Rõsked ilmad ja pimedad ööd on inimesed kinodesse lohutust otsima pagendanud ja sel aastal 19. korda toimuv PÖFF on täies hoos. Valisime Müürilehe poolt välja kümme filmi, mis muidu ülejäänud sadade linateoste vahel hekseldades kahe silma vahele võivad jääda, ent on meie meelest vaatamist väärt. Siit tuleb PÖFFi programmi nišiversioon à la Müürileht!

„Uhiuus Testament”. Pressifoto

Jumala film

„Uhiuus Testament” (Belgia, Luksemburg, Prantsusmaa, 2015, rež Jaco Van Dormael)

Piibel pole midagi keerulist ja kauget, kui mängu tulevad naksakas tüdruk, tema kärkiv Jumalast isa, tikkimist ja pesapalli fännav ema ning surnud vend, kes muideks on Kristus isiklikult. Jaco Van Dormael’i hoogsa narratiiviga film jahmatab musta huumori ja absurdiga, mis naerutavad saali kuni lõputiitriteni. Selgelt üle võlli keeratud lugu katab samal ajal emotsioonispektri mõlemad otsad, andes komöödiale oluliselt sügavust ja teravaid nurki. Põhiolemuselt siiski inimeksistentsile keskenduv linateos esitab vaatajale väga „lihtsad” küsimused: Kes me oleme? Kaua me siin oleme? Milleks me siin oleme? Aga kui meil on aega veel 87 päeva, 4 tundi ja 32 minutit, kes me siis oleme? Eriliseks boonuseks on tõeline girl power jumala tütre Pili Groyne’i näol. Tõeline vitamiinilaks novembri udustesse päevadesse.

Ootamatult poliitiliseks muutunud film

„Armastuse org” (Prantsusmaa, Belgia, 2015, rež Guillaume Nicloux)

Film toob kinolinal taaskord kokku kaks hinnatud prantsuse näitlejat, Gérard Depardieu ja Isabelle Hupperti, kes mängivad endiseid abikaasasid, kes ekslevad enesetapu sooritanud ühise poja juhtnööre järgides koos California kõrbes. Film on esialgu küllaltki meditatiivne, sest lähedase inimese kaotusest rääkimine ei saagi teistsugune olla, ent kujuneb üha helgemaks ning saalist lahkudes on palju kergem tunne, kui sinna astudes. Eelmisel nädalal toimunud Pariisi terrorirünnaku valguses omandab film erilisema tähendusvälja, kui algselt planeeritud ja pakub maailma raputanud sündmuste vastu lohutust. Film mõjub vaat et dokumentaalsena, tegelased kannavad oma pärisnimesid, kehastavad ka ekraanil keskealisi näitlejaid ja jõuavad meieni väga loomulikuna. Publikuni jõuab kõrbekuumusest higine ja hallutsiongeenne kogemus, mis on ühtaegu intrigeeriv ja ebamaine.

Üleskasvamise film

„Vannutatud neitsi” (Itaalia, Šveits, Saksamaa, Albaania, Kosovo, Prantsusmaa, 2015, rež Laura Bispuri)

Laura Bispuri esimene täispikk film juhatab vaataja Albaania rituaalsetesse kogukonnatraditsioonidesse, mis on Eesti vaatajale tõenäoliselt võõrad ja harjumatud. Bispuri on valinud loo jutustamiseks süvenemist nõudva viisi – kild killu haaval jõutakse filmi tuumani, seigeldes ajapiltide kaudu mööda peategelase elukaart. Üleskasvamise jutustuse kõrval on „Vannutatud neitsi” kindlasti ka keha lugu – see ühelt poolt ahistav ja samas leierdatud teema leiab filmis näiliselt üllatavalt lihtsa lahenduse. Hiljem avastame, et probleemi sõlmpunktid on jäänud harutamata ja nendeni jõutakse aastaid hiljem. Lisaks köitvale loole on linale püütud maaliline Albaania mägimaastik sini-siniste ojakestega. Väärt vaatamine nii enesehariduslikust kui esteetilisest poolest.

Klassikaline fantastikafilm

Kaader Karel Zemani 1958. aastal valminud filmiklassikast „Jules Verne’i imeline maailm”.

„Jules Verne’i imeline maailm” (Tšehhoslovakkia, 1958, rež Karel Zeman)

Kes minevikku ei mäleta, elab… elab lihtsalt igavalt, või kuidas see ütlus lõppeski? Tšehhi režissöör Karel Zemani kuuskümmend aastat tagasi vändatud film Jules Verne’ist ja tema imelisest maailmast on oma sisu poolest justkui tänapäeva nutiühiskonna kauge tudisev hall vanaisa. Selles kauges ja hallis just filmi võlu peitubki – ekspressiivne ja groteskne pildikeel mõjub praegusel esteetikaväljal delikatessina. Pigem ongi tegu just kunstfilmiga, kuigi puudu ei tule seiklustest, naljast ega armastusest. Mustvalge filmiklassika võiks (taas)avastamisrõõmu pakkuda nii filmifriikidele kui asjaarmastajatele.

Armastusfilm

„Anna” (Prantsusmaa, Kolumbia, 2015, rež Jacques Toulemonde Vidal)

Lühifilmidega tuntust kogunud Jacques Toulemonde Vidal debüteerib PÖFFil oma esimese täispika filmiga „Anna”. Psühholoogiliselt habras ja samas elu täiel rinnal nautida ihkav noor ema asub rinda pistma oma poja isaga, kes on kaotanud usu naise tervemõistuslikkusesse ning plaanib poega emast lahutada. Kolumbia päritolu Juana Acosta kehastab suurepäraselt emalikku ja tingimusteta armastust, mis paneb ette võtma sõgedaid tegevusi. Ilutunnetuselt on linateos põhjamaalaste jaoks mõnusalt soojades toonides ja empaatiline ning tänu huvitavale stsenaariumile on film üks põnevamaid maailma esilinastusi PÖFFil.

Gruusia film

„Külmunud purskkaevude suvi” (Gruusia, Venemaa, 2015, rež Vano Burduli)

Et sel aastal on PÖFFi fookusriik Gruusia, sobib „Külmunud purskkaevude suvi” ilmekalt esitlema nii kaasaegse Gruusia urbanismi kui postsovetliku lõunariigi inimeste mõtteviisi. Esitades lugu ilusate aeglaste kaadrite kaudu, annab Vano Burduli aega sel end ise jutustada ja laseb sealjuures vaatajal nautida sumedates pooltoonides Gruusia maastikku ning linnavaateid. Aga see pole veel kõik, lugu läheb paremaks! Ekstravertsel taustal harutatakse „Romeo ja Julia” valguses mitmeid suhtepuntraid ja õige pea näeme ilusat armastuslugu. Film sobib nii neile, kes Gruusias kunagi käinud, kui ka neile, kes seda kunagi teha plaanivad, sest lisaks eelmainitule näitab režissöör oma kodumaad ka väga traditsioonikesksena, kus urbaniseerunud maailm kohtub vana ortodoksse ühiskonnaga.

Pagulasteemaline film

„Aferim!” (Rumeenia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, 2015, rež Radu Jude)

Ajal, mil uudistepinnal domineerivad pagulased ja rahvusvähemused, on tervistav heita pilk Euroopa minevikus olnud rassi- ja klassisuhetele. Rumeenia selle aasta võõrkeelse filmi Oscari kandidaat „Aferim!” jutustab kahest konstaablist, kes 19. sajandi alguse Valahhias kohaliku bojaari juurest ära karanud mustlasorja otsivad. Mõneti klassikalisi vesterne meenutav teekonnafilm on oma võluvas mustvalges pildikeeles püüdlikult ajastutruu, rõhku on pandud detailidele nii võttepaikades kui tegelaste kõnes. Samas on filmi näol tegu ajatult kõlava üleskutsega oma eelarvamuste ja tõekspidamistega tõtt vaadata ning küsida, kui palju on suhtumine teistsugustesse võrreldes feodaalajastuga muutunud.

Kaader filmist „Aferim!”.

Energiline ja eksperimentaalne film

„Tangerine” (USA, 2015, rež Sean Baker)

Transseksuaalne prostituut otsib Los Angelese tänavatel taga oma sutenöörist peikat, kes teda just äsja pettis. Kui selline sisukirjeldus üksinda ebatavalisena ei kõla, siis olgu lisatud, et film võeti otsast lõpuni üles nutitelefoniga. Tulemuseks on ülienergiline ja täielikult omanäoline pilt maailmast, mille lood reeglina kinoekraanile ei jõua, või kui jõuavad, siis üksnes muserdavates toonides. Antud juhul on tegelaste olme kiuste tegu sundimatu ja elujaatava seiklusega, mis on lisaks rajule vormile ootamatult koomiline ning tegelaste osas vaimustavalt kirju.

Moefilm

„Alexander McQueeni pärand” (Prantsusmaa, 2015, rež Loic Prigent)

Moekino programmis linastuv „Alexander McQueeni pärand” polegi ehk niivõrd film moest, kui kunstist ja kunstnikust. Mehe loomingule omane ekstsentrilisus ja nauditav annus hullumeelsust pakkusid kaunist kuvandist palju enamat. Viktoriaanlikus ja sünges mängulises stiilis lõi ta kollektsioone, mis panid lugude rääkimise kõrval aluse mcqueeniliku universumi tekkele. See maailm elab edasi, küll ilma oma loojata, aga siiski. McQueeni poolt loodud pöörane moedimensioon on ka põhjus, miks antud dokumentaal rändab minevikku. Teatraalsuse ja ilu kõrval üritatakse vaatajani tuua tükike mehest endast, keskendudes tema viimastele kollektsioonidele ja inspiratsiooniallikatele, mis meest loomingule ajendasid ning kahtlemata väärib tema loodud ökosüsteem avastamist ka nüüd, aastaid pärast tema lahkumist.

Lastele mõeldud lastefilm

„Microbe ja Gasoline” (Prantsusmaa, 2015, rež Michel Gondry)

Pransuse lavastaja Michel Gondry („Karge meele igavene sära”) on oma detailirohke pildikeele ja võbeleva huumoriga võnkunud alati kuskil täiskasvanutele mõeldud laste- ja seiklusfilmide ning kunstikino vahepeal. Ainult üks tõeliselt lapsemeelne režisöör suudab nii palju rõõmu tunda pisiasjadest. Viimaks on Gondry ette võtnud ka lapselike joontega filmi, mis ongi mõeldud väikestele filmisõpradele ning ühtlasi sobilik kõigile juba suureks kasvanud lastele. Kaks kooli mitte kõige populaarsemat teismelist poissi asuvad iseehitatud ratastega majakesega road trip’ile mööda Prantsusmaa maakohti. Positiivse vaibiga ja sürreaalse sisuga film. Kõrvalosas astub ühe poisi emana üles Audrey Tautou, kes võitleb depressiooni ja sügelevate nailonsärkidega. Siirupise tekstuuriga lastelugu viib muhedale vojaažile lahedate kuttidega, kes tuletavad Gondry’ile omaseks saanud nostalgiavõtmes meelde, kui äge ja absurdne oli meie kõigi lapsepõlv.