Sel nädalavahetusel, 9.–11. mail leiab Telliskivi Loomelinnakus neljandat korda aset kunstifestival Ma ei saa aru, mis võtab sel aastal fookusesse moekunsti. Külastajaid ootavad erinevad töötoad, tuurid, vestlusringid ja näitused, mis jäävad avatuks 18. augustini. Nende seas avatakse kaasaegsele moekunstile pühendatud näitus „Re_form_aktsioon”, kus saab näha noorema põlvkonna kunstnike ja moeloojate sissevaadet kiireloomulises muutuses moesüsteemi.
Näituse lähtepunktiks on rõivas kui tunnet või seisundit edasi andev kehakate, emotsioonide talletaja, narratiivide kandja ja ümberlükkaja. Teemast lähtuvalt tutvustame lähipäevil üritusel osalevaid kunstnikke ja neile olulisi rõivaesemeid. Otsa teeb lahti Lisette Sivard.
Teosed, mida festivalil näitan: „Kurvad maskotid katkistele inimestele” ja „MANIA GRANDIOSA. Tallinnast Pariisi”.
Vali oma garderoobist üks riideese või aksessuaar ning kirjelda, kuidas see sinuni jõudis: See on üks üsna klounilik pükskostüüm, mis ilmselt oligi algselt kostüümiks mõeldud. Värvitoonideks on sinine ja valge, mustriks triibud ja täpid. Materjal on kahjuks ilge, polüester. Ostsin pükskostüümi sellel aastal Brüsseli vanakraamiturult, sest mul on halb, aga siiski meeldiv harjumus soetada endale veidraid asju, mida üldiselt saab kanda pigem harva.
Miks see oluline on ja mis on selle eseme lugu: Mõtlesin pikalt, millise rõivaeseme valin. Oleksin võinud võtta oma musta dressipluusi, mis algselt ei kuulunud isegi mulle, aga on mind teeninud absoluutselt igal pool ja mitu head aastat. Või oleksin võinud valida mõne väga sentimentaalse rõivaeseme, mis kannab endas isiklikku kogemust ja kalleid mälestusi.
Valisin aga hoopis rõivaeseme, mida pole korralikult veel sisse kandnudki, kuid mille omamine loob minu jaoks võimalikkuse mingisuguseks mänguks ja siiraks rõõmuks. Hoiab ärkvel igatsust hetkede järele, kus on jaksu, tahtmist ning ruumi kanda napakaid riideid ja olla lihtsalt tore. Seega on sellest konkreetsest esemest olulisem, et selle, ja ka muude sarnaste rõivaste olemasolu minu kapis esindab midagi, mida ma rõivastes väga hindan. Seda väärtust on ilmselt kõige parem kirjeldada sõnaga vabadus.
Riietuses ehk keha katmises on minu jaoks oluline: Et oleks piisavalt palju mänguruumi. Mulle meeldib, kui jätkub eriilmelisi rõivaid, mis pakuvad mulle võimalust katta oma keha vastavalt tujule ja meelestatusele. Võin olla ühel päeval pealaest jalatallani mustas ja teisel päeval kanda riideid, mis on kõik eri toonides ja mustrites. Mu kallis sõber Karl Joonas just alles ütles mulle, et „appi, Lisette, ma ei saa üldse aru, mis su stiil on”. Mina ka ei saa ja see vist ongi mu jaoks oluline.
Riietuses ebaoluline: Mind üldiselt jätavad külmaks igasugu brändi- ja trendivärgid. Mitte et ma neist mõjutatud poleks, aga teadlikult ma silma peal ei hoia ja oluliseks ei pea. Mind kusjuures ka ei häiri, kui rõival on näiteks mõni nööp puudu, kuskil on väike auk või lahti tulnud õmblus. See pole nüüd küll sugugi eeskujulik, aga minu enda riiete puhul kipub tihti nii ka olema.
Guilty pleasure: Lip gloss ja ERRi järelvaatamine.
Moest pole kunagi väljas: Äärmiselt igav vastus, aga enesekindlus!
Erksaim kunstiline nauding viimase aasta jooksul: Oi, see on tore ja ehk pisut ootamatu. Käisin Londonis „Lõvikuninga” muusikali vaatamas. Ma nutsin põhimõtteliselt terve aja ning mulle läks kogu see sillerdav pillerkaar väga korda. Rets produktsioon, nii liigutav lugu ja imeilusad kostüümid. Minu sisemine laps oli igatahes päris pöördes.
Alt üles vaatan: Kõikidele oma lähedastele, kes julgevad täielikult pühenduda tegevustele, mis neile korda lähevad ja millesse nad endiselt usuvad. Ma olen nende suurim fänn.
Lõppsõna: Pidage vastu, varsti on suvi!
