Ohtude kiuste ei osutunud nädalavahetusel Tallinnas toimunud „psühhedeelikumide ja tead(v)use konverents” Psycherence 2018 ei liiga new-age’iks ega narkopropagandaks.

Konverents võtab hoogu. Fotod: Aleksander Kelpman

Täissaal. Esimene psühhedeeliateadusele pühendatud konverents Eestis võinuks minna kahte rada pidi. Kõik sai minna kas väga hästi või väga kehvasti, keskmist varianti polekski olnud. Aga täissaal. Ajaliselt langes üritus ideaalselt kokku psühhedeelikumide raviomaduste teadusliku uurimise lubamisega pärast aastakümnetepikkust keeldu. [1] Põhimõtteliselt on need molekulid olnud kättesaadavad tervele generatsioonile ning nii on kujunenud huvitav underground’i fenomen, mille raames annab ainete õigesti kasutamine (küll mitteametlikult) sääraseid tulemusi, mis inimesi ravivad või vähemalt lõbustavad – kuid ametlikul tasandil on need pikemat aega olnud väärtusetud ja mõistetamatud ning igaks juhuks keelatud.

Paari nädala jooksul enne üritust figureeris Alar Tamming korraldajana põhjalikult meedias, esmase eesmärgiga konverentsi promoda, kuid kaudselt ka hajutada nõukogude ajast jäänud tabusid tajumuutvatesse ainetesse.. Neid intervjuusid andis ta küll, kus sai – Telegramist Õhtuleheni –, ma ise ei jõudnud ega viitsinud peale paari esimest enam lugeda. Kuid need, kes pole psühhedeeliaga tuttavad, said nõnda sissevaate millessegi, mis seni ehk vaid popkultuurist või kõlakatest tuntud. Huvitaval kombel oli sotsiaalmeedias peamiseks nurisemisteemaks ürituse kõrge hind. Tähendab, et huvi oli. Mida see kõik tähendas ja mis toimus?

Konverentsi korraldaja - Alar Tamming.

Kirjeldamatu kirjeldamine

Esiteks näis Psycherence kokku toovat kaht tüüpi inimesi. Esimene koosnes etteaimatavalt nooremast põlvkonnast, kellest enamik olid ilmselt alla kolmekümneaastased ning elus psühhedeelikume kasvõi korragi kogenud. Need noored olid põnevil, aga mitte ilmselt huvist midagi väga uut teada saada. Olen kindel, et selle grupi huvilised kõik omaalgatuslikult teemat uurinud ja katsetanud. Nende põnevus paistis johtuvat asjaolust, et „nüüd saab avalikult rääkida sellest, millega me kogu aeg salaja tegelenud oleme”. Aga nad ei taha enam salaja tegeleda. Kogemused, mida psühhedeelikumid pakuvad, toimivad laial skaalal sellisel spirituaalsuse tasandil, mida pole üheski keeles võimalik väga täpselt avada. Need kogemused on kirjeldamatud ja vajavad tihti pikka settimisperioodi, kus inimene saab kogetut analüüsida ja lihtsalt tunnetada toda ebamaisust. Ja lõpuks ometi tuli meile külla neli esinejat, kes sellest soravalt ja huvitavalt kirjutanud. Viimaks sai avalikult rääkida ja rõõmustada. Kui väga diibiks minna, saab tõmmata paralleele varakristlusega, mille liikmeid status quo poolt taga kiusati, põranda alla suruti, aga mis lõpuks liikmete üha kasvava hulga tõttu tunnustatud religiooniks sai. Kord neid molekule kogenud, on väga kerge muutuda nende gospli levitajaks ja ega ma isegi sellest puhas pole.

See polnud reiv. See polnud läbu. See pidi välja nägema ametlik ja turvaline. See oli esimene kohting uue ja häbeliku neiuga, kellele sa ei saa kohe kõiki oma veidrusi näidata.

Teine grupp koosnes üldistades keskealistest ja isegi vanematest härradest ja prouadest, kel puudus neo-hipilik võnge, kuid ka neil olid ees naeratused ja tunda oli väga positiivset suhtumist. Kuna sõna võtsid oma ala autoriteedid (ja seda ametlikult), ei olnud üritusel ka nende jaoks küljes mingisugust sünget või kahtlast haisu. Vanem põlvkond on tihti erinevate fenomenide osas kahtleval või äraootaval seisukohal, kuni neile ütleb pintsakus doktor, et nüüd on okei ka nii või naa mõtelda. Siit leiab minu jaoks ka põhjenduse kõrgema piletihinna kohta, mis ühelt poolt oli selline ilmselt külaliste profiili tõttu, aga ka soovist hoida eemale kahtlasemat elementi.See polnud reiv. See polnud läbu. See pidi välja nägema ametlik ja turvaline. See oli esimene kohting uue ja häbeliku neiuga, kellele sa ei saa kohe kõiki oma veidrusi näidata. Pead olema vaoshoitud ja viisakas.

Konverents tõi kokku täismaja.

Issand, kuidas ma avatseremoonia ajal kartsin. Ära ole new age, ära palun ole new age. Sest see pidi olema teaduslik konverents. Kuid kuidas säärast avada? Paljude jaoks pole tegu ehk „päris” teadusega ja „päris” teaduskonverents poleks olnud pealtnäha nii huvitav, tõmmanud ligi akadeemiavälist kontingenti. Valgusšõu ja šamaanitrummiga naise laulu eesmärk oli luua set and setting, teatud teemakohane meeleolu. Sellest hoolimata kartsin terve avatseremoonia, et äkki läheb lõpuks ikka liiga hipiks kätte ära. Et minnakse kergema vastupanu teed.

Aga piletihinnad hoidsid sees need, kellele temaatika tundus huvitav ja/või kelle jaoks psühhedeelikumid on südameasjaks. Ja ei läinudki „narkofestivaliks”. Avaetteaste järel tuli lavale ameerikalikult šõumehelik õhtujuht, kes kohati meenutas oma maneeridelt ja kõneviisilt mõnd sektijuhti. Sel ajal tundsin end tõelise eestlasena, kes publikus väga vaikselt istub, kõva häälega esinejatele küsimusi esitada ei julge ning tähelepanu pelgab. Kuid tema töö oli meid käima tõmmata.

Ka taimedel on tunded

Luis Eduardo Luna, Dennis McKenna ning Jeremy Narby jagasid kõik ühist muret, milleks oli ökoloogilise kollapsi oht ning see, kuidas inimene oma kõrkuses planeeti hävitab. Psühhedeelikumidega seostus see nii, et inimene on loodusest ja seega ka reaalsusest niivõrd eemaldunud, et ta näeb kõike ressursina. Loodus on kasutamiseks kui elutu, tundetu asi, mille saab konverteerida turuväärtuseks. Ökoloogiline sõnum võttiski tegelikult enda alla valdava osa konverentsi sisust, seostudes põhiteemaga niivõrd, et viimaste teaduslike avastuste järel on võimalik möönda ka taimede teadvuse olemasolu: nad reageerivad enda ümbrusele, tajuvad ja teevad kogutud info põhjal neile parima sisuga otsuseid. Selles plaanis oleks huvitav vaadata, mis saab taimetoitlusest, kui selgub et ka taimedel on kodud, kogukonnad ja tunded.

Ettekanded oleksid võinud olla palju pöörasemad, kuid eesmärgiks oli ilmselt luua vaikne pinnas suuremale ehitustööle.

Üks väliskülalistest - Dennis McKenna.

McKenna ettekande kuulamisel oleks tulnud kasuks tegelikult elementaarne gümnaasiumitaseme keemiaharidus, kuigi ta püüdis selle kuulajate jaoks väga lihtsaks teha. Mees tõi välja planeedil leiduvate taimede psühhoaktiivseid liike ning selgitas, kuidas need seostuvad inimese serotoniiniretseptoritega. Susan Blackmore erines teistest enim tänu oma aktiivsemale esitlusviisile ja puhtalt teadvusele keskendudes: psühhedeelikumid mängisid selles tegelikult väikest osa. Nii et vähemasti konverentsi poole pealt sai küll ilmselt kõigile selgeks, et tegu pole tõesti „narkopropagandaga”, vaid teadvuse ja selle võimalike seisundite üle arutlemisega populaarteaduslikus võtmes – kohtasin vaheajal mitut inimest, kes ütlesid, et üritus oli „teistmoodi kui nad ette kujutasid”. Ainus, kes oma tegelikku trippi kirjeldas, oli Narby. Sarnaselt Lunale pooldas temagi ideed, et lääne ühiskond on oma must-valge, monoteistliku mõtlemisega eemaldunud loodusest ja pole suutnud olulisi aineid edukalt ühiskonda lülitada. Ning et maailmas on palju rohkem, kui meie mõtteviis näha suudab. Ühendades sedasi teadvuse mõistatuse, psühhoaktiivsed reaktsioonid ning taimedelt õppimise, kõnetas see kindlasti korraga nii noori kui vanu.

Eesti kontekstis on psühhedeelikumidel tohutu (ravi)potentsiaal ning looduslike psühhedeelikumide massteadvusesse toomine teeks ainult head. Samuti kõnetab see juba meie olemasolevat „metsarahva” mõttelaadi, kes on taimeravi ja loodusliku elamisviisi küsimuses tegelikult samal teel. Eestis ei näi ajalooliselt olevat levinud psühhedeelsete ainete tarbimine, kuigi näiteks teravpaljak vohab meiegi niitudel just selle loo kirjutamise hetkedel. Tamming tegi kavalalt, et mitte liiga suure pauguga alustada. Ettekanded oleksid võinud olla palju pöörasemad, kuid eesmärgiks oli ilmselt luua vaikne pinnas suuremale ehitustööle. Need muutused tulevad ja psühhedeelikumid on tulevik.

[1] https://www.theguardian.com/science/2018/sep/01/first-ever-trials-on-the-effects-of-microdosing-lsd-set-to-begin
[2] https://www.telegram.ee/vaimsus/psycherence-mitte-pelgalt-konverents-vaid-hedonistlik-psuhhedeelne-elamus
[3] https://www.ohtuleht.ee/896812/puuduta-mind-44-saade-alar-tamming-psuhhedeelikumidest-ja-teadvusest-millest-meil-pole-orna-aimugi