Üliviljakas muusik, kes on lasknud sel aastal nii enda nime alt kui ka eri kollektiivide koosseisus välja viis täispikka albumit, ei salga, et tema jaoks tähendab looming samal ajal nii kaost kui ka meelerahu. Ning higi ja pisaraid oskab ta hinnata – kuidas muidu inimese ja autorina areneda.

Fotod: Ken Mürk
Fotod: Ken Mürk

Misha Panfilovi pidevalt ilmuvad uued heliteosed ei üllata kohalikke ja piiritaguseid melomaane oma headuses enam ammu. Album albumi järel on Panfilov tõestanud end multiinstrumentalisti, helilooja ja produtsendina. Ta on suutnud luua oma helimaailma, mis on ühtaegu värske ja nostalgiline. Tema avangardistlikest eksperimentidest puudub üleolek või liialdane püüdlikkus. Viimastel aastatel on härra leidnud muusikalise hingesuguluse näiteks tunnustatud USA muusiku Shawn Lee ning Detroiti iseseisva plaadifirma Funk Night Records vedajatega, kes suudavad Panfilovi metsiku loometempoga sammu pidada ning avaldavad kuulajate rõõmuks järjest uusi palasid. Kõige värskem koostöö viis Panfilovi aga hoopis filmimuusika radadele linateosele „Rain” heliriba looma. Jutuajamiseks kohtume Panfiloviga Terminali plaadipoes – see on sobiv olustik keskusteluks mehega, kes tundub muusikat hingavat ning igas mõttes sellest elavat.

Muusika pole olnud alati sinu ainus loominguline väljund. Sulle on pakkunud pinget ka kunsti teised valdkonnad. Mis sind ikkagi muusika juurde viis?

Tõepoolest algas kõik hoopis maalimisest. See meeldis mulle tohutult ning käisin lapsena mõned aastad ka kunstistuudios. Kindlasti suunas mind selles mingil määral minu kunstnikust ema. Huvi muusika vastu sai alguse väga lihtsatel ja primitiivsetel põhjustel. Nagu paljudel teistelgi teismelistel tüüpidel, tekkis soov muusikat teha, sest see tundus äge. Õppisin selgeks mõned akordid ja tundsin end mängides hästi. Tüdrukute tähelepanu oli ka tore. Olin siiski muusikast väga sisse võetud ning aja möödudes hakkasin sellesse aina tõsisemalt suhtuma.

Sinu muusikaline haridus on iseseisvalt omandatud ning peamiselt oled õppinud mängima tohutul hulgal muusikat kuulates. Mis olid sinu esialgsed mõjutused, mis sind muusikuna vormisid?

See on raske küsimus, millele on peaaegu võimatu vastata. Neid on lihtsalt nii palju. Alustades näiteks, usu või ära usu, Spice Girlsist (naerab). Olin nendest teismelisena üsna suures vaimustuses. Sellel polnud muusikaga suurt seost, kuid mind kõnetas nende eetos. Isegi nüüd, kui kuskil mõnd nende lugu kuulma juhtun, tekitab see positiivseid assotsiatsioone ja sooja nostalgiat. Kui aga tõsisematest mõjutajatest rääkida, on oma jälje jätnud kindlasti 60ndate helid, eriti biitlid, kes olid minu jaoks pöördelise mõjuga, ning minu isa, kes seda muusikat mängis. Ta alustas keskkoolis trumme mängides ning asutas 60ndate lõpus Haapsalus oma esimese bändi. Kui elad koos inimesega, kelle elu on seotud muusikaga, ei jää külge ainult helid, mida mängitakse, vaid ka innukus ja kirg selle vastu, seega sai minu „muusikatõbi” alguse isast. Ta on märkinud, et tal oli rõõm näha minu liikumist Spice Girlsi juurest Miles Daviseni.

Mainisid Siim Nestorile mõne aasta taguses intervjuus, et sinu pillimänguõpinguid tiivustas huvi avastada ja mõista, kuidas erinevad helid tekivad. Mis on sinu lemmikhelid praegu?

Armastan endiselt igasuguseid erinevaid helisid ja ka looduse hääled võivad lõputult inspireerida. Viimasel ajal meeldib mulle väga lap-steel-kitarr ehk süles mängitav kitarr, mis loob lainetavaid hawaiilikke kõlasid. Minu hinnangul on see üks parimaid instrumente, mis on kunagi loodud… Peale vibrafoni loomulikult (naerab).

Sinu muusika on eksperimentaalne – iga uue väljalaske helipildis on midagi uut ja varasemast erinevat, kuid samas on alati siiski tajutav sulle omane läbiv joon. Mis on sinu loomingut tervikuna iseloomustav visioon?

Endal on raske seda kirjeldada, pigem lasen seda teha kuulajatel. Olen seda ka enne kuulnud, et minu loomingus on ühel ajal uut ja läbivat, kuid see jätkuv joon pole otseselt taotluslik, vaid miski, mis tekib väga orgaaniliselt. Võib-olla sarnaneb see pisut maalikunstnikega, kellel on alati oma käekiri, mis on tajutav vaatamata sellele, kas tegeletakse parasjagu kubismi, minimalismi või mõne muu suunaga.

Mis eesmärkidel sa muusikat lood?

Minu jaoks on peamine oma ideed ellu viia. Kui mul tuleb pähe mõne kompositsiooni või albumi kontseptsioon, ei taha ma midagi enamat kui seda saavutada. See on parim tunne, kui oled raja või albumi valmis saanud. Sellest satub justkui sõltuvusse. Mõnikord, kui projektide vahele jääb liiga palju ruumi ja aega, tekib teatud allatulemine, aga ma proovin seda vältida ja loomingu kaudu pidevalt n-ö kõrgendatud olekus olla (naerab). See on ilmselt ka üks põhjus, miks ma nii palju muusikat teen ja välja annan.

Iga uus helikandja on ka justkui osa minu enda eluloost. Iga album on lugu minust ja minu arengust muusiku ja inimesena ning kuigi peidan end loomingus erinevate n-ö maskide taha, peegeldab minu muusika lõpuks siiski mind ennast.

Kunstnikul on tihti soov saavutada oma töö kaudu teatud surematus. Kui oluline see sinu jaoks on?

Ma proovin sellele mitte mõelda ning viibida muusikat tehes hetkes. Viimaste aastate jooksul olen õppinud nägema ja järgima kindlat visiooni sellest, milline peab olema parasjagu tegemisel oleva muusika lõplik vorm ja tulem. Visiooni leidmine ja selle poole liikumine on mind muusiku ja produtsendina palju aidanud. Varem oli minu üks põhiline probleem see, et jätsin asju pooleli. Alustasin mitmete maalimise või muusikaga seotud projektidega, kuid väsisin poolel teel ära ning tahtsin millelegi muule keskenduda. Proovin taolist tähelepanu killustatust nüüd vältida ning iga uue loo juures kohalolemine ning eesmärgi poole liikumine aitavad mul seda teha.

Ütlesid just, et oled pigem hetkes elav inimene, aga muusikuna liigud mõnes mõttes siiski minevikus. Ühed märksõnad sinu muusika puhul on tolmune ja krabisev helikeel ning nostalgia. Kasutad tihti ka instrumente ja aparatuuri minevikust. Mis sind sinna tõmbab?

Ma ise seda päris nii ei näe. Minu jaoks on see, mida loon, tänapäeva, mitte mineviku muusika. Rääkisin just hiljuti kellegagi sellest, kuidas viimased kümme aastat on olnud muusika jaoks parim aeg, parem kui ükskõik milline kuldajastu, sest ligipääs erinevatele mõjutustele on nii hea. Inimesed leiavad minevikust midagi, millest luuakse oma tõlgendus ja see on midagi hoopis uut. Mingil määral muutub minevik seeläbi olevikuks. Ma ei proovi möödunut taasluua, vaid lihtsalt sünteesida seda, mis mulle meeldib. Vaatan minevikku tagasi, sest seal on lihtsalt nii palju fantastilist pärandit, mida avastada ning millest midagi uut luua. Viimase kahekümne aasta peavoolu muusika ei paku minu jaoks isiklikult piisavalt variatsioone ega erguta kujutlusvõimet. Liialt palju analüüsitakse ja prognoositakse, mida mõni sihtrühm võiks tahta, ning selle valemi järgi siis ka toodetakse. See ei jäta ruumi spontaansusele ja siirusele, mis on minu jaoks olulised.

Enda loomingule sa millegipärast ei taha eriti tagasi vaadata. Mainisid ühes paari aasta taguses intervjuus, et oma diskograafiast suudad sa ise uuesti kuulata vaid väljalaset „Kallaste elektrooniline muusika” ja ülejäänute puhul on see võimatu. Miks see nii on või oli? Kas see on muutunud?

Jah, see on ajaga pisut muutunud küll. Suudan nüüd ka enda varasemaid asju kuulata, sest need kõlavad taas värskelt. Põhjus, miks mul on oma loomingu uuesti külastamiseks aega vaja, seisneb selles, et olen muusika loomisel justkui diktaator (naerab). Proovin loomise ja salvestamise protsessi kõiki etappe kontrollida ning iga projekti lõpuks olen üle küllastunud ja kurnatud ega suuda seda mõneks ajaks kätte võtta. Uue väljalaske puhul kuulan selle vinüülil korra läbi, asetan siis kõrvale ning liigun edasi. Aja möödudes võin mõne plaadi juurde tagasi tulla ja isegi üllatada end nende veidrate ideedega, mis mul tollal olid ning mille peale enam ei tuleks.

Tavaliselt ei möödu eriti kaua, kui märkan, et oled taas midagi uut meisterdanud ja välja andnud. Olgu selleks miski näiteks nime Dead End Boogie, Penza Penza, Hanz Mambo & His Cigarettes või Misha Panfilov Sound Combo alt. Kui sa parasjagu ise oma mitmete projektide alt midagi uut ei reliisi, oled kambas produtsendina. Oled siiski öelnud, et mulje sinust kui töönarkomaanist on pigem müüt. Mis sinu ellu muusika kõrvale veel mahub?

Lihtsalt olemine ja laisklemine. Mulle meeldib argipäevast inspiratsiooni koguda ning tavalised asjad, nagu pere ja lähedaste ning ka uute inimestega ajaveetmine, on olulised ja innustavad. Ka rändamine on tähtis. Sel aastal sattusin spontaanselt Norrat külastama. Võtsime auto, sõitsime põhja poole ning jõudsime lõpuks Norrasse. Kogesin seal kummalist kokkusattumust. Sealsed maastikud peegeldasid täpselt minu reisile eelnenud plaadi „Days As Echoes” kaanekujundust ja see oli nii veider tunne. Ma pole ebausklik inimene, kuid selliste seoste tajumisel leian vahel endast vaimse ja justkui paganliku poole.

Sinu muusika, eriti MPSC helid ja septembris ilmunud „Raini” soundtrack, on justkui loodud nii muusikasse endasse kui ka ümbritsevasse süvenemiseks ning jälgimiseks ja rahunemiseks. Need tegevused on tänapäeva tempos pigem luksus. Ka sinu tempo muusikategemisel on hoogne. Kui palju jääb selle kõrvalt aega hingerahu leidmiseks ja hoidmiseks? Kui oluline see sulle on?

See on kindlasti oluline ning ma pole veel tajunud, et selle aja leidmine oleks raske. Loodan, et see on ka tulevikus nii. Tean, et näib, justkui teeksin väga palju, ning tegelikult ju teengi, kuid samas mulle tundub, et taoline loominguline tempo on muusiku jaoks tavaline. Rääkisime sellest kunagi Vaiko Eplikuga ning arutasime, et kui oled loovisikust muusik, pead vähemalt kord aastas midagi välja andma, sest aja möödudes inimene muutub. Loovisikuna on mulle oluline enda arengut inimese ja muusikuna tabada ning sellest märgid maha jätta. Looming toob mulle nii kaost kui ka meelerahu. Kunagi ei tea ette, kuidas protsess kulgema hakkab – vahel liigub kõik sujuvalt, kuid vahel nõuab tulemus pingutust ja rabelemist, mis on ka väga normaalne. Kõik ei saagi lihtsalt tulla, või isegi kui saab, siis ma ei tea, kui huvitav ja arendav see minu jaoks oleks. Õppimine on üks loomise olulisimaid elemente ning naudin uute helide tekitamise avastamist väga.

Kuigi sinu muusikas on tabatud ka varem filmimuusika elemente, oli „Rain” sinu jaoks esimene filmile heliriba kirjutamise kogemus. Kuidas see pakkumine sinuni jõudis ja kuidas sa uuele formaadile lähenesid?

Režissöör Janno Jürgensiga viis mind kokku minu hea sõber Ahto Külvet, kes peab Tartus Psühhoteegi plaadipoodi. Kohtusime Ahtoga ning ta mainis, et teab üht režissööri, kes on oma peagi ilmuva filmi jaoks helilooja otsinguil. Film oli produktsiooni viimastes etappides ning ma ei saa kindlalt öelda, kas asjad olid päris nii, kuid jutud käisid, et soundtrack oli filmi jaoks tegelikult juba planeeritud. Nad soovisid kasutada juba olemasolevat muusikat 60ndatest ja 70ndatest, kuid polnud arvestanud tohutute litsentsitasudega, mis sellega kaasnenud oleksid. Mingil hetkel otsustati, et parem oleks leida keegi, kes ise heliriba kirjutab. Ahto teadis, et suudaksin luua taolise heliolustiku, nagu filmi jaoks sooviti, ning viis meid kokku. Saatsin Jannole mõned palad, kuid ta polnud esialgu erilises vaimustuses. Lõpuks jõudsin temani pungiliku atmosfääriga rajaga „Rain (Full Stop)”. Ta selgitas, et soovib väljendada kõnealuses stseenis agressiooni, mida motiveerib hirm ehk justkui mentaliteet „parim kaitse on rünnak”, ning palus, et looksin vastava helifooni. Läksin stuudiosse, rahmeldasin eri instrumentidega, isegi laulsin üle mitme aasta ning sessiooni lõpuks olin higist märg. See oli meeletu kogemus! Kui salvestuse Jannole toimetasin ning ta seda kuulas, oli see täpselt see, mida ta tahtis, ning sellest peale olime samal lainel. Üldiselt polnud heliriba tegemine minu jaoks võõras, sest filmimuusika on mind palju mõjutanud ning, nagu sa ka ise ütlesid, seda peegeldub ka minu varasemast loomingust.

Mida sa sellest kogemusest muusikuna kaasa võtsid? Kas sooviksid seda veel teha?

See oli minu jaoks esimene kord teha koostööd kellegagi, kes teostab projekti suurt visiooni visuaalselt samal ajal, kui mina teen seda muusika kaudu, olles väike osa suurest tervikust. Taolised kogemused on mulle olulised, sest võin muusikat luues vahel liialt egotsentriline olla. Tajusin, et mulle meeldib ka see, kui on keegi teine, kes suunda näitab. See oli väga meeldiv kogemus ning kindlasti jätkan selle formaadiga tulevikus. Mõned pakkumised on ka juba õhus ning hiljuti võttis minuga ühendust HBO, et kasutada ühes oma sarjas juppi albumilt „Heli maagia”.

Milline muusika sinu elu heliribal joosta võiks?

Mõnes mõttes elangi heliriba sees ning see on väga rikkalik. Kõik helid mu ümber, ka muusika, mida ise loon, on osa sellest. Ka vaikus on mulle oluline ja hindan seda väga.

Sinu eelmisel aastal välja antud, mitmetes aasta albumi edetabelites figureerinud ning, nagu tuleb välja, ka välismaistele agentidele kõrva jäänud albumi pealkiri oli „Heli maagia”. Milles seisneb heli maagia sinu jaoks?

Seda on jube keeruline kirjeldada, sest see maagia on nii tunnetuslik. See on justkui tabamatu hetk, kus toimub klõpsatus, tekib ühendus ning tunned end kindlalt, et said otsitule pihta. Vahel võib selle klõpsu tekkimine võtta aega nädalaid ning see võib toimuda keset ööd, kui magad. See lihtsalt juhtub. Usun, et iga loovisik tajub omal moel selle hetke ära.

Kuulajana imponeerivad mulle üldiselt privaatsed kuulamised, seega oleks minu jaoks ideaalne kuulata mõnd head kollektiivi näiteks kellegi korteris või mõnele peole järgneval öisel musitseerimisel. Nendes olemistes on alati rohkem vabadust. Ka MIMstuudio live’id meeldisid väga. Mis mulle kuulajana eriti ei istu, on staadionikontserdid, kuid ise olen kogenud suure publiku, mitte küll päris staadionitäie, ees mängides erilist eufooriat, kui ei näe publikus inimesi, vaid pigem võimsat energiat. Sellest kandub lavale teatud minnalaskmist ja positiivset hullumeelsust.

Mis suunad on sinu muusikas veel avastamata ning millistele heliekspeditsioonidele sa veel kindlasti rändama soovid minna?

Žanriliselt olen viimasel ajal vaimustunud kantrist. Pean silmas kantri alternatiivset suunda, mida kutsutakse ka psühhedeelseks kantriks, kosmiliseks folgiks või kosmiliseks ameerika muusikaks (psychedelic country, cosmic folk, cosmic American music – J.M.M.). Kes pole sellega tuttav, võiks kuulata näiteks järgmisi uue kooli kosmokantri artiste: James Matthew VII, Tim Hill, Mapache, North Americans, Rose City Band ja Jeffrey Silverstein. See on üsna veider ja värske ning ma ei taju selles klišeesid, vaid hoopis teatud orgaanilisust, mis paneb tahtma seda aina rohkem avastada ja kuulata. Järgmine Misha Panfilov Sound Combo väljalase on ilmselt paljuski sellest inspireeritud. Lisaks minu muusikat läbivale kõlale, millest enne rääkisime, saab seal olema palju akustilisi helisid, suupilli ja lap-steel-kitarri. Ka järgmisel Centre El Muusa albumil on lisaks krautrock’i rajal jätkamisele kuulda kantri mõjutusi. See on nii värske ja elevust tekitav ning ma poleks kunagi arvanud, et kantri võiks olla minu jaoks nii inspireeriv.

Suuremas pildis on mul olnud mõnda aega ka plaan rajada oma leibel ning oleksin selle juba ette võtnud, kui COVID-19 kriis poleks peale tulnud. Praegu tajun, et järgmine aasta on selle jaoks küpsem aeg. Tahaksin ise produtseerida ja välja anda nii enda kui ka teiste artistide muusikat, mis mulle istub. Selle ettevõtmise juures on kõige keerulisem leida heliline suund, millele keskenduda. Paratamatult eeldab plaadifirma loomine ka mingite raamide tekitamist, mille kaudu inimesed oskaksid leibelit teatud muusikaga seostada. Ma pole veel žanrilisi piire kehtestanud, kuid leibelilt võiks oodata iselaadi eksperimentaalset ja ekstsentrilist, sooja ja tahumatut mid-fi-saundi.

Tutvu Misha loominguga lähemalt tema Bandcampis.

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad.