Selleaastaselt PÖFFilt peaks iga filmihuviline oma saksa filmi leidma: neid on valikus 15, nii Tallinnas kui ka Tartus, ka on Saksamaa festivali üks külalisriike. Neljale neist on pilk peale heidetud, kuid pooled festivalipäevad seisavad alles ees.

Kaader filmist „Eksiil”
Kaader filmist „Eksiil”

„Plaksutame nüüd talle! Kust te pärit olitegi? Horvaatiast? Eks ole?”

Peategelane, Mišel Maticevići kehastatud Xhafer, esmalt ei vasta.

„Ja kuidas selle nimega oligi? Ksafuee? Nii on hääldus?”

Paus. Järgmine tutvusring.

„Ksafjöee? Vabandust, või Ksavöhee?”

„—”

„Xafr?”

„Džjaa-fer,” vastab Kosovo albaania päritolu, juba aastaid Saksamaal farmaatsiaäris töötanud ja äsja kolmanda lapse isaks saanud Xhafer (hääldus seega: džjaa-fer). Visar Morinase „Eksiili” keskmes on võõraviha ja üksikisikus pulbitsevad emotsioonid, sekka ka süüküsimus. Ülima pingestatuse ja pea ängistava õhupuudusega täidetud kahe tunni jooksul näeb vaataja Xhaferi püüdeid üles ehitada normaalset „saksa elu”, kuid nii tööl kui ka kodus on asjad üha enam nihkes: küll ilmuvad koduvärava taha rottide korjused (Xhaferi kolleegid-tuttavad teavad, et tal on rotifoobia), küll ei suuda ämm aktsepteerida, et tema tütrel on välismaalasest (saksa keeles pejoratiivselt Kanacke) kaasa. Euroopa festivalidelt on Morinase viies täispikk film kogunud positiivset tagasisidet ja saksakeelsest kriitikast leiab ülestähenduse, et „harva suudab film lahata nii täpselt oma aja põletavaid küsimusi”. Lisaks Maticevićile kohtab vaataja „Eksiilis” selle ühe produtsendi Maren Ade 2016. aasta linaloost „Toni Erdmann” tuttavat Sandra Hüllerit (ka seekord peab Hülleri tegelaskuju tasakaalu leidma karjääri ja eraelu vahel).

Saalist väljudes on publiku maskiga kaitstud nägude silmadest võimalik välja lugeda ehk küsimust, kuidas asetada end peategelas(t)e rolli. Rassism on kahjuks ka siinset maad kohutav tont, nii et mõtlemist jagub küll.

Päev varem näidati Artises Saksamaa noorema põlvkonna filmirežissööride ühe säravama tähe Christian Petzoldi „Undinet”, milles saab nautida Paula Beeri ja Franz Rogowski sünergilist näitlejatööd. Beeri kehastatud Undine järgib Ülem-Reini päritolu müütilisele Undinele ette kirjutatud direktiivi: mees, kes naist enam ei armasta, tuleb tappa. See saatus tabab naise esimest kaaslast Johannest (Jacob Matschenz), Rogowski mängitud Christophe võiks kehastada müüdimurdjast kolmandat osapoolt: kuigi ka tema on Undine lummuses, siis ehk on võimalik ettemääratuse vastu astuda? Petzold pöörab mustrid veel vastaspidisemaks: filmi teises pooles lahkub elavate kirjast hoopis Undine (ka müüdis naaseb loodusvaim lainete rüppe), kuid tuukrina töötavat Christophe’i jääb ta nümfi-nereiidi kombel siiski painama. Tehnilise külje pealt peatub silm suurepärastel veealustel võtetel (kohati jääb mulje, et need vaid tehnika näitamiseks ongi). Kui temaatika ja tehnika kõrvale jätta, siis on puht näitlejateostuse kohapealt huvitav jälgida Paula Beeri arengut (silma jäi ta juba Chris Krausi 2010. aasta „Polli päevikutes”). Väga suure tõenäosusega võib teda ja Rogowskit näha ka Christian Petzoldi järgmistes filmides, mis võtavad vee-elemendi järel vaatluse alla maa ja õhu müütilised loodusvaimud.

Kaader filmist „Undine”
Kaader filmist „Undine”

Filmi tegevustikku raamib metropol Berliin, kus diplomeeritud ajaloolane Undine töötab linnavalitsuse planeerimisametis arhitektuuriajaloo giidina. Juttu tuleb aktuaalsetest teemadest (nt 2013. aastast ümber ehitatavast Humboldt Forumist, kuhu külastaja peaks siseneda saama selle aasta detsembris) ja eri ajastute-režiimide linnaplaneerimispõhimõtetest. Ka Suur-Berliinist. Kui juba 1920ndadest pärit Suur-Berliini ideest rääkida, siis lükkusid siinkirjutaja mõtted muudegi liinide osas saja aasta tagusesse aega, ja seda ametniku- mentaliteedi osas: kui naine üks päev enam tööle ei ilmu, siis ei vaevu kolleeg südant valutama, tööd tuleb teha, ega see ekskursioon end ise ette kanna, uus grupp ootab. Üks inimene, inimhing ette või taha. Siinkohal tuli üle lugeda Sigfried Kracaueri „Kodutute varjupaik”, mis on Neeme Näripä tõlkes 2019. aasta sügiseses Vikerkaares ka eestikeelselt kättesaadav. Järgmisena siis Kafka „Metamorfoos”. Christian Petzoldi „Undinet” saab veel vaatama minna 28. novembril Tartus.

Berliin figureerib ka Leonie Krippendorffi debüütfilmis „Kookon”, mille tegevus asetub 2018. aasta kuuma ja kuiva suvesse (Berliinis tuli puid, taimi ja pargimuru pangedega kasta), täpsemalt aga Lääne-Berliini ja idapoolset Warschauer Straßet ühendava, esimesel metrooliinil asuva Kottbusser Tori hektilisse igapäeva. Maybachuferile jääva Türgi turu ja Kreuzbergi linnajao üldise sagimise taustal joonistub välja üks suureks saamise lugu: väljakut ringina piiravatest kõrghoonetest ühes elavad õed Nora (Lena Urzendowski, noorem) ja Jule (Lena Klenke, vanem), kellest esimene armub aasta-paar vanemasse Romysse (Jella Haase). Sügavaid tõdesid film ei kuuluta, kuid küllap teavad paljud, mida tähendab esimest korda armumine, hormonaalsetest muutustest tulenevad piinlikud kooliolukorrad, linnaujulad ja suveleitsak.

„Natuke ebarealistlik oli.”

„See emastseeni kujutamine küll.”

„Kui on alkohoolik, siis olgu alkohoolik.”

„Seda oleks pidanud nii kujutama jah.”

„Aga siis järsku muutus jälle heaks emaks,” lisas tuttav pärast saalist väljumist. Nõustusin ja nõustun. „Kookon” on ilus ja lüüriline, kuid natuke liiga berliinilik ja ebatõene. Siiski: kel soov oranžis ja roosas Berliini suves ringi konnata, siis selleks sobib „Kookon” hästi ja kuigi kinosaalis filmi enam ei näidata, siis on 6. detsembrini võimalik endale soetada PÖFFi veebikinopass.

Kaader filmist „Berliin, Alexanderplatz”
Kaader filmist „Berliin, Alexanderplatz”

Nagu näha, siis teemad korduvad. Rändeküsimuste ja Berliini-tausta sulamiks osutus Burhan Qurbani ekraniseering Alfred Döblini 1929. aasta romaanist „Berliin, Alexanderplatz”. Taas kohtab vaataja ühes võtmerollis Jella Haaset, seekord kõrgklassi prostituudi Miezena, kes asub Guinea-Bissaust Saksamaale jõudnud Francist (Welket Bungué romaani Franz Biberkopfina) järjekordse saatuse vingerpussi järel emalikult hooldama ja peagi ka armastama (kokkuvõttes on tegu Döblini päevakajalisi teemasid, juhuslikku dialoogi ja Weimari vabariigi aegset keerulist olustikku ühendava romaani kolmanda ekraniseeringuga, seda Arnold Pressburgeri ja William A. Szekeley 1931. aasta filmi ning Rainer Werner Fassbinderi 1980. aasta 14-osalise sarja järel).

Seniste festivalikülastuste ühe meeldejäävaima rolli teeb filmi antagonist, Neuköllni Hasenheide pargis narkoäri koordineeriva Reinholdi rollis Albrecht Schuch. Kuigi 3-tunnise filmi järel tundub Qurbani püüe saksa kirjanduse üht nimiteost 21. sajandi (siiski üpris muutunud kultuuri- ja poliitilises kontekstis) Berliinile adapteerida pisut liiga ambitsioonikana, siis Reinholdi karakteri arengut jälgida oli vägagi meeldiv. Ka „Berliin, Alexanderplatzile” saab veebikinos pääsme osta. Sama kehtib esimesena tutvustatud „Eksiilile” ja Fassbinderi 1980. aasta Alexanderplatzi kogumiku episoodidele.

Head vaatamist!