Kuidas luua toiduga tervislik suhe, kui pendel näib kogu aeg laperdavat hedonismi ja distsipliini vahel?

Inimese aju on ülalpidamiskulude mõttes kõige nõudlikum organ. Kuigi see moodustab vaid ca kaks protsenti kehakaalust, kulub sellele viiendik puhkeolekuenergiast.¹Saame endale kallist aju lubada, sest kuskil miljoni aasta eest, mõned sajad tuhanded aastad siia-sinna, võttis inimene kasutusele tule, mis võimaldas toitu kuumtöödelda, parandades hüppeliselt energia kättesaadavust. Prevaleeriva hüpoteesi kohaselt ei pidanud siis enam kulutama nii palju aega ja energiat toidu otsimisele, mälumisele ja seedimisele ning sai hakata soolestiku arvelt hoopis aju kasvatama.²

Daniel Kahnemani teooria järgi on meie mõtlemine kahesüsteemne.³ Lihtsustatult on see vajalik selleks, et aju ei peaks pidevalt täistuuridel töötama. Aju eelistab kognitiivset kergust, sest see on odavam. Võimalikult paljud ülesanded automatiseeritakse, otsustusprotsess on nende puhul intuitiivne, kiire ning toimib lähtuvalt varasemast kogemusest ja stereotüüpidest. Need liigitab Kahneman esimese ehk kiire süsteemi alla. 

Teine süsteem on analüütiline ja aeglane ning sellega töödeldakse nüansse ja konteksti. Selle sisselülitamise pealt hoitakse kokku, sest aju peamine ülesanne on meid elus hoida ja selleks tuleb energiakasutust optimeerida.

Kuna toitumisalaseid otsuseid tuleb teha iga päev mitu korda, langetatakse neid enamasti esimeses süsteemis. Selle eripäraks on dihhotoomia – ajule meeldib, kui asjad on mustvalged. Kui esineb halle varjundeid, siis aju asub lihtsustama ja taandab need binaarseks, sest pooltoonide analüüsimiseks tuleks rakendada teist süsteemi. Niisiis, suhteliselt ruttu otsustatakse, kas toit on söödav või kujutab ohtu, maitseb või ei maitse, on tervislik või ebatervislik jne. Me ei mõtle neid asju iga kord analüütiliselt läbi, see töö tehakse taustal kiiresti ära ja alateadlikult sünnib otsus, kas süüa või mitte.

Dihhotoomiline mõtlemine tähendab ka seda, et lahterdame kõik ümbritseva parema meelega heaks või halvaks, olgu siis moraalsetel, eetilistel, objektiivsetel või subjektiivsetel alustel. Ühteaegu nii positiivsete kui ka negatiivsete omaduste seostamine sama asja või nähtusega on keerukas, sildistamine seevastu kiire ja lihtne. Kuna toitumise eri tahkude paigutamine lahtrisse hea/halb sõltub sellest, kes ja kustpoolt vaatab, ning kindlaid vastuseid tegelikult enamasti polegi, tekib ajul eriti tugev trots teada, kas banaan on siis lõppude lõpuks tervislik või ebatervislik toit.

Toidu ja toitumise annab lisaks skaalale tervislik-ebatervislik laotada veel mitmele teiselegi. Üks võimalus on kasutada lähenemist hedonism vs. distsipliin. Inimesed, kelle elustiil kisub hedonismi poole sedavõrd kreeni, et see häirib elu muid aspekte, hakkavad väljastpoolt lahendusi otsima. Nii nagu rasketel aegadel eelistatakse karmi käega juhti, kes suudaks kehtestada reegleid ja distsipliini, kipume iseendaga hädas olles pöörduma käskude ja keeldude poole, mida dieedikultuur oma loosungitega lahkesti pakub. Dieet või toitumiskava annab raamid, mille sees ei pea ise eriti palju mõtlema. Kõik on mustvalgel kirjas. See on hedonistlikule kaosele kognitiivselt mugav lahendus.

Dieet või toitumiskava annab raamid, mille sees ei pea ise eriti palju mõtlema. Kõik on mustvalgel kirjas.

Prantsuse paradoks

Psühholoog Paul Rozin selgitas üheksakümnendatel välja, et prantslased seostavad praemunaga hommikusööki, ameeriklased aga kolesterooli.⁴ Prantslasi ja nende toitumist on viimastel aastakümnetel maailmas palju eeskujuks toodud ning jäljendada püütud. Prantsuse paradoksiks nimetatakse epidemioloogilist vaatlust, et vaatamata suurel hulgal küllastunud rasvade tarbimisele on prantslaste haigestumine südame-veresoonkonna haigustesse võrdlemisi madal.⁵ Kui Bordeaux’ ülikooli teadlase Serge Renaud’ selle paradoksi aluseks olnud uuringut kajastati 1991. aastal USA telesaates „60 Minutes”, jäi kõlama fakt, et prantslased joovad juustu kõrvale palju punast veini. Järgnenud aastal tõusis punase veini müük USAs 40 protsenti.

Paradoksile on pakutud mitmeid võimalikke seletusi, nagu liikumine, veejoomine või puuviljade söömine. Ka punase veini teooriat on põhjalikult uuritud (ja ümber lükatud). Osa teadlasi peab paradoksi lihtsalt statistiliseks illusiooniks. Kui aga tulla tagasi hommikusöögi ja kolesterooli juurde, saab otsida põhjendusi ka suhtumisest. Prantslase jaoks on toit kultuurne nauding, ameeriklase jaoks heal juhul toitainete summa, halvemal potentsiaalne oht tervisele. Ükski rahvus ei moodusta muidugi homogeenset gruppi ja tõe huvides olgu öeldud, et prantslased tõmbavad heaoluühiskondade epideemiatele jõudsalt järele. 

Hedonismi kaks nägu

Teadlikku toiduhedonismi, nimetagem seda „gurmaanluseks” või „foodie-kultuuriks”, iseloomustavad teatav rafineeritus ja läbimõeldus. Pigem vähem, aga kvaliteetsemalt. Toiduga seostuvad kultuuriline aspekt, seltskond, isegi rituaalsus. Söömiseks võetakse aega. See on positiivne hedonism, mis ei vaja hiljem lunastust.

Suhkru- ja rasvarikka toidu järele haaratakse lohutuseks ja stressi leevendamiseks või siis, kui tahtejõud otsa lõppeb.

Teine, tänapäeval levinum vorm käib sageli käsikäes dieeditamisega. Ühes äärmuses end pikalt piinates lendab pendel varem või hiljem teise otsa, kus asub reaktiivne hedonism. Süüakse valimatult, tormakalt ja palju ning kuna pendlil on hoog sees, jõuab see kiiresti tagasi teise äärmusesse, kus tuleb kompenseerimiseks uuesti piirama hakata, ilmselt veel rangemalt. Reaktiivne hedonism tekib küllusliku toidukeskkonna mõjul – toit on kättesaadav ja kiire dopamiiniallikas. Suhkru- ja rasvarikka toidu järele haaratakse lohutuseks ja stressi leevendamiseks või siis, kui tahtejõud otsa lõppeb. Söömisest saab eneseregulatsiooni meetod.

Iroonilisel kombel on sellise mustri korral dopamiinivastus ajus kõige tugevam „millegi hea” ootuses (nn anticipation dopamine ehk ootusdopamiin).⁶ Seda tunnet teavad hästi ka sõltlased – pelk teadmine, et peagi on võimalik esimene pits hinge alla või triip ninna tõmmata, tekitab ajus võimsa dopamiinivoo, millest tulenev nauding on täiesti võrreldav sündmuse endaga. Toidu puhul tähendab see, et mõte toidust ja ehk isegi esimene amps on küll nauditavad, aga kuna järgnev on ajule juba ennustatav, siis high’d ei saabu, dopamiini tootmine hoopis kukub kivina ning edasi süüakse tuimas lootuses, et ehk veel rohkem „head asja” suudab naudingutunnet stimuleerida. Mõnikord on toidul selles olukorras siiski emotsionaalse kargu funktsioon, aga sageli tuntakse end juba söömise ajal süüdi ja toit isegi ei maitse eriti. Nagu narkosõltlane ei koge oma virgin high’d enam kunagi, ei tekita ka kauaoodatud binge ajapikku enam erilist naudingut. „Tasakaalustamiseks” tuleb kõik kruvid veel kõvemini ära pingutada, karmimad piirangud seada ja karistuseks trenni minna.

Selleks et pendli hoog peatuks ja see saaks vaikselt kuskile vahepeale, zen-asendisse tiksuma jääda, tuleks tsükkel murda ning lasta ellu pooltoonid. Hoida meeles, et aju on kodeeritud toitu nautima ja seejuures on maitsepungad kõige tundlikumad söömist alustades, kui keha on füüsiliselt näljane. Isudele järeleandmine tundub aga dieedikultuuri kontekstis hukatusliku tahtejõulodevusena, millel on hirmsad tagajärjed, näiteks paksuks minek. Uuringute järgi ennustab kaalutõusu (ühes kehvema vaimse ja füüsilise tervisega) suurema tõenäosusega siiski dieedipidamine kui mõistust kasutades vastavalt isule söömine.⁷

Nagu narkosõltlane ei koge oma virgin high’d enam kunagi, ei tekita ka kauaoodatud binge ajapikku enam erilist naudingut.

Dieedikultuuri ventiil

Tänapäeval ei pea tegelikult enam keegi dieeti. Selle asemel on wellness, detox, clean eating ja toitumiskavad. Tuleb anda au, rebranding well done. Reaalsuses muidugi pole vahet, kuidas me seda nimetame. Kui miski näeb ette kindlaid söömisaegu, koguseid, lammutab toidu mikrodeks ja makrodeks ning seab käske-keelde, on tegemist dieediga.

Dieeditajad on aegade algusest koperdanud ühe ja sama reha otsa: ühel hetkel tahtejõud ammendub ja siis süüakse lisaks trummile ära ka pulgad. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, nagu öeldakse. Abiks võeti patueine ehk cheat meal (ajapikku on see cheat day’ks veninud), mis on dieedikultuuri kõige geniaalsem ja ühtlasi kõige ajuvabam leiutis. Kuna murdumine saabub niikuinii varem või hiljem ja toob endaga kaasa süümepiinad, tuleb see lihtsalt süsteemi sisse kirjutada. Endisest negatiivsest nähtusest saab positiivne, kui see on planeeritud. Positiivset valgust lisab, et uuringute kohaselt kiirendab ajutine järsk kaloraaži tõstmine ainevahetust. Sellest rääkides unustatakse aga mainida, et ainevahetuse aeglustumise põhjuseks on dieedipidamine. See on umbes, nagu raviks leukoplaastriga endale tahtlikult tekitatud kirvehaava. Veri jääb korraks kinni küll, aga targem oleks olnud mitte lüüa. Nn kaaluplatoo on keha kaitsemehhanism – süsteem lülitatakse madalama energiatarbimise peale, et elus püsida.

Patueine loob illusiooni kontrollist ja muudab igavese dieedipidamise kontseptuaalselt võimalikuks. Piiramine ja seejärel õgimine ei iseloomusta aga ainult kontrollitud ja teadlikku dieedipidamist. Täpselt sama mustrit järgivad ka bulimia nervosa ja binge eating disorder ehk liigsöömishäire. Selle paralleeli kohale soovin ma tõsta suure punase lipu, sest dieedikultuur sisuliselt normaliseerib (et mitte öelda heroiseerib) vaimse tervise häirega kaasnevaid patoloogilisi mustreid.

Lisaks on clean eating’u liikumisega kerkinud pinnale veel üks häirunud söömiskäitumise vorm – ortoreksia ehk paine süüa ainult (mingite parameetrite järgi) väga tervislikku toitu. Seda võib nimetada lausa vooruslikuks söömishäireks, sest kõrvaltvaatajad kadestavad sageli, kui piinliku täpsusega selle all kannatav inimene suudab oma toitumist kontrollida. „Tublidus” iseloomustab pea igasugust patoloogiliselt häirunud söömiskäitumist ning statistiliselt haigestuvad sagedamini loomult perfektsionistlikud või obsessiiv-kompulsiivsed inimesed.

Patueine ehk cheat meal on dieedikultuuri kõige geniaalsem ja ühtlasi kõige ajuvabam leiutis.

Ohverdused dieedijumala altaril

Patustamine pole ainus kontseptsioon, mille dieedikultuur on protestantlikust väärtusruumist sujuvalt üle võtnud. Marian Võsumets on mõne aasta eest Vikerkaares tabavalt kirjutanud, et dieedikultuse puhul on tegemist pseudoreligiooniga – ühes askeetluse, patukahetsuse ja dogmadega. Ning nagu iga teinegi jumalasulane, pole dieedipidaja kunagi piisav ning tema elu seisneb kannatamises.

Minu poole pöördus hiljaaegu üks Indiast pärit noor naine, kes sõi toidupäeviku põhjal peamiselt traditsioonilist India toitu ja kinnitas, et valmistab kodus süüa vanaemalt saadud retseptide järgi, milleks ta toob vürtsid Eestisse kaasa oma kodumaalt. Teisisõnu, tema side kodumaise toidukultuuriga oli tugev ka pärast ligi kümneaastast eemalolekut. Ta palus mul koostada toitumiskava, mis aitaks beebikilodest lahti saada. Kui selgitasin, et ma ei tee toitumiskavasid üldse ja kui ka teeksin, pole mul piisavaid teadmisi India köögist, ütles ta, et see polegi tarvilik. Ta oli valmis kõigest loobuma ja täielikult Lääne dieedile ümber lülituma, kui see ainult aitaks tal kaalu langetada.

Kahjuks pole selline ohvrimeelsus sugugi harv. Sotsiaalselt aktsepteeritavas vormis olemiseks ollakse valmis toidukultuuri silmagi pilgutamata dieedikultuuri vastu välja vahetama. Ka sotsiaalsest elust praktiliselt loobumine ei peluta kõhnuse ihalejat. Kui mingil toidul või ka tegevusel väidetakse olevat kaalu langetavad omadused, kipub kõik muu selle kõrval kahvatuma. Null suhkrut, aga potentsiaalselt tervist kahjustavad suhkruasendajad? Jah, palun! Vähem rasva, aga kõvasti sünteetilisi tekstuuriparandajaid ja stabilisaatoreid? Andke siia! Maitseb nagu saepuru, aga annab vähem kaloreid? Teeme ära! Nothing tastes as good as skinny feels on kasvatanud üles mitu põlvkonda dieeditajaid ja ringleb jätkuvalt sotsiaalmeedia avarustes uusi ohvreid oodates.

Nii nagu toidukultuur, on ka dieedikultuur põlvest põlve pärandatav. See on meie valik, kas anname edasi mustvalged enesehinnangut halvavad dieediloosungid või toiduga tervislikku suhet toetava väärtusruumi, mille osaks on oskus teadlikult nautida ja pooltoonidesse süveneda. 

---

Söömiskultuuri komponendid ehk Miks meie tõekspidamised ja toidulaud ei ole meie enda teha⁸

Sotsiaalne ruum – lähisuhted ja mõjutused (sotsiaal)meediast, käitumine ning toiduga seotud mõtlemis- ja mõistmisviisid, ühiskonnas levinud arusaamad tervislikust kehast ja õigest toitumisest, mis kõik kokku kujundavad sotsiaalseid norme.

Koht – füüsiline keskkond, kus me toitu tarbime, näeme või muul moel sellega kokku puutume, aga ka paigad, kus toiduvalikuid ja kehasid suunatakse ja kommenteeritakse (ka turunduspsühholoogiliselt), nt kodu, kontor, kool, naabruskond, restoran, kaubanduskeskus, spordiklubi, tervishoiuasutus.

Juhised – ühiskonnas kehtivad reeglid ja ootused, mis suunavad toiduga seotud käitumist, samuti soovitused ja normid, mis annavad raamistiku, kuidas süüa, milline keha on soovitav ning kuidas tervist saavutada või hoida.

Toitumisalane kirjaoskus (ingl food literacy) – põlvkondadeülesed kultuurilised praktikad, uskumused ja harjumuspärased käitumisviisid, mida mõjutavad nüüdisaegne inforuum ja haridus, aga ka globaalsed muutused toidu hankimises, valikus, valmistamises ja tarbimises. Tänapäeval koosneb see sageli lihtsustatud toitumissõnumitest, mida ajul on kerge omaks võtta. 

Toidusüsteemid – peamiselt poliitilised tegurid, mis kujundavad toidu teekonda põllult taldrikule, toidutootmise ja -tarbimisega seotud jäätmekäitlus. Neid mõjutavad ka majanduse, tervise, eetika ja kestlikkusega seotud kaalutlused.

Kaisa Kopliste huvitub kehade, toitumiskäitumise ja enesepildi seostest sotsiokultuurilises kontekstis ning tegeleb aktiivselt söömist ja kehasid puudutavate arusaamade kõigutamise ja käibemüütide kummutamisega.

1. Raichle, M. E.; Gusnard, D. A. 2002. Appraising the brain’s energy budget. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, nr 99 (16), lk 10 237–10 239. ↩︎
2. Aiello, L. C.; Wheeler, P. 1995. The Expensive-Tissue Hypothesis: The Brain and the Digestive System in Human and Primate Evolution. – Current Anthropology, nr 36 (2), lk 199–221. ↩︎
3. Kahneman, D. 2011. Thinking, Fast and Slow. Farrar, Straus and Giroux. ↩︎
4. Nichols, P. 1999. Food: The Science of Yum and Yuck (Interview with Paul Rozin). – University of Chicago Magazine Online. ↩︎
5. Rozin, P.; Kabnick, K.; Pete, E.; Fischler, C.; Shields, C. 2003. The Ecology of Eating: Smaller Portion Sizes in France Than in the United States Help Explain the French Paradox. – Psychological Science, nr 14 (5), lk 450–454. ↩︎
6. Edelman, L. 2023. On anticipation as habit: dopamine and desire. – Embolden Psychology Online, 01.10. ↩︎
7. Tribole, E. 2012. Warning: Dieting Increases Your Risk of Gaining MORE Weight (An Update). – Intuitive Eating. ↩︎
8. Mingay, E.; Hart, M.; Yoong, S.; Hure, A. 2021. Why We Eat the Way We Do: A Call to Consider Food Culture in Public Health Initiatives. – International Journal of Environmental Research and Public Health, nr 18 (22). ↩︎