Terje Toomistu vestles psühhiaater Stanislav Grofiga sellest, milliseid muutuseid on ühiskonnas kaasa toonud LSD avastamine.

Stanislav Grof intervjuul Terje Toomistuga Mill Valleys San Francisco lähistel. Kaader videosalvestisest, operaator Tõnis Liivamägi

Tšehhi päritolu psühhiaatril Stanislav Grofil on üle 50 aasta kogemust mitte-tavapäraste teadvusseisundite raviva ja transformatiivse võime uuringutes. Ta on üks transpersonaalse psühholoogia valdkonna loojatest ja paljude raamatute autor, kelle nimi asetatakse kõrvuti psühhedeelikumide uurijate pioneeride Albert Hofmanni ja Aldous Huxleyga.

LSD ristiisaks tituleeritud Grofi paelub psühhedeelikumide terapeutiline potentsiaal, mis puhul ainete transformatiivseid omadusi rakendatakse hoolikalt ette valmistatud ja juhitud teraapia tingimustes. 1960ndate aastate lõpus toimunud psühhedeelikumidega seotud teadustöö globaalse keelustamise järgselt töötas ta oma abikaasa Christinaga välja tajumuutva hingamistöö, mille kaudu saavutatud meeleseisundeid nimetab ta holotroopseks ehk terviklikkuse suunas liikuvaks.

Pärast nelja dekaadi seisakut psühhedeelikumide teaduslike uuringute valdkonnas nimetatakse viimase kümne aasta arenguid lausa renessansiks. Muutunud oludes on tekkinud uus põlvkond teadlaseid, kes loodavad, et psühhedeelikumide potentsiaal ei varju ainete triviaalse populariseerimise taha. Tõusulaine märgiks nii teaduses kui eesti populaarkultuuris on ka 21. septembril toimuv Eesti esimene psühhedeelikumidele keskendunud konverents Psycherence, mis toob siia neli valdkonna tuntud kõneisikut. Sellega seonduvalt meenus sahtlipõhja jäänud intervjuu tänaseks 87–aastase Stanislav Grofiga, mis sai läbi viidud 2014. aastal, kui külastasin professorit tema püramiidikujulises majas San Francisco lähistel.

Mõeldes psühhedeelikumide uurimise valdkonna dünaamikale, ei saa mööda minna 1960ndate globaalsetest noorteliikumistest, mille taustal toimunud murrangulistele arengutele teaduses ja popkultuuris viidatakse sageli kui psühhedeelsele revolutsioonile. Kust tekkis äkiline kirg teadvuse muutunud seisundite vastu?

Esiteks olen ma tänulik võimaluse eest sinuga rääkida. Mulle näib, et teadvuseuuringud pakuvad Eestis palju huvi. Mitmed meie raamatud on seal välja antud ning meil on kirjastajaga hea side, nii et antud võimalus on tõeline nauding.

Rõõm on meiepoolne.

Parim viis aga sinu küsimusele vastata on ajaloo kaudu. LSD sünteesiti esmakordselt doktor Albert Hofmanni poolt 1938. aastal. Hofmann oli ekspert ergot-alkaloidide alal, mida kasutatakse näiteks migreeni ja peaaju arterite laienemise puhul. Ta võttis ergot-alkaloidide põhikomponendi lüsergiinhappe ning lisas sellele erinevaid derivaate, et luua vähemate kõrvalmõjudega efektiivne ravim. Ta saatis tulemuse farmakoloogile, kes vastas sõnumiga: „See ravim meid ei huvita, edasine uurimistöö on ebasoovitatav.”

Hofmann jätkas lüsergiinhappe derivaatidega katsetamist, aga ei saanud seda konkreetset tulemust enam peast. Talle tundus, et seal pidi olema midagi, mis tal kahe silma vahele jäi. Viie aastaga muutus see tunne nii tugevaks, et ta otsustas uuesti proovida. Sünteesi käigus juhtus aga see, et aine sattus kuidagi tema kehasse. Kõige tõenäolisemalt puudutas ta vahepeal oma silma ja kuna aine oli nii tugev, avaldas ka vähene kogus tajutavat mõju.

Mitu päeva hiljem korraldas ta eksperimendi, et aine psühhoaktiivseid omadusi katsetada. Konservatiivse inimesena manustas ta doosi, mida pidas mikroskoopiliseks. See oli 250 mikrogrammi – doos, mida hiljem kasutasime kõrge doosina, mis tähendanuks tundidepikkust ettevalmistust ning mille puhul jäävad üks mees ja üks naine tavaliselt kogu sessiooni vältel inimese juurde valvesse. Tema aga võttis selle täiesti suvaliselt sisse ning vähem kui tunni aja möödudes tekkis võimas reaktsioon.

Sellest on saanud tuntud lugu, kuidas ta sel päeval 250 mikrogrammi mõju all rattaga mööda Baseli tänavaid koju sõitis. Kuna parajasti toimus sõda, ei saanud autosid kasutada. Koju jõudes tundis ta end kohutavalt. Ta arvas, et hakkab surema ja tema naaber on nõid. Ta palus oma assistendil arsti kutsuda, kuid kui doktor kohale jõudis, ei olnud ta enam sugugi suremas. Ta oli taassündinud laps ja tundis end suurepäraselt.

Selgus, et kui LSD-d hästi kasutada, võivad tulemused olla kaugelt võimsamad kui see, mida on võimalik psühhoteraapias teha sõnadega – mis on pigem sümptomite allasurumine.

Hofmann teatas juhtunust oma ülemusele, kellega nad viisid läbi pilootuuringu ja avaldasid artikli, millest sai üleöö teaduslik sensatsioon – mitte aine psühhedeelse efekti, vaid selle tugevuse tõttu. Juba sel ajal oli meditsiinilistes ringkondades tuntud meskaliin – Mehhiko kaktusest peiootest saadav alkaloid. Seejärel saatis ta aine näidiseid erinevatele uurimiskeskustele, lootuses et sellest võiks olla kasu psühhiaatria ja psühholoogia valdkonnas. Peagi tõi see kaasa revolutsioonilisi avastusi mitmel pool – aju-uuringutes toimus näiteks neuroretseptorite ja neurotransmitterite avastamine. Kirjutati tuhandeid teaduslikke publikatsioone. Samuti toodi aine teraapia valdkonda. Selgus, et kui seda hästi kasutada, võivad tulemused olla kaugelt võimsamad kui see, mida on võimalik psühhoteraapias teha sõnadega – mis on pigem sümptomite allasurumine.

Los Angelese psühhoanalüütik dr Sidney Cohen kirjutas kord teadusartikli LSD ja meskaliini kõrvalmõjudest, mis põhines 24 000 sessioonil. Selgus, et keerukusi esines minimaalselt. LSD-st sai populaarne medikament USAs ja ka Tšehhoslovakkias. Kui ma Tšehhoslovakkiast lahkusin (1967. aastal USAsse – T.T.), jäi minust maha 40 uurimiskeskust, mis aktiivselt LSD-ga töötasid. Seejuures pidi ise enne ainega töötama asumist kogema vähemalt viit juhendatud sessiooni.

Kahjuks USAsse tulles olukord muutus. LSD oli jõudnud Timothy Leary, Richard Alperti ja Ralph Metzneri kätte, kes kaasasid oma uurimistöösse tudengeid. Selle tagajärjel lasti nad Harvardist lahti ja Learyst sai omamoodi prohvet. Ta kuulutas selle fantastiliseks aineks, mille mõjus laulavad triljonid keharakud ekstaasi ja vabastamise laulu! Seda, et on olemas ka bad trip ja mitte kõik ei satu LSDga taevasse, ta inimestele ei öelnud. LSD aga levis mööda ülikoolilinnakuid. Woodstockil jagati seda kahe käega. Juhtusid mõned õnnetused, kuigi väga vähe, arvestades seda, kuidas seda kasutati. Minul on selle aine mõju ees väga suur aukartus ja austus. Mõelda vaid, kuidas inimesed seda siis tarbisid: autoga sõites, avatud akna läheduses, mida ei tohiks millegi nii võimsaga töötades kindlasti teha.

Niisiis sattus kõik meediasse ja plahvatas. Sellele järgnesid väga repressiivsed administratiivsed, poliitilised ja juriidilised meetmed, mis mõjutasid oluliselt enam teadlaseid kui noori tänavatel. Noored võisid jätkuvalt LSD-d ja teisi psühhedeelikume kätte saada, kuid seaduskuulekad teadlased pidid oma uurimistöö pooleli jätma, mis peatas valdkonna arengu neljakümneks aastaks.

Niisiis LSD populariseerimine, mida Timothy Leary suuresti vedas – tema idee psühhedeelsest spirituaalsusest ja LSD-st kui selle sakramendist – viis paradoksaalselt psühhedeelikumidealase uurimistöö sulgemiseni?

See on mõnevõrra keerulisem. Samal ajal elanud hipide põlvkond hakkas psühhedeelikume kasutades rikkuma sotsiaalseid norme. Mehed kasvatasid pikad juuksed ja kandsid naljakaid riideid, värvisid oma autod kirjuks. Kusjuures see viimane polnud väga taibukas tegu, kuna iga politseinik teadis nüüd, et värvilisest autost võis leida kanepit. See oli ka põlvkond sõjavastaseid – Make love not war oli 1960ndate loosung. Sõjavastase protestiliikumistega said neist aga ühiskonna silmis pahandustetegijad.

Kui mina 1967. aastal Marylandi jõudsin, oli see viimane ametlikult LSD-d uuriv keskus. Enne seda oli neid umbes 70. LSD-ga kaasnesid lubavad ootused teadvuseuuringute jaoks, aga see pakkus huvi ka kunstnikele ja muusikutele. Kogu see põlvkond oli LSD-st suuresti mõjutatud. Seda kasutati müstilise kogemuse saamiseks, mis oli väga erinev kirikus kõneldatavatest dogmadest. See oli sügavalt tunnetatav ja kogemuslik spirituaalsus. LSD-d katsetati vangide peal… See kõik oli nii paljulubav!

Albert Hofmann rääkis LSD-st kui oma imelapsest. Pärast sellist pööret kirjutas ta raamatu LSD-st kui oma murelapsest. Õnneks oli tal võimalik oma elu jooksul näha situatsiooni muutust, kuidas murelapsest sai taas imelaps, enne kui ta 102–aastaselt suri.

Seda, et on olemas ka „bad trip” ja mitte kõik ei satu LSDga taevasse, Leary inimestele ei öelnud.

Miks muutus psühhedeelia hipiliikumises keskseks ideeks? Kuidas sai nii kiire psühhedeelikumide populariseerimine võimalik olla?

Sellel on üüratu potentsiaal raviks ja teraapiaks ning see võib ka avada inimese vaimsusele. Andrew Weil kirjutas oma raamatus „The Natural Mind”, et inimese vajadus transtsendentse kogemuse järgi on ilmelt kõige tugevam edasiviiv jõud inimpsüühikas – tugevam kui seks, mida arvas Freud. Isegi kui kasutada LSD-d viletsates tingimustes võib tajuda selle ravipotentsiaali. Seetõttu on inimestel selle asja vastu võimas tõmme.

Aga siin on veel midagi. Hollandi antropoloog Arnold van Gennep, kes on uurinud erinevaid põliskultuure, töötas välja üleminekuriituste termini. Gennep leidis, et praktiliselt kõikides põliskultuurides kasutatakse oluliste bioloogiliste või sotsiaalsete üleminekute puhul, nagu näiteks lapse sünd, murdeiga, vananemine, menopaus või surm, tugevaid rituaale. Midagi inimpsüühikas, ja eriti just murdeeas, vajab sellist riitusekogemust. See aitab vabaneda keerulisest sidemest oma emaga.

Psühhedeelilistel sessioonidel nagu ka holotroopilises hingamistöös (see on ilma narkootiliste vahenditeta meetod, mille me töötasime välja koos minu abikaasa Christinaga) on psühhospirituaalne kogemus surmast ja uuestisünnist küllaltki tavapärane. Traditsioonilistes üleminekuriitustes asetati noored keerulisse situatsiooni, näiteks saadeti nad hõimust eemale kõrbe, kasutati transsitekitavat muusikat, psühhoaktiivseid taimi jms. Seeläbi vabanetakse sünniga kaasnenud traumaatilisest kogemusest ja mälus kinnistunud seotusest oma emaga. Taassünnitakse täiskasvanuikka.

Lääne kultuuriruumis on aga üleminekuriitused ära kadunud. Teismelisi uurinud antropoloog Margaret Mead on täheldanud, et meil on noortega palju probleeme, sest siin pole tähenduslikke üleminekuriituseid. Kummalisel kombel on noortel sügav vajadus murrangulise sündmuse järgi, mis neid seesmiselt vabastaks. Kui neid ei pakuta kogukonnas, loovad nad need endale ise, aga sel juhul väga pöörasel moel.

Miks on psühhedeelne kogemus oluline?

Kui seda tehakse vastutustundlikult, võib inimene väga radikaalselt muutuda. Selle kaudu on võimalik ravida psühhosomaatilisi ja emotsionaalseid probleeme, aga selles protsessis leiab aset sügav seesmine transformatsioon, mis viib täiesti teistsuguse väärtussüsteemi kujunemiseni. Ateistil võib toimuda spirituaalne avanemine. Korraga pole enam müstiline maailmavaade nii võõras nagu tavaliselt industriaalühiskonnale omane.

Samuti kaoks ära vajadus õpetada inimestele ökoloogilist mõtlemisviisi, sest selles kogemuses avaldub sügav seotus looduse ja loomadega. Tekib arusaam, kui sügavalt me oleme osa loodusest ning kui jabur on see, kuidas me loodusega käitume – reostumine, metsaraie, õlilekked. Bioloogiliste olenditena pole midagi olulisemat kui puhas õhk, vesi ja maa, mis rikastaks meie hinge. Sellest perspektiivist vaadatuna kaotavad ka igasugused rahvuslikud, religioossed, militaarsed ja majanduslikud püüdlused oma prioriteedi, vähemalt pole nende funktsioon midagi rohkemat kui elu kaitsmine.

Arnold van Gennep leidis, et praktiliselt kõikides põliskultuurides kasutatakse oluliste bioloogiliste või sotsiaalsete üleminekute puhul, nagu näiteks lapse sünd, murdeiga, vananemine, menopaus või surm, tugevaid rituaale.

Teiseks võivad inimesed töötada oma vihaga ning tekib sügav ühendus teiste inimestega. Antropoloog Victor Turneri järgi tekib inimestes, kes jagavad ebatavapäraseid seisundeid, sügav kogukonnatunne. Modernsust puudutavas kirjanduses on kõige enam kasutatud sõnaks võõrandumine – me oleme võõrandunud oma kehadest, loodusest, vaimsusest. Psühhedeelne kogemus aga võimaldab luua sidet globaalse kogukonna tasandil, mille taustal taandub küsimus sellest, kas me oleme tšehhid, eestlased või ameeriklased. Selle asemel on ühine huvi hoida planeeti situatsioonis, mis toetaks elu.

Inimesed, kes on iseendaga teinud vaimset tööd, ei pea vägivalda aktsepteeritavaks vormiks maailma probleemide lahendamisel. Selliste tehnikate kasutamine on märk kriisist. Vägivaldsed strateegiad tekitavad tavaliselt rohkem probleeme kui nad lahendada suudavad. Albert Einstein isegi ütles, et probleemi ei saa lahendada sama mõtlemise kaudu, mis selle esialgu tekitas. Tuleb kasutada midagi radikaalselt erinevat.

Nii arvavad paljud, et ainus viis, kuidas päästa elu sellel planeedil, on piisavalt paljude inimeste seesmine psühhospirituaalne muundumine. Kui me teeksime selle muutuse läbi grupina, on tõenäosus ellujäämiseks oluliselt suurem.

Selle transformatsiooni läbi teinud teadvust oled nimetanud holotroopiliseks teadvuseks.

Jah. Olen uurinud mitte-tavapäraseid teadvuse seisundeid, kuid mitte kõiki. Mind huvitavad need seisundid, mis on ravivad, transformatiivsed, evolutsioonilised ja heuristilised kogemused. Neid uurides võime leida revolutsioonilist informatsiooni, mis muudavad teadvuse olemust puudutavaid paradigmasid.

Viimasel ajal toimunud märkimisväärsetest arengutest teaduslikus uurimistöös räägitakse koguni kui psühhedeelsest renessansist.

Praegu toimuvates arengutes on suur roll olnud Rick Doblinil, psühholoogil ja juristil, keda huvitasid psühhedeelikumid ja teadvuse uus paradigma. Tema missiooniks sai psühhedeelikumide legaliseerimine. Ta asutas organisatsiooni nimega MAPS (Multidistsiplinaarne Psühhedeelikumide Uuringute Assotsiatsioon) ning tegeles selle rahastamisega võrdlemisi oskuslikult. Tal olid kontaktid Silicon Valley põlvkonnaga, kes olid .com buumi taga. Enamik neist eksperimenteerisid ka LSD-ga. Steve Jobs näiteks on öelnud, et nendel inimestel tema meeskonnast, kes polnud LSD-d proovinud, oli keeruline tema mõtlemist jälgida. Sealt leidis Doblin inimesi, kes sponsoreerisid uurimistööd ning tänu tema missioonile ja pühendumisele on meil tänaseks 7-8 mainekat ülikooli, kes on tagasi pöördunud psühhedeelikumide uuringute juurde, nende hulgas Harvard, UCLA, John Hopkins, University of Arizona, UC San Francisco.

Samuti on tekkinud võimalused taaskäivitada MDMA ehk ecstasy uuringud. Hetkel näiteks käib töö väga huvitava sihtgrupiga: Vietnami, aga ka Iraagi sõjaveteranid, kelle seas on posttraumaatiline stressihäire tohutu probleem. Enesetapu sooritanute hulk Iraagis töötamise tagajärjel on ületanud numbri, kes päriselt lahingutes hukkusid. Rohkem Ameerika sõdureid Afganistanis tapavad iseennast kui tapab neid vaenlane. Niisiis on see kaalukas majanduslik ja poliitiline probleem, aga nüüd on meil mõned huvitavad uuringud, mis on näidanud selle keerulise patsientide rühma hulgas ka edu.

Modernsust puudutavas kirjanduses on kõige enam kasutatud sõnaks võõrandumine – me oleme võõrandunud oma kehadest, loodusest, vaimsusest.

Millised oleksid holotroopse seisundi poliitilised ja eetilised rakendamise võimalused?

Läänemaailmas on valdav strateegia, mis ei ole mitte kellelegi hea, individuaalselt ega kollektiivselt. See põhineb ideel, et meiega ei ole kõik hästi, meil on vaja tulevikus midagi saavutada ja püüdleme pidevalt ihaldatava situatsiooni poole: teenida raha või saada kuulsaks. Meil on sellised projektid. See aga tekitab maailmas palju õelust. Kuna meil on tung luua tulevikus midagi suurt, siis võitleme takistustega ja loome vaenlaseid. Niisiis osad võidavad, teised kaotavad.

Kui aga teha tööd oma sünni- ja teiste mitteteadvuses paiknevate traumadega, võivad väärtushierarhiad muutuda ja ühes sellega elu strateegia. Nii muutub elu rohkem nagu idamaade võitluskunstiks, kus sa näed, kuidas energiad liiguvad ja sellest lähtuvalt leiad oma koha. Seda saaks võrrelda surfamisega, kus laineharjal sõitmiseks tuleb energiaga kaasa minna. See on taoistlik strateegia. Inimesed, kes seda praktiseerivad, on täheldanud, et nad saavutavad väiksema vaevaga rohkem. Tekivad sünkroonsused, mis toovad väljastpoolt abi. Näiteks laekub raha just siis, kui seda vaja on, või leiad õigeid inimesi, kes osalevad sinu projektis. Kokkuvõttes pakub töö rahuldust iseendale, aga samas teenib ka teisi. Nii on meil olukord, kus kõik osapooled võidavad.

Tung holotroopse seisundi ja psühhedeelse kogemuse poole oli 1960ndate hipiliikumises tõepoolest erakordne. Seda saab öelda ka Nõukogude Liidus toimunud hipiliikumise kohta, kuigi näiteks LSD-d siin ei levinud.

Sellega seoses on mul üks huvitav kogemus. 1964. aastal osalesin teadlaste vahetusprogrammis ja sõitsin Tšehhoslovakkiast Venemaale. Ainuke koht, kus tehti midagi natukenegi lääne psühhoteraapiale sarnast, oli tol ajal Leningradis, kus peatusime kuu aega. Kuna tootsime oma uurimisgrupis LSD-d, otsustasime kingituseks kaasa viia 300 ampulli. Vene psühhiaatrid läksid väga elevile ning juhtus see, et tegime iga päev sessiooni. Mul toimus avalik loeng. Veel samal hommikul olin valvanud neuroloogia osakonna direktori sessiooni, kes seejärel nõudis minu õhtusel loengul tungivalt kirjeldada, mis temaga äsja juhtunud oli. Niisiis tekkis sensatsiooniline olukord.

Lahkudes jätsime ülejäänud ampullid neile. Mõni aasta hiljem USAs John Hopkinsi instituudis töötades tuli sinna üks valgevene teadlane, kes külastas seda Leningradi instituuti igal aastal. Nüüd laiutas ta käsi ja ei suutnud mõista, kuidas õhkkond Leningradi ülikoolis nii radikaalselt muutunud oli. Korraga olid noored huvitatud zen-budismist ja joogast ning lugesid Herman Hesset.

Enesetapu sooritanute hulk Iraagis töötamise tagajärjel on ületanud numbri, kes päriselt lahingutes hukkusid.

Kas see episood võis kaasa aidata ka nõukogude hipiliikumise tekkele?

Ma ei ole kunagi püüdnud järgida mõjutuste liikumisi ega ka uurinud seda, mida nad ülejäänud ampullidega tegid, kuigi tahaksin väga teada! Aga selle juures polnud midagi illegaalset. Kõik oli farmakoloogiliselt toodetud.

Aga õhkkond muutus radikaalselt.

Venemaal on selle vastu tohutu huvi. Venelaste psüühikas on tugev vaimsuse element, mida represseeriti seitsmekümne aasta jooksul brutaalselt. Religiooni peeti oopiumiks massidele, mis võtab inimestelt revolutsioonilisuse ära. Psühhiaatria politiseeriti. Kuna raamatuid ja ajakirju polnud saada, oli Venemaal tohutu teadmiste nälg. Selles vaakumis võeti ka transpersonaalset psühholoogiat vastu palju paremini kui Ameerikas.

Rääkides nõukogude ajast, siis oma raamatus mainite kommunismi psühholoogilist dünaamikat, mis seob inimese revolutsioonilise loomuse tema seesmise muutumisesooviga, kuid mõistagi kukkus see nõukogude kommunismi kontekstis läbi.

Kommunistliku idee revolutsioonilisuses oli midagi sarnast arhetüüpsele visioonile psühhospirituaalsest surmast ja uuestisünnist. See muutis ka kommunismi ahvatlevaks: me oleme rõhutud, peame rakendama väed, millele järgneb verine võitlus ja seejärel on kõik suurepärane, meid ootab utoopia. Kuna mitteteadvuses lasub teistsuguses vormis rõhumine, on see tung nii tugev, et see võib tõepoolest inimesi mobiliseerida. Revolutsioonid on võimsad oma lammutuslikus faasis, aga probleemid algavad siis, kui revolutsioon peaks lubatud utoopia kohale tooma. Nii juhtus ka Nõukogude Liiduga – toimusid muutused, kuid mitte need muutused, mida oli inimestele lubatud. Krishnamurti on öelnud, et ainus tõeline revolutsioon on see, mis toimub seesmiselt. Ei ole võimalik luua radikaalselt uut situatsiooni vanade inimestega, kui nad ei muutu seesmiselt.

Ning siin on ka koht, kus holotroopiline teadvus võiks mängu tulla?

See annab lootust, et on olemas mehhanismid, mis aitavad seesmisele muundumisele kaasa. Küsimus on ainult selles, kas seda on võimalik teha piisavalt suure hulga inimeste seas. Kas meil on selleks piisavalt aega? Kui ma kuulen Vaikses ookeanis hulpivast plastmassist saarest, hakkan selles kõhklema. Vanasti ujusime Prahas koguaeg jões, nüüd ei saa seda isegi mitte vaadata, sisse hüppamisest rääkimata.
On tõenäosus, et me ei tule sellega toime. Seisame huvitaval ristteel – me kas läbime sügava transformatsiooni, mis muudab meie väärtuseid ja elustrateegiaid või me ei tule sellest läbi. Ega me ei ole esimene tsivilisatsioon, kes lõpetab halvasti, aga eelmistel ei olnud ka nii võimsaid enesehävituslikke vahendeid. Terence McKenna on tabavalt öelnud, et napaka ahvi aeg on möödas. Ühel või teisel viisil, aga see aeg on ümber.