

Termini gastro-porn võttis 1977. aastal kasutusele ajakirjanik Alexander Cockburn, kritiseerides raamatut „Paul Bocuse’s French Cooking”.

Tänapäeval on mõiste tunduvalt laienenud, aga mõte jääb samaks. Meid ümbritsevad hüperrealistlikud toidukujutised on mõeldud iha sütitama ja toimivad sarnaselt pornograafiaga, mis tekitab ebarealistlikke ootusi seksile ja kehadele.[2] Meie ajul on kalduvus normaliseerida seda, mida me enda ümber pidevalt näeme. Sotsiaalmeedias ei kohta just tihti vaatepilti, kus keegi sööb kaerahelbeputru moosiga – siinkohal tuleb erandina anda au Facebookis tegutsevale kole-esteetilise sisuga grupile „Cous Cous Klan” –, ning pealetükkivad visuaalid (liiga) venivast juustust ja rasvaselt läikivatest krõbedatest lihatükkidest hakkavad paratamatult mõjutama seda, millist toitu me ihaldame ja millist normaalseks peame, ning lõpuks ka seda, mida me sööme.

Mukbang

Alates 2010. aastatest on kogunud sotsiaalmeedias üha tuntust üks pealtnäha üliveider meelelahutusvorm – võiks öelda, et hardcore gastroporno. Mukbang sai alguse Lõuna-Koreast, termin ise on sulam söömisest (korea meokneun)ja saatest (ingl broadcast,korea bangsong). Tegemist on online-saatega, kus saatejuht sööb ja samal ajal suhtleb vaatajatega. Teaduslikest uuringutest selgub, et põhjuseid selle fenomeni vaatamiseks on seinast seina: sotsiaalsus, seksuaalsus, meelelahutus, toiduhuvi või ka eskapistlikud ja kompensatoorsed aspektid. Arvatakse, et Koreas sai see kiirelt populaarseks sotsiaalsetel põhjustel, sest üksindusepideemia ajab oma kombitsaid üha kaugemale ning põhjustab sotsiaalseid ja psühholoogilisi probleeme. Koreas on söömine olnud ajalooliselt sotsiaalne ja perekondlik tegevus, süüakse ühise laua taga, toitu jagatakse kõigi sööjatega.[3] Valdavalt üksinda elavate inimeste ellu on tekkinud seetõttu kultuuriline tühimik. Kui vaadata söömise ajal kedagi teist söömas, pakub see sellele teatavat leevendust. Mõned mukbanger’id teevad ka live-saateid, kus nad suhtlevad vaatajatega kommentaaride vahendusel, seega on sellel üsna arvestatav sotsiaalne aspekt.

Mõned on leidnud oma niši ASMRis (autonoomne sensoorne meridiaanreaktsioon). See on õrnalt eufooriline ja rahustav aisting, mille üheks stiimuliks on helid. Pidusöögi salvestamiseks kasutatakse professionaalseid ASMR-mikrofone ja süüakse häälekalt, nii et stereohelina jäädvustatakse pakendite avamine, krõmpsutamine, mälumine, luristamine ja mõmisemine ning vaataja saab kõrgendatult realistliku sensoorse ja immersiivse kogemuse, justkui ta viibiks sööjaga samas ruumis. Sellist kogemust nimetatakse „telekohaloluks” (ingl telepresence).

Alates 2010. aastatest populaarseks saanud mukbang’i võib vaadelda nii üliveidra meelelahutuse kui ka hardcore gastropornona.

Mukbang’i üks defineeriv tunnus on, et ei sööda taldrikureeglist lähtuvalt mingeid Harju keskmisi portsjoneid, vaid rikkalikus koguses toite, mis tekitavad karjuvat dopamiinivastust: krõbedad frititud kanatiivad, juustust nõretavad pitsad, häälekalt luristatavad nuudlid. Enamasti kõik korraga ja pärast veel mõned käigud magustoitu otsa. Taas tekib paralleel pornoga: kaamera ees tehakse asju, mis on tavainimeste jaoks ilma harjutamata füüsiliselt võimatud. Veelgi enam, paljusid neist asjadest ei tahetagi ise järele teha, aga huvitav on vaadata, kuidas teised ekstreemsustesse laskuvad. Ehk naelutab pilgu ekraanile ka teatav kõditav häbitunne või guilty pleasure’i efekt.

Mukbang’ide vaatajanumbreid analüüsides on jõutud järeldusele, et mida ekstreemsemad ja ebainimlikumad on eksponeeritavad praktikad, seda suurem on huvi. Eriti meeldivad vaatajatele näiteks challenge’id, mille puhul tuleb suur kogus toitu süüa ära kindla aja jooksul. Selles valguses tekib mure mukbanger’ite tervise pärast. Näiteks liigsöömishäire puhul on kirjeldatud ägedat mao laienemist, mis võib progresseeruda isheemia, nekroosi, perforatsiooni või isegi surmani, ja olgem ausad, ka lihtsalt kaine mõistus ütleb, et regulaarsel ülisuurte koguste allakugistamisel ei pruugi olla kõige meeldivamad tagajärjed.[4] Üllatuslikult ei õnnestunud mul aga leida ühtegi mukbanger’ite tervist analüüsivat artiklit – arvukad uuringud keskenduvad vaatajatele ja needki on vastuolulised. On leitud korrelatiivseid seoseid kehvemate vaimse ja füüsilise tervise näitajate ning söömiskäitumisega, aga tõendid on haprad ja nende pinnalt ei saa väita, et söömisorgiate vaatamisel on alati negatiivsed tagajärjed. Otse vastupidi, on ka uuringuid, mis näitavad kõigis neis aspektides positiivset mõju.

Digitaalne toitumispettus

Küllusele vastukaaluks leidub sotsiaalmeedia avarustes ka hoopis teistsugust sisu. Levinud žanr on näiteks what I eat in a day as a supermodel / chef / fat person (ee mida ma söön päeva jooksul supermodelli / koka / paksu inimesena). Esimesena tõusid selle staarideks sotsiaalselt ülistatud kehades elavad inimesed (loe: kõhnad või muskulaarsed). See näib olevat klikimeediast üle võetud vorm – artiklid stiilis „loe, mida sööb supervormi hoidmiseks Victoria Beckham” mõjuvad võltslubadusena, et kellegi teise moodi süües muutud samasuguseks. Liiati on sellisel sisul reaalsusega vähe pistmist, influencer’ite ja staaride kuvand on alati kureeritud.

Samm edasi on rohkem või vähem äärmuslikud dieedid ja liikumised, nagu keto, vahelduvpaast, toorveganlus või pro-ana (ehk anorektilist keha propageeriv), mis portreteerivad dieeditajaid kui valgustunuid, kelle järgi joondudes jõutakse ka ise õndsusele lähemale.

Igat masti toidu- ja toitumisalast sisuloomet kipub iseloomustama reaalsuse moonutamine. Selle ühes otsas on ülekülluse kultus, mukbang ja gastroporno, mis hõlmavad lakkamatut digitaalset toidutulva, teises otsas aga kontrolli ja piirangute kultus, clean eating, mis loob tervislikkuse egiidi all toksilisi standardeid ning süvendab häirunud söömiskäitumise ja kehakuvandi probleeme. Kumbki ei peegelda tegelikku normaalset igapäevast söömist. Õnneks on kahe äärmuse vahel ka kasvaval hulgal tasakaalustavat ja tõenduspõhist sisu, ehkki see ei ole enamasti pooltki nii sensatsiooniline ja kipub jääma ekstreemsuste varju.

Publiku profiil

Toiduga seotud sisu tarbijaid profileerides jõuame huvitavate psühholoogiliste paradoksideni. Kokandussaadete, toiduretseptide, what I eat in a day videote ja mukbang’ide vaatamiseks on palju erinevaid ja kohati vastuolulisi põhjuseid. Mingi osa jaoks on kaloririkka toidu hedonistlik õgimine trotslik tasakaalustaja dieedikultuurile: kui „mõistuse hääl” manitseb sööma tervislikku toitu, siis vaadates, kuidas keegi sööb TikTokis ära kolm hamburgerit, kaks pitsat ja ämbritäie kanatiibu ning loputab selle kõik alla kahe liitri Coca-Colaga, saab kinnitust vaataja iha rämpstoitu süüa.

Aga on ka täiesti teistsugused fännid – kaudselt sööjad (ingl vicarious eaters). Need on näiteks inimesed, kes peavad ise karmi dieeti, paastuvad või kannatavad söömishäire all. Tavaolukorras aktiveerib toidu nägemine või selle lõhn söögiisu – kõht läheb seest õõnsaks, süljenäärmed hakkavad tööle, raske on mõelda millelegi muule peale toidu. Selle reaktsiooni tugevus sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige sellest, kui näljane ollakse või mis seosed nähtud toiduga tekivad: kui maksakaste ei maitse, siis selle lõhn mõjub pigem söögiisu pärssivalt, aga veniv juust, millega enamikul meist tekib positiivne assotsiatsioon, stimuleerib jõuliselt isu- ja tasusüsteeme. Reaktsioon sõltub ka inimese suhtest toiduga – dieeditajate ajud aktiveeruvad toiduvisuaalide peale tunduvalt tugevamalt kui mittedieeditajate omad. Sellest saab lihtsa vaevaga tuletada vastuse küsimusele „miks ma ei suuda toidule mõtlemist lõpetada?”.

Aga nagu öeldud, teatav „tasu” saabub ka pelgalt toidu vaatamisest. Kui söömine on keelatud, otsib aju meeleheitlikult asendustegevust. On pakutud, et teist inimest söömas vaadates aktiveerub ajus peegelneuronite kaudu tasusüsteem, see tähendab, et vaataja saab naudingust osa ilma reaalselt kaloreid tarbimata.[5] Ehkki see võib tunduda hea biohäkina, ei ole bioloogia petmine tegelikult nii lihtne. Seedimine ei alga hetkest, mil toit jõuab makku. Kui toidumõtted toovad sülje suhu, hakatakse nõristama maomahla ja tootma insuliini. Kui toitu ei saabu, siis insuliin viib veresuhkru taseme alla, mis võib tingida kõikehõlmava söögiisu ja muuta toidu ajapikku kinnisideeks. Veelgi enam, hüperstimulatsioon devalveerib reaalsust, tekib toidudüsmorfia – harilik kogus harilikku toitu ei suuda pakkuda sama dopamiinivastust kui ekraanil nähtud toiduorgiad.

Kas digitaalne söömine viib meid siis hukatusse?

Ilmselt mitte. Tegelikult on mukbang’idel, gastropornol ja muul toidusisul ka positiivseid külgi. Üks neist on juba mainitud sotsiaalne pool – uuringute järgi aitab ekraani vahendusel kellegagi koos söömine tõepoolest rusuvat üksildust leevendada. Teiseks, paljude inimeste jaoks ongi see sisu puhtalt meelelahutuslik. Veidrat reality-TVd, olgu selle sisuks söömine, luksusvillas paarilise otsimine või kassivideod, vaatavad täiesti normaalselt funktsioneerivad intelligentsed inimesed, kes tahavad pingelise tööpäeva järel lihtsalt oma ajud korraks hoiule anda. Ning kolmandaks, mingi osa sellest sisust võib ju tõesti ka hariduslik olla või häid ideid pakkuda. Näiteks kellegi what I eat in a day võib anda mõtteid retseptivaramu täiendamiseks. Tänapäeval on ka hobigastronoomia tunduvalt kättesaadavam kui Paul Bocuse’i hiilgeaegadel. Paljud neist retseptidest, mis olid 1977. aastal koduköögis jäljendamatud, on nüüdseks tublimate kodukokkade tavaline pühapäev.

Lisaks on fenomeni teaduslikul uurimisel võimalik positiivne rakendus: kui teame, mis mehhanismide kaudu inimese aju ekraanil nähtavaga seoseid loob, saab seda teoreetiliselt ära kasutada ka toitumisharjumuste tervislikumaks muutmisel. Tuleb ainult välja mõelda, kelle huvides oleks porgandid seksikamaks teha, ja teostada see paremini kui TAI mõne aasta tagune köögiviljapropaganda.

Midagi pole parata, meie paleoliitikumist pärit aju, mis on loodud otsima kaloreid ja karjatunnet lõkke ümber, on visatud dopamiinist nõretavasse digimaailma ja meil tuleb selle katsumusega, nagu paljude teistegagi, nüüd toime tulla. See peegeldab küll kaasaegse ühiskonna sügavamaid igatsusi ja neuroose, aga hukatusest on asi veel kaugel.

[1] Cockburn, A. 1977. Gastro-porn. – The New York Review of Books, 08.12.
[2] Coward, R. 1984. Female Desire: How They Are Sought, Bought and Packaged. Paladin Books.
[3] Hong, S.-K.; Park, S. 2017. Internet mukbang (foodcasting) in South Korea. – Young & Creative: Digital Technologies Empowering Children in Everyday Life (toim. Eleá, I.; Mikos, L.). Nordicom.
[4] Jano, F. jt 2022. Acute gastric dilatation complicated by necrosis and perforation following a binge eating episode. – Cureus, nr 14 (11).
Gyurkovics, E. jt 2006. Fatal outcome from extreme acute gastric dilation after an eating binge. – International Journal of Eating Disorders, nr 39 (7).
[5] Deori, M. 2023. Analysing the emergence of mukbang: A content analysis on YouTube’s broadcast eating and its implications of public health. – International Journal of Novel Research and Development, nr 8 (5).

Kaisa Kopliste huvitub kehade, toitumiskäitumise ja enesepildi seostest sotsiokultuurilises kontekstis ning tegeleb aktiivselt söömist ja kehasid puudutavate arusaamade kõigutamise ja käibemüütide kummutamisega.