Miriko laulumaneeris leiab The Weekndit ja silmavaates tibake Post Malone’i.
★★★★☆
„A letter to us” on Lääne-Eesti kuti Mike-Richard Kochi ehk Miriko debüüt-EP, mille eesmärk on artisti enda sõnul laiendada eesti popmusa piire, ulatuda kaugemale. Samuti on see lahkuminekualbum, milles need va raskemat sorti tunded (aga ilusad ju ka) on esitatud kerges-konkreetses popmusa kuues, produtsentideks Sander Sadam ja Steven Ilves, kelle käekiri on tuttavlik, aga üsna värske.
„A letter to us” on nii libeda minekuga, et esmasel kuulamisel sõidab albumitäis lugusid minust kiirrongi kombel mööda. Alla poole tunniga on kõik öeldud ja lauldud. Ometi pole see selle pärast vähem deep. Formaat on formaat. Puhas popp. Samas juhtub albumil päris palju rütmide ja meeleolude vallas. Isegi kitarrisoolosid on kuulda (Carlos Ukareda abiga).
Spoiler alert: vabamat sisekaemusesse kutsuvat hingamist toob näiteks luuletus „kuidas sa ise end tunned”, mille kohati nukralt tõtlik helitaust juhatab sisse järgmise loo „kas leidnud end ma”. Pikad mahedad vokaalinoodid mõjuvad nagu soe hämar tuba, kui püüad magama jääda, aga sõnad ja mõtted ringlevad peas, need kõige õudsemad kas-küsimused ei lase magada.
„kord selline olengi” toob miskipärast mõttesse An-Marleni, kellega Sadam samuti koostööd on teinud. Sõnakasutus? Kõrgemad noodid? Ei saa näppu peale panna. Üldiselt on Miriko laulumaneeris pisut The Weekndit ja silmavaates tibake Post Malone’i.
Võib-olla mõjub värskendavalt ka albumi kakskeelsus. Ülima loomulikkusega lülitub Miriko inglise keelelt emakeelele. Kusagil midagi piinlikku ei ole. Kõik tuleb südamest ja nooruse siirusest.
Äkki on „sober” ja „shots of beluga tears” suurimad bängerid? Aga miks mitte ka „kas leidnud end ma”. Igal siinsel lool on oma iseloom ja otstarve, need on nagu sõrmed, mis on käe olulised osad. Piire nihutab ehk tibake ja märkamatult.
