Greetings and Noise! Nii algavad sotsiaalmeedias MIMstuudios korraldatavate eksperimentaalmuusika ürituste teated. Kui aus olla, keeraks järgmise 6000 tähemärgi asemel hoopis volüümi põhja ning laseks igal Müürilehe lugejal kogeda lihast ja luust läbivingerdavaid helilaineid. Tuleb aga leppida kirjeldamisega.

Interdistsiplinaarne seltskond, kes on vedanud MIMprojecti alates 2005. aastast. Foto: Tencu

Aastal 2005 alguse saanud MIMproject ühendab koreograafe, animaatoreid, lavastajaid, disainereid, insenere ning visuaal-, heli- ja valguskunstnikke. 2014. aastal leidis seltskond endale ühise pesa Tallinnas Kaarli puiesteel, mis nimetati MIMstuudioks. Sinna ehitati legendaarne kõlarisein ning hakati korraldama (eba)regulaarseid eksperimentaalmuusika ja helikunsti üritusi. Reeglina mittetulunduslikke, sest vabaannetustena kogutud raha läheb otse esinejale ja stuudio kulusid aitab katta baarist kosutuseks ostetud joogipoolis. Pakutakse ka võimalusi residentuuriks ja platvormi audiovisuaalsetele ja etenduskunstile orienteeritud projektidele. Ring hakkab aga täis saama ja MIMstuudiol jääb see hooaeg paraku viimaseks. Uurisin kahe MIMprojecti liikme Taavet Janseni ja Henri Hüti käest, kust tuldud, kus oldud ja kuhu edasi.

Mis värk selle MIMiga on? Avalikult on teie esindusmaskotiks sorgus juustega vanas luitunud hallis pintsakus leiutaja Manfred MIM. Mis seos tal MIMprojectiga on?
Taavet Jansen: MIMproject on eelkõige võrgustik inimesi, kes dekodeerivad mingil sarnasel moel arusaama maailmast. Erialad ja oskused ei mängi eriti suurt rolli. Võrgustiku liikmed suudavad ilma keskse juhtimissüsteemita kombineeruda, areneda ja mööda erinevaid maastikke levida. Nagu üks korralik viirus – nakatades peremeesorganismi ja neid, kes sellega kokku puutuvad. Manfred MIMi leiutised on andnud omamoodi kuju MIMprojecti tegemistele.
Henri Hütt: Minu eredaimad mälestused MIMprojecti (mitte)struktuurist ja (mitte)toimimisest algavad Manfred MIMi saagaga.

Kui ma asjast õigesti aru saan, siis Manfred MIM on teie väljamõeldud fiktiivne tegelane, minevikust pärit geniaalne leiutaja ja tulevikuvisionäär, kelle varjunime taga tegutsevad teatava anonüümsuse katte all MIMprojecti liikmed. Sedasi loob ta narratiivse pidepunkti, mis aitab kanda ühtsemalt edasi sigrimigrilise liikmeskonna projektide ideid.
H.H.: See on fenomenaalne, kuidas individuaalsetes projektides silmapaistvad isiksused suudavad koos tegutsedes nii egovabaks jääda. Olgu ettevõtmiseks näitus Tallinna Kunstihoones, Kunsti sünnipäevakontsert raadiomajas või ooper Rahvusooperis Estonia. Salapärase leiutaja märkimisväärsed leiutised ning stsenaariumid ei saaks parematesse kätesse sattuda.

Nägin MIMstuudios mõnda aega Eestis elanud ja siin Servataguse Muusika festivali organiseerinud austraalia eksperimentaalmuusika entusiasti Elijah Varttot, kes nentis toona, et pole vahet, kas korraldada friigimuusikale orienteeritud üritust 450 000 elanikuga Tallinnas või 4 725 000 elanikuga Melbourne’is. Külastajate arv jääb samaks. Arvestades, kui tihti siin midagi toimub, koguneb MIMstuudio pea alati õhtu jooksul rahvast täis. Kuidas teile endale tundub, mis olukord Eesti müramuusika skeenes valitseb? Olles ise juba aastaid stampkunde, näen üritustel pidevalt uusi inimesi. Praegu tundub, et MIMstuudio alles hakkab tõelist hoogu sisse saama.
H.H.: Eesti müramuusika skeene on uudishimulik ning meie stuudio kontserdiõhtud on aidanud pilti veelgi segasemaks muuta. Programmi koostades lähtume väljakutsuvatest kontrastidest ning nimetatud kontrastsus või polaarsus on säilitanud ka stuudio tegevuse entusiasmi. Hubane atmosfäär ning lahke vastuvõtt kohtuvad kohati väljakannatamatult füüsiliste helimaastikega. Keeristormi tsentris on kõige turvalisem. Ettearvamatust müraesteetikast lähtub ka stuudio tegevuse (senisel kujul) lõpetamise plaan.

Eesti müramuusika skeene on uudishimulik ning meie stuudio kontserdiõhtud on aidanud pilti veelgi segasemaks muuta.

Kui mõtlete tagasi nende aastate jooksul läbi käinud karvaste ja suleliste paraadile, siis keda ja miks soovitaksite MIMstuudiot väisanud kunstnikest ning muusikutest Müürilehe lugejal guugeldada ning millistel kohalikel tegijatel tuleks silma peal hoida?
H.H.: Esinejate perspektiivist tõi märkimisväärse muutuse müra dadalik kehastus Arma Agharta, kelle külaskäigust alates pole rahvusvaheliste artistide esinemissoovid peatunud. Lisaks Andrea Pensado ja tema mürarikas nukk, Yuri Landman ning tema leiutatud instrumendid, Anteze meditatiivselt tujukas trumm, id m theft able oma uskumatu räpikavaga ning Tatsuru Arai Tōkyō mürakvaliteet. Need on vaid mõningad nimed väga mitmekesisest spektrist. Kohalike artistide puhul mõjub väga inspireerivalt, kui tullakse otsima ja katsetama midagi väljatöötamatut. Näiteks Argo Valsi katked siinuslaineteemalises programmis, Tencu aktsioonid iseehitatud süntesaatoritega. Samuti tekkelised koostööd: Ele0nora, Tont ja Jahu, LAKi ja Jakapi, Renzo ja Emer jne.

Mida ma peaksin nüüd oma eluga sügis-talvis-kevadistel õhtutel peale hakkama, kui kaob ära võimalus viskuda MIMstuudios kott-tooli ja lasta müramuusikal end maaslamajana peksta? Ega MIMproject stuudio sulgudes ju kerisele vee viskamist ei lõpeta? Alles saite Estonia teatri laval maha oma esimese ooperiga.
H.H.: MIMstuudio aktiivne lahtiolek ja kontserdiperiood kestis Estonia teatris lavale toodud ooperi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” ettevalmistusega sama kaua. Seega saab MIMstuudiot võtta kui ooperi patareid või serverit, mis peab protsesside käimashoidmiseks salapäraselt kuskil surisema. MIMproject/MIMstuudio soovitab uudishimulikult ümbritsevat mõtestada, sest seosetu tühjus ei jää kestma. Kaarli puiestee keldrist jõutakse esmalt rahvusvahelise etenduskunsti festivali Baltoscandal 2018 öövööndit kureerima ning edasi fantaseerime erineva pikkusega lainesagedustel. Stuudio sulgemine võimaldab uusi väljakutseid, mida ka erinevates kombinatsioonides avastama suundutakse. Ja pealegi, aasta 2020 on digikultuuri aasta, milleks MIMproject peab varakult sooja tegema hakkama.
T.J.: Lisaks on MIMprojectil pooleli mitmed koosolekud ja arutelud, et sukelduda sügavamalt akadeemilistesse sfääridesse ning nakatada niimoodi järjest uusi ja uusi agente, kes ühiskonnas meie signaale levitaksid. MIMstuudio oli sellisena vaid põgus hetk MIMprojecti teekonnal – MIMproject jätkab oma rullumist pidevalt kuju, koosseisu ja suunda muutes. MIMproject ei ole projekt, vaid maailmavaade.

Maikuu tuleb stuudios tihe. Kuigi kätt saab pulsil hoida Facebooki lehel „MIMstuudio”, siis ehk kergitate eesootava Soodoma ja Gomorra saladusloori.
H.H.: 5. mail vallutavad stuudio müraeksperimentalistid Carl Lindh ja Mattias Kristersson Malmöst. 12. mai õhtu spekter on väga lai – kohtab artiste Kanadast ja Skandinaaviast ning helimaastikke ambientʼist määratlematuseni. 18. ja 19. mail toimub MIMstuudio/MIMprojecti võtmete üleandmise tseremoonia, mille raames kuuleb helimuusikat ja muud peamiselt MIMprojecti liikmetelt. 25. mail saab stuudio kujuteldavate maastike kogemuse võrra rikkamaks, sest esinema tuleb Bilwa projektiga „Un/natural Fields” ning Mark Drifter näitab olukordi, kuidas luua vaenlaseid ja mõjutada võõraid. 5. juunil lõppeb MIMstuudio senine tegevus hüpnootiliste helimaastike ning kinematograafiliste tekstuuridega.

MIMstuudio lõpuspurdil hoia silma peal Facebookis ning edasistel tegemistel MIMprojecti kodulehel.

Urmas Lüüsi on nimetatud meedias ja erinevates väljaannetes sepaks, muusikuks, kuraatoriks, visuaalkunstnikuks, lavastajaks, etenduskunstnikuks, koreograafiks, kirjutajaks, õppejõuks, purkisittujaks, heliloojaks ja eksperimentaalarheoloogiks. Ise on ta nende definitsioonide suhtes skeptiline. Paremat aimu saab kodulehelt urmasluus.com või lihtsalt kõrtsis juttu alustades.