17. juunil toimub Põhjala pruulikojas ja klubis HALL ERKI Moeshow, kus on võimalik näha neljateistkümne noore moekunstniku loomingut. Uurisime neist kolmelt, mis on olnud nende kollektsioonide tõukejõuks.

Kui kultuurisündmus toimub 34. korda, on see Eesti kontekstis vägagi ajalooline. ERKI Moeshow (nüüd juba lihtsalt „ERKI”) toimus esimest korda endise kunstiinstituudi eestvedamisel. Sellest on saanud alustavate moekunstnike jaoks oluline esimene etteaste oma loomingu tutvustamiseks.

Küsimus, kas konkurss peaks kandma „EKA” Moeshow nime, visatakse õhku mõneaastase intervalliga. Nime ei ole muudetud headel põhjustel: esiteks on ERKI Moeshow (nagu öeldud) oma järjepidevuses ajalooline, teiseks on konkursi enda ambitsioon areneda universaalses suunas. ERKI eesmärk on õnnestumas, kavandeid ei tule ainult EKA-st ja Pallasest, aga kaugemaltki (näiteks tunnustas žürii möödunud korral Riia Kunstiakadeemia tudengi tööd). 

Ei saa rääkida ERKI progressist tõele truuks jäämata: konkursi jätkuva põnevuse tagab sinna esitatud looming. Noored moekunstnikud on need, kes hoiavad ERKI relevantsena. Kuigi oma loometee alguses olevate disainerite tööd on otsingulised, on ehk kõige olulisem, et julgetakse olla julged. Mõnel juhul lausa riskitakse ja edastatakse oma kollektsiooniga krõbedam statement. Hea näide on kahe aasta tagune etteaste Andreas Kübaralt, kes ei esitanud konkursile moedisaini, vaid raamatu „Telk”. Ta ütles, et see on moekollektsioon, lihtsalt ilmub teksti kaudu. 

ERKI tänavused visioonid moes pärinevad neljateistkümnelt disainerilt, kes kõik teevad asju erinevalt, enda moodi. Et pakkuda mõningast sissevaadet, tutvustame lähemalt Karl Joonas Alamaa, Merily Mikiveri ja Kristiina Tali kollektsioone.

Karl Joonas Alamaa: Moekunstniku looming ei pea olema inimesel seljas, et seda tõlgendada

Karl Joonas Alamaa jaoks ei ole ERKI Moeshow’l osalemine esimene kord, noorel moekunstnikul õnnestus oma loomingut ka 2021. aastal moeasjatundlikule publikule esitada. Publikule sai juba siis selgeks: Alamaa otsib moekunstist midagi muud kui efektseid lõikeid ja muljet avaldavat tehnilist teostust, kuigi ka see pool on tema puhul tugev. Enne EKA moeosakonda astumist omandas Alamaa rätsepakutse, nii jagub tal ka tehnilist vilumust.

Mis jõudis noore moekunstniku 2021. aasta kollektsiooni puhul kõigile kohale, on tema eriline lähenemine. Alamaa jaoks ulatuvad moe hoovad sügavale. Tema nägemus on sotsiaalkriitiline, kohati kunstinäitusele omaselt teoreetiline, ja mis peamine – tema loomingul on selge ühiskondlik sõnum.

Kollektsioon „Six Boats of Unearthed Memories” („Kuus paaditäit välja kaevatud meenutusi”) on ühtlasi tema lõputöö projekt.

Sinu moekäsitlus on sotsiaalkriitiline, kohati lausa poliitiline. Miks sa selle tee valisid?

Mind on alati köitnud ühiskonna valupunkte puudutavad teemad ja apoliitilisusesse eriti ei usu. Moe meedium on nende käsitlemiseks asjakohane, mood on väga tundlik sellele, mis ühiskonnas toimub.

Sinu kollektsiooni kese paikneb põgenike paatides, see on sinu kollektsiooni inspiratsiooniallikas ja metafoor. Räägi sellest lähemalt.

Jah, paatidest sai kogu asi alguse, see on tõepoolest metafoor. Minu lähtekohaks oli leid, et mõned 1944. aastal Eestist Rootsi pagenud põgenike paatidest lagunevad unustatult Gotlandi saare rannas. See inspireeris mind, sest mälestused ja teemad, mis on seotud põgenikuks olemisega ja väga keeruliste oludega on jätkuvalt olulised. Need mädanevad paadid vihjavad ühelt poolt valupunktidele integratsioonis, aga laiemalt tuletavad need meelde murtud lubadusi ja ebaõnnestunud süsteeme – ühiskondlikku olukorda, mil abi selle vajajateni ei jõua.

Ütlesid, et näed moeloomingus võimalusi vajutada haavadele. See arusaam moest ei ole tavaline. Mõnes mõttes sa dekonstrueerid „moodi” ja näed seda laiema kunstivormina.

Ma mõtlen laiendatud moest. Rääkides oma loomefilosoofiast, siis mood algab inimestest, aga see ei tähenda tingimata, et peab ilmuma inimese keha küljes. Minu esitatud kollektsioon ei esinda klassikalist moodi, aga ma naudin seda, kui tekib kahtlus, kas see on mood. Leian, et moekunstniku looming ei pea olema inimesel seljas, et seda tõlgendada. 

Aga teen ka klassikalisi asju, mida on kõige parem modelli seljas näidata. Ready-to-wear rõivad on osa minu loomingust, see osa, mis ei tekita küsimust, kas see on ikka mood. Siiski on kehakatmine omamoodi performatiivne tegevus, ka argirõivad on teemade osas tundlikud. Pean moedisainerina oluliseks disainida sooneutraalselt. Leian, et seda on eriti tähtis Eestis teostada.

Kas sa oleksid vähegi huvitatud presidendi vastuvõtu kleitide disainimisest?

Ma ei välista, kleite on põnev disainida. Tegelen moega ja mood on võimalusterohke. Naudin ka klassikalist rätsepatööd.

ERKI Moeshow on valinud selleaastase programmi kontseptsiooniks avada „metaversumi” ja virtuaalreaalsuse võimalusi. Kuigi selle maailma utoopilisus ei ole meie ümber teostunud, siis mida sina moekunstnikuna sellest arvad?

See on huvitav teema, millele mul on raske vesteldes vastust anda. Tehisintellekti areng ja selle võimaluste avanemine moekunstis on selge. Kuigi mina ei ole virtuaalasjatundja, siis tean, et Eesti moedisaineritest uurib ja tegutseb selles valdkonnas näiteks Xenia Joost, kelle tegemisi on olnud huvitav jälgida. Kindlasti kuuleme sellest maailmast üha enam.

Kristiina Tali: Mind inspireerisid maausk, animism ja nende segunemine kristlusega

Esimese vaatamise hetkel tarretab Kristiina Tali kollektsioon soontes vere. Kuigi kõik on vägagi praegusaja moedisainile omases käsitluses, on selles ürgolemuslikku väge, kõik disainid on omajagu metsikud, ning seoseid on maausust kristliku kuulutuseni. 

Tali on teise kursuse moedisaini tudeng. Esitatud kollektsiooni peab ta oma senise loomingu kõige olulisemaks tööks, sest tunneb, et on saanud igale osale tervikust täie hingega pühenduda. Maailmade vaheline süntees on tema loomingu põhiprintsiip, ka pealkiri „Our Muddy Souls Will Long For the Glass Mountains” johtus sellest. Moekunstnik tahtis, et tekstiil kohtuks metalliga, moodne loomalikuga, maausk kristlusega. Selle kollektsiooni kontseptuaalne ülesehitus väljendub tervikus eksplitsiitsemalt kui arvatagi oskaks.  

Pean ütlema, et su kollektsioon on esmapilgul brutaalne, kunstilisest vaatepunktist on see mitmekihiline ja sisult tihe. Kuidas sa ise kunstnikuna oma stiili mõtestad?

Mul on alati olnud suur huvi kunsti vastu, juba lapsena. Kui mõtlen nende kunstnike peale, kes mulle väga meeldisid, meenub Salvador Dalí. Mind kiskusid tema sürreaalsed maailmad ja nende olemuslik kõditav osa. Moedisaineritest inspireeris mind Alexander McQueeni looming, ta on hästi tugeva visuaalse keelega. Eeskujud suunavad küll palju, kuid lõpuks tõlgendad siiski ise oma tundeid.

Tunned, et oled leidnud oma loomingulise käekirja?

See on praeguses hetkes kõige autentsem, jah. Minu varasemad kollektsioonid on olnud otsivad, pigem selle eesmärgiga, et ise õppida. Selle kollektsiooniga olen süvitsi tegelenud.

Kuidas ideed sinu peas selginevad?

Ideed sellest, mida täpselt teha, käivad pikalt peas ringi. Hakkavad hargnema ja mingi aja pärast põimuma. Aga esimene markeering on minu jaoks möödunud suve augustis toimunud etnokursuse laager, kui hakkasin lähemalt materjale uurima. Sisuline pool selgines järk-järgult, umbes poole aasta vältel.

Sinu kollektsiooni vorm ja sisu on tugevalt seotud – räägi, kuidas sa materjalide osas valikuid tegid. Tee ka juttu elemendist, millele oled ise tähelepanu juhtinud, nimelt „vaselistest” (eriliselt keritud metall-kaunistused).

Materjale valides lähtun sellest, et see oleks kooskõlas komplektide domineeriva motiiviga. Aga tahtsin ka, et eri natuuriga materjalid kohtuksid. Neid valikuid tehes inspireeris mind ühelt poolt maausk ja animism, nende kahe segunemine kristlusega, teisalt on mu käsitlus väga kaasaegne. 

Mul on kurrutatud villa, mis on liidetud sünteetikaga. Kollektsiooni animistlik sisu avaldub naha- ja karvaimitatsiooni kaudu. Minu kollektsiooni kuuluvad kindad, mis on oma vormilt kui küünised. Ja nende küüniste külge on kinnitatud ristid. Mõtestan küüniseid kehaliste võimuorganitena, ristid nende küljes sümboliseerivad kristluse sisenemist.

Kuna ka minu ema uurib etnoloogilist pärandit, siis saan kodus palju teada. Nii jõudsin ma vaselisteni, need on spiraalselt keritud metallist elemendid, mis on püsinud minu huviorbiidis mõnda aega, eriti mõte, kuidas neid kaasaja moodi tõlgendada. Ühtlasi oli väljakutse leida elemendile, mida on ennekõike kasutatud ehtekunstis, sobiv rakendus rõivaste juures. Aga mind köitis vaseliste puhul selle materjali enda olemus, metallist elemendid püsivad kõige kauem, on alles ka siis, kui muu on hävinud.

Tõlkes võiks sinu kollektsiooni pealkiri olla „meie mudased hinged igatsevad klaasmägesid”. Kuidas sa selleni jõudsid?

Minu konkreetne allikas oli raamat Eesti usunditest, kust leidsin kirjelduse ühest kombest, mis mind inspireeris. Nimelt pandi kunagi surnutele hauda kaasa äralõigatud küüniseid, mille peale oli tehtud rist. Arvati, et küünistega on elavate seast lahkunul parem ületada neid klaasmägesid, mis uuel teekonnal vastu tulevad, nii on helgema tasandini jõudmine kindlam. Ja see oli minu arvates väga ilus mõte.

Mis sa arvad, kui palju on Eesti pärimuskultuuris seda materjali, millega sa moekunstnikuna tahaksid tegeleda?

Seda on väga palju. Mind huvitab kõik metsaga seonduv, eriti selle ürgne pool. Aga väga oluline on ka hingelisuse teema.

Rääkides hingelisusest maailmatajus, siis kuidas seda mõista moodsal ajal?

See on keeruline, peaks mõtlema hinge ja vaimu eristusele. Aga minu jaoks, väga lihtsalt sõnastades, on hing kõige puhtam osa. See ei muutu ajas. 

Merily Mikiver: Mu elu keeruline aeg püsib loomingus 

Heites pilgu ERKI-le pääsenud disainerite nimekirjas nende koolile, loeme „EKA, EKA…” – ühe erandiga. Merily Mikiver on Pallase tekstiilikunsti osakonna viimase kursuse tudeng. Tema kollektsioon „Tender Conversations” koosneb viiest komplektist, ning nagu pealkirigi vihjab, olid seda tehes moekunstnikul mõtetes õrnad vestlused elust enesest.

Mikiver meenutab dialooge lähedasega, kes tahtis võtta endalt elu. See olukord oli emotsionaalselt raske ja keeruline ning haavas teda sügavalt, kuid ta ei kirjelda seda ainult raskuse läbi. Mikiver ütleb, et sealsamas, kui tema enda süda oli hell, tajus ta võimsalt inimese habrast poolt. Ta ei teadnud, mis sõnades end väljendada, kuid laskudes töötama tekstiilidega, tundis, et saab oma emotsioone näidata.

Su kontseptsioon on isiklik, valus, kuid kahtlemata teemal, millega paljud suhestuvad. Kas sinu mõte oli ennekõike väljendada isiklikku läbielamist või edastada sõnum?

Mõelda vaimsest tervisest on selgelt kõigi jaoks oluline. Muidugi tahan, et ühiskond oleks valmis rääkima neil keerulistel teemadel, oleks avatud, mitte stigmast kantud. Aga see kollektsioon on tõepoolest sündinud minu enda läbielamisest, sellest, kui pidin lähedase inimesega raskeid vestluseid pidama. Kõige rohkem mõjutasid mu loomingut need vestlused ise. Minu tööprotsess sisaldab palju iseendaga olemist – kudumine on hästi teraapiline tegevus –, mis tähendab, et paljud emotsioonid jäävad loomingusse. See keeruline aeg on loomingus alles.

Sa väljendad oma loominguga haprust, ütled, et oleme inimestena hellad. Moekunsti vahendid on materjalid, lõiked, kuidas sa selles kontekstis valikuid tegid?  

See osa protsessist on mulle väga oluline, sest minu valdkond on tekstiilikunst. Kollektsioone tehes mõtlen esimesena tekstiilile, see protsess tõmbab mind käima. Eriti meeldib mulle kudumise flow, just viimased kaks aastat on see olnud tugevalt minu teema. Koon küll masinal, päris käsitsi ei tee. Aga olen näiteks lisanud sellesse kollektsiooni kuuluvatele rõivastele narmad, mis on spetsiaalselt tervikule mõeldes tehtud valik.

Ütlesid, et tekstiilikunsti valdkond on sinu teema. Aga kui enesekindlalt sa ennast meie laiemal moeväljal noore pallaslasena tunned? 

Ma ei tunne end kui kala vees, vähemasti mitte veel. Seega mitte enesekindlalt, aga üha enesekindlamalt. Proovin mõista, mis Eesti moeväljal toimub. Ja kuigi tunnen end tekstiiliga tegeledes hästi ja kindlalt, siis tänasel päeval pakub mulle rohkem huvi moekunsti maailm. 

Rääkides tänasest päevast: mida sa arvad ülimoodsatest arengutest, pidades silmas virtuaalreaalsuse üha avaramaks muutuvaid võimalusi? See teema on diskussioonides moe tulevikust leidnud oma koha.

On tõesti, ma näen seda, et digitaalne moedisain kogub üha enam tuntust. See väljendub näiteks nii, et inimesed ei osta füüsilist kleiti, vaid panevad selle selga oma digitaalsele kehale. Kuigi ma ise selle suuna loomingust palju ei tea, siis leian, et eri võimalused lisavad iseenesest vabadust. Kui moekunstile on avaneb uus maailm, on see ühtlasi kunstnike jaoks võimalus end teisiti väljendada. See on hea.

Teised ERKI-l osalevad disainerid on Lisette Sivard, Joanne-Heleene Sõrmus, Maria Roosiaas, Jaagup Kaiv, Ron Verlin, Susanna Belinda Kõgel, Hanna Tiina Pekk, Karl-Christoph Rebane, Romet Kaljo, Siim Oja ja Kärolin Raadik.

ERKI Moeshow toimub 17. juunil Noblessneri sadamas. Show algab Põhjala tehases ja ürituse teiseks (performatiivseks) osaks liigutakse kõrval asuvasse klubisse HALL. Õhtu hilises järgus saab moe juurest helikunsti maailma siseneda – HALLis toimuval järelpeol esinevad Berliini techno-DJ Ancient Methods ja kohalikud DJd Dirt Vessel, 4-got-10 ning Mihkel Maripuu b2b Artur Lääts.